|
|
Kolmkümmend aastat tagasi Sakus
Lühike eesti kunsti ajalugu ei jäta kahtlust, et üheks esimeseks tõsisemaks katseks kaasaegset kunsti tutvustada oli 1973. aasta kevadel avatud näitus Saku 73. Kolmkümmend aastat tagasi, 30. märtsi pärastlõunal kell 3 oli Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi näitusepaviljonis Sakus rahvarohke ja pidulik avatseremoonia. Tseremooniast tunduvalt huvipakkuvam oli hinnanguliselt vähemalt kahesajapealine avajate hulk. Loomulikult oli kohal hulgaliselt nooremat ja nooremapoolset kunstirahvast Tallinnast, kuid suhteliselt arvukas oli ka tartlaste esindus Ilmar Maliniga eesotsas ning toimuva tähtsust rõhutas eriti Moskva alternatiivse kunstnikkonna suurkujude Juri Sobolevi, Jevgeni Ruhhini ja Boris utovski kohalolek.Omas ajas täiesti eriline oli aga näituse üldilme, see oli uue kunsti manifestatsioon. Esinejad Saku näitusel oli 11 eksponenti (reastatult vanemast nooremani): Jüri Arrak,Vello Vinn, Malle Leis, Silvi Liiva, Raul Meel, Aili Vint, Marju Mutsu, Tõnis Vint, Mare Vint, Toomas Vint ja Leonhard Lapin. Tegemist ei olnud päris noorte ega tundmatute kunstnikega, seda näitab nii vanus (ainult kaks alla kolmekümneaastast), esinemisstaa (enamikul 8 9 aastat osalemist näitustel) ja -tihedus. Saku väljapanekuga samaaegselt avatud kevadnäitusel esinesid nad pea kõik, aasta lõpul toimunud vabariiklikul ülevaatusel osales neist kaheksa, järgmise aasta kevadnäitusel juba kõik. Etableerumisest toonasesse kohalikku kunstiilma kõneleb ka asjaolu, et 1973. aasta lõpuks olid neist üheteistkümnest üheksa kunstnike liidu liikmed. Veelgi tähelepandavam oli aga ehk see, et 1972. aasta novembris toimunud kunstnike liidu kongressil olid Jüri Arrak ja Tõnis Vint valitud liidu juhatusse, seejärel esimene neist ka kutseühingu tegelike juhtide hulka juhatuse presiidiumi liikmeks. Ajal, mil toimus Saku näitus, juhtisid kunstnike liidu graafikasektsiooni, mis 96 liikmega oli liidu suuremaid, just need kaks kunstnikku. Sakus esinejate tegevuse iseloomustamine oleks ebatäielik, kui jääks rõhutamata fakt, et tegemist oli välismaal tuntud ja hinnatud eesti graafikutega. Ja seda sama hästi kui in corpore, sest kümnel neist (v.a. Toomas Vint) oli seljataga vähemalt üks, enamikul aga rida esinemisi nõudlikel, range valikuga rahvusvahelistel näitustel. Veel enamgi, neli kunstnikku (Raul Meel, Vello Vinn, Tõnis Vint, Mare Vint) olid pälvinud taolistel näitustel auhindu, neist Meel koguni kaks. Miks kujunes esinejate ring Sakus just selliseks? Vastust teab vaid Tõnis Vint, näituse eestvedaja ja ideede peagenereerija. Ka liidrirollis ei unustanud ta kunagi kollektiivse(ma) otsustusmehhanismi kasutamist, mis Saku puhul oli eriti oluline. Tegemist oli teatud käänukohaga, osalise loobumisega grupeeringu ANK 64 põhisest alusest. Saku näitus ei olnud peamiselt ANKi näitus, vaid oli ka ANKi üritus juurdekutsutuid oli rohkem (kuus viie vastu), väljapaneku numbrilis-kvantitatiivne pool oli aga suhteliselt mitteanklaste kasuks. Arukas reageerimine kunstimaastikul toimunud muutustele võimaldas teha näituse, mis oli sel ajahetkel väga oluline just tulevikku viipava, uusi kunstivõimalusi näitava osa tõttu. Üheteistkümne kunstniku loomingu koondumine sinna, Valve Pormeistri projekteeritud omapärase arhitektuuriga Saku näitusehoonesse ei olnud lihtne ega endastmõistetav. Teel sinnapoole tuli korraldajatel ületada mõningaid sisemisi tõkkeid. Isiklike suhete ja sõprade abiga suudeti ületada ka kõik välised takistused, mille raskusastmest annab ehk aimu tõik, et seesuguse näituse toimumise üheks peaeelduseks oli tolleaegse ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitja Edgar Tõnuristi nõusolek (tõsi küll, mitteametlik). Väljapanek Näitusel eksponeeriti kokku 138 teost, misjuures tööde arv kunstnikuti oli erinev, ulatudes seitsmest (Jüri Arrak) kuni kahekümneni (Raul Meel). Mõned neist arvudest erinevad näituse kataloogis avaldatust. Kataloog läks trükki päris viimasel hetkel, 27. märtsil, kuid ekspositsioon tuli siiski kavandatust pisut teistsugune. Enamik Sakus eksponeeritud teoseid oli varem nähtud, mõned estambid koguni samad, mis paralleelselt Kunstihoones avatud kevadnäitusel. Osa Leonhard Lapini töid oli vahetult enne seda olnud Tartu ülikooli kunstikabineti korraldatud näitusel, üksikud teosed, nende hulgas Toomas Vindi Mäng, olid juba jõudnud Kunstimuuseumi varamusse. Päris uusi, aastanumbrit 1973 kandvaid teoseid oli ekspositsioonis kokku 29, neljal autoril oli selle aasta töid vaid üks ja kahel ei ühtegi. Seega oli tegemist valikuga, paremast oli valitud parim. Miks siis näitus, mille väljapanekus hulgaliselt varem nähtud töid, ikkagi erakordse tähelepanu pälvis? Kindlasti seetõttu, et enamik vanemaid teoseid oli üksikuna vilksatanud mõnes heterogeenses üldnäituse kontekstis, pakkumata laiemat alust kunstniku loominguliste püüdluste üle otsustamiseks. Saku väikeste personaalnäituste mõõtu ekspositsioonid andsid kindlailmelise pildi kunstnike suundumustest, näidates, et tegemist on suveräänsete, eriilmeliste loojatega ja et samas moodustavad nad taustsüsteemist, toonase Nõukogude Eesti kunsti mainstreamist täiesti eristuva nähtuse. Väljapanek oli tõsine, tollal haruharv näide ulatuslikust näitusest, mis selgelt, ilma ideoloogilise tsensuuri ja olustikupoliitiliste tangosammudeta demonstreeris kaasaja uuendusliku kunsti võimalusi. Kõige selle mõistmiseks ei pidanud tingimata olema erudeeritud kunstiasjatundja, see oli hästi arusaadav kõigile, nii neile, kes näitust pooldasid ja imetlesid (keda oli enamik), kui ka taunijaile (kelle hulgas oli toonases hierarhias mõjukaid isikuid). Retseptsioon Saku näitusest peaaegu ei kirjutatud. Lühike eesti kunstiajalugu märgib, et ainus kirjutis ilmus Tartu ülikooli lehes, kuid see väide pole päris täpne. Tõsi, ülejäänud teated ajalehtedes olid napid, ei sisaldanud hinnanguid, kuid olid ometi kõnekad. Martti Preemi retsensioon ülikooli lehes oli ülevaatlik, autor andis hinnangu väljapanekule tervikuna ja teoste kohta. Viimaste seas oli ajas mittetriviaalseid märkusi, näiteks rõhutas ta Jüri Arraku maalide maskuliinsust, määratles Aili Vindi ekspositsiooni kesksed maalid Õhtu ja Madal meri kui meie sentimentalismi vaieldamatud tipud, tõmbas Tõnis Vindi puhul paralleele mitte ainult Aubrey Beardsley, vaid eeskätt Kazimir Malevit?iga. Ülejäänud kaks kirjutist olid õigupoolest vaid teadaanded ühe näitusel toimunud ürituse kohta. Üks neist oli ETA ja teine Sirbi ja Vasara versioon ning tolleaegne tähelepanelik lugeja ammutas informatsiooni nii nende tekstide erinevustest kui kokkulangevustest. 26. aprillil toimus Saku näitusel ettevõtmine, mida ametlikult nimetati kunstnike kohtumiseks maatöötajatega. Sissejuhatuse üritusele tegi kunstnike liidu esimees Ilmar Torn, näitust kommenteeris kunstiteadlane Leo Gens, sõna võtsid kuus instituudi töötajat ning seitse kunstnikku jagasid oma tööde juures seletusi. Ajavaimu kohaselt võis vaikimine rääkimisest kõnekam olla kogu selle etenduse tegelikku tähendust ja tähtsust näitasid kaks kivist külalist, kes sõna ei võtnud: EKP Keskkomitee osakonnajuhataja Olaf Utt ja ENSV põllumajandusminister Heino Rohtla. Mõlemat sõnumit ürituse kohta läbis sama vale: nimelt püüti jätta muljet, et näitus on lõppenud või kohe lõppemas. Kuigi näituse lahtioleku aeg ei olnud jõudnud veel poolegi peale, anti teada, et kohtumine toimus väljapaneku sulgemise eel ning nimetati üle 2000 küündivat külastajate arvu kui lõplikku numbrit. Sirbis ja Vasaras rõhutati aga asjaolu, millest ETA teade eelistas vaikida: selleks oli instituudi direktori Ilmar Jürissoni väide, et näitus sai teoks tema initsiatiivil ning et see kujuneb edaspidi instituudi ja kunstnike liidu kavatsuste kohaselt igal aastal toimuvaks. Need edaspidised kavatsused muidugi ei teostunud, kuid märkimisväärne oli direktori püüe võtta endale kogu vastutus toimuva eest. Loomulikult ei toimunud näitus tema loata, kuid kindlasti ei osanud ta soovida just niisugust väljapanekut. Samas oli tema protektsioon tegus, kuna Saku instituut ei olnud mitte lihtsalt teadusasutus, vaid põllumajandusministeeriumi alluvuses konglomeraat, kuhu kuulus ka 14 põllumajandit, mis kasvatasid enamiku Eesti seemneviljast; Ilmar Jürisson ise polnud mitte ainult teadlane ja osav organisaator, vaid persoon, kelle teenete loetellu kuulus ka osavõtt partisanivõitlusest Eestis. Nii laia selja taha mahtus Tõnis Vindi korraldatud alternatiivnäitus peaaegu ära. Näitusest tehti mitmesuguseid järeldusi. Esimeseks nähtavaks järelmiks oli ametlik-ideoloogilise suuna vastukäik vaimus kunstnikud viisid kunsti põllumajandustöötajate juurde, meie toome põllumajandustootmise kunsti. Ei ole kahtlust, et järgmisel aastal Tartus avatud noortenäituse Inimene ja põld korraldamise ajendiks oli nimelt näitus Saku 73. Kuus Saku väljapanekus osalenut näitasid seal, et ka nii kitsalt reglementeeritud piirides on võimalik teha ajatut kunsti. Tartu näitusel seisis ühe toakese nurgas Kaarel Kurismaa teos Suvisel põlluserval autoportreelisest sarjast Aastaajad. Lapsemõõtu figuur kandis käel kompassi ja varsti selgus, kuhu kurss oli võetud 1975. aastal toimus tähelepandav näitus Harkus ja ühtlasi rõhutati sel puhul Saku näituse eelkäijaosa. Harku 75 peaeestvedajad ning ainsad Sakus osalenud sellel näitusel olid Leonhard Lapin ja Raul Meel. Esimene neist ütles Harkus 13. detsembril 1975 peetud kõnes: Saku 73 võib üldse pidada moodsa kunsti suuremaks ürituseks, mis viimastel aastatel on Eestis toimunud. Kooda Siinkirjutaja käis Saku näitusel pärast avamist veel korduvalt, viimati 11. mail 1973. aastal. Siis näitusepaviljoni astudes tundus see esmapilgul inimtühi, peatselt märkasin saali kaugemas nurgas veel üht külastajat, kelle lähemale jõudes identifitseerisin Rein Rannapina. Kui olin näituse vaatamise lõpetanud ja astusin välja, nägin teda sadakond meetrit eespool bussipeatuse suunas kõndimas. Järsku kiirendas ta sammu ja hakkas jooksult kummalisi hüppeid tegema, mida pidasin hetkel lihtsalt mingiks veidruseks. Mõne aja möödudes, kui kuulasin toonases Pioneeride Majas Rein Rannapit esitamas tsüklit Pildid Saku näituselt, sain aru, et olin ilmselt näinud helilooja inspiratsioonihetke. JÜRI HAIN
|
