Harrastusteatrite riigifestival tõestas ei tea mitmendat korda, et professionaalsete ja harrastusteatrite taseme vahe on kadunud. Vähemalt Võru Teatriateljee “Ennola” ning Põltsamaa teatri Ellunäod “Kes kardab Virginia Woolfi?” kaunistaksid iga kutselise teatri kava. Viimase lavastuse video lubas žürii esimees Peeter Raudsepp kinkida Adolf šapirole ja öelda kommentaariks: “Näete, ära tegime!”. 

Näidendid valis 31. oktoobrist 2. novembrini Võrus toimunud festivalile ekspert Enn Siimer, kes kommenteeris valikut: “Tähtis oli, et igal lavastusel oleks juures värskuse märk. Festivalile tullakse ju mitte ainult esinema, vaid ka üksteist vaatama. Ei tahtnud siin näidata traditsioonilisi eesti teatri psühholoogilis-realistlikku laadi lavastusi.” 
Siimeri sõnul tuleb truppe kogu aeg juurde, seetõttu hägustub piir kutselise ja harrastusteatri vahel. On ju ka palgalised näitlejad üha rohkem seotud projektidega, mitte mõne kindla teatriga.
Eesti harrastusteatri tippude tase on juba aastaid ametlike teatritega võrreldav olnud. (Kasutan siin ja edaspidi mõistet “ametlik teater”, kuna selle sünonüümina kasutatav “riigiteater” on sisuliselt sama vale kui “riigitelevisioon”.) 2001. aasta festivalil nähtud võrulaste “Rehepapp” ja Tallinna Tammsaare-nimelise Rahvateatri “Vanem vend” oleksid ehtinud ka tänavuaastast festivali. 
On ainult üks ületamatu kuristik, mis eristab harrastusteatreid ametlikest: meedia tähelepanu esimestele on drastiliselt väiksem ja asjatundmatum. Võrus öeldi otse välja: “Kui meist ainult rohkem kirjutataks!”
Harrastusteatrite kõrge tase pole ju üllatav. Lavastajad ja näitlejad on siin oma taotlustes vabamad, sest neid ei ahelda raha. Majanduslikud kaalutlused ei tekita nende tegevuses konkurentsi kunstilistele. 
Harrastusteatri koondpildi saab kõige paremini kokku festivalietenduste abil, igaüks neist laseb mõne üldistuse teha ja erinevad värvid annavad kokku üsna muljetavaldava koguni.
Peapreemia võitnud Võru Teatriateljee “Ennola” oli teada favoriit. Põhjuseks mitte koduseinad, vaid trupi ja lavastaja Taago Tubina maine ja muidugi Madis Kõivu alustekst. Müsteeriumi sisuks oli Ernst Enno elu ja mõttemaailma lavaletoomine peamiselt tsitaatide, luuletuste ja laulude kaudu. Etendusel lummas esteetiline pinge, mille loogiline tasu olid preemiad parima lavakujunduse (Piret Räni) ja parima muusikalise kujunduse (Stella ja Toivo Sõmer) eest. Peeter Raudsepa sõnul suutis “Ennola” väga hästi “näidata seda väljendamatut, mida lavastaja on tahtnud väljendada”.
Põltsamaa teatri Ellunäod “Kes kardab Virginia Woolfi?” vapustas oma kõrge tasemega. Peeter Raudsepp: “See tükk tegi mind kadedaks. Riigiteatris pole enam võimalik nii head koosmängu saavutada, sest aega ei ole.” Näitlejad mängisid meisterlikkuse külluse tõttu lausa pillavalt: üksteisele “sõideti sisse” repliikidega ning kaotati mõnes fraasis diktsiooni puhtus, nagu seda eluski juhtub. Võideti kõik neli näitlejate peapreemiat: mees- ja naispeaosa (Janek Varblas ja Urve Kask) ja mees- ja naiskõrvalosade (Margus Kastor ja Anu Roots) eest. Tõsi: põltsamaalaste lavastuses (lavastaja Ain Saviauk) ei olnud Nick ja Honey sugugi kõrvaltegelased, vaid igati võrdsed partnerid Martha ja Georg’i ilgetes mängudes. Veel märkis žürii, et põltsamaalased mängisid Albee’d nagu klassikat ega püüdnud seda suruda tänapäevase psühholoogilise draama raamidesse.
Näidend tõi esile veel ühe rahvateatrite trumbi ametlikega võrreldes. Honey osatäitjal Anu Rootsil on haruldaselt palju koomikutalenti ning ta mängis väga hästi. Kuid ega Piret Kalda Linnateatris selles osas halvem olnud. Aga esimese osatäitmine jäi vaatajale palju sügavamalt meelde, sest Kaldat teab ta veel kümnete rollide, Rootsi aga ainult selle järgi. Nii et kui Peeter Raudsepp kiitis: “Väga paljud riigiteatrite näitlejad tuleks vaatama saata, mida tehakse rahvateatreis”, siis kehtib see kindlasti kunstilise elamuse saamise kohta. Aga sellist rolli puhtust ja näitleja isiksusest lahutamist kui rahvateatris, pole staaril enam parimagi tahtmise juures võimalik saavutada.
Saaremaa seeniorteatri “Põrgupõhja uus Vanapagan” sai festivalil kolmanda koha. Trupi näitlemistase oli ehk kõige nõrgem kaheksast, lavastus ise seevastu hästi läbi mõeldud (lavastaja Tõnis Kipper). Keskseks komponendiks oli pöördlava ja sellel neli rekvisiiti: häll, kirst, kantsel ja kirjutuslaud. Tammsaare romaanist olid välja nopitud kõige pingelisemad episoodid, eriti jäid kõlama Pastori ja Jürka ning Pastori ja Kaval-Antsu dialoogid nagu ka varasemates instseneeringutes ja filmis.
Narva teatri Ruum 16 “Lind” jäi minu arvates teenimatult ilma kolmanda preemiata. See oli lavastus, mis kannatab samuti välja võrdluse kutselise teatriga. Tugev lavastajatöö Vitali Katuntsevilt ja laitmatud näitlejarollid. Andrei Gromovile kuulus eripreemia “poeetilisuse eest laval”. Pelevin on muidugi ka väga hea autor väikestele teatriseltskondadele ja praegu popp. 
Seekord ei jagatud festivalil peaauhindadele lisaks raha. Jaak Urveti sõnul küttis see eelmisel aastal liiga palju pinget. Pinge kuulub küll teatri juurde, aga võib-olla oli seda auhinnaraha siis liiga palju. Minu arvates oleks raha küll parim tunnustus truppidele, kes muidu nagunii raha ega meedia tunnustust ei pälvi.
Võrus nähtu ei andnud tervikpilti kõigest heast, mida Eesti enam kui 300 amatöörtruppi tegelikult võivad ja oskavad. Nii ei saa ju festivalil näidata vabaõhulavastusi – eriti kui kaasatud on suured rahvamassid ja hobused –, samuti kaotaksid seal sära lavastused, mille tõmbenumbriks on mõne kohaliku prominendi (näiteks vallavanema) esinemine värvikas karakterrollis. Ilmselt kannatab sellistes projektides kunstiline külg, kuid seda enam võidab teater sotsiaalse institutsioonina. 
Festivali lõpetamisel ehmatas EHLi esimehe Jaan Urveti manitsuskõne, mis algas mõnede lavastajate hurjutamisega, kes mõtlevat peamiselt rahast, ja tipnes ähvardusega liit laiali saata, kui seda kellelegi vaja pole. Kui näiteks mõni algaja noorkirjanik sõimaks kirjanikke liitu ja ähvardaks seda laiali saata, oleks tegu normaalse nähtusega. Kui aga samasugust poliitikat ajaks Mati Sirkel, oleks lugu halb. Ilmselt on EHLis inimsuhted sassis.
Harrastusteatrite suhtumine festivalidesse erineb ametlike teatrite omast: viimastele on see eelkõige meeldiv vaheldus, esimestele aga nagu eluks vajalik õhk. Statsionaaris antakse etendusi ju vähe, publikut ei saa valida ning ka ringreisideks pole nii palju võimalusi. Truppide suure arvu tõttu on vajalik institutsiooni olemasolu, kes eraldab terad sõkaldest ja kontsentreerib esimesed paika, kus neid on mugav lühikese aja jooksul jälgida. Kõigi tegemistest pole ju niikuinii võimalik aasta jooksul ülevaadet saada. Seepärast on kiiduväärt, et sel aastal korraldati teinegi üleriiklik kokkusaamine, harrastusteatrite riigiülevaatus Pärnus, kus esindatud olid maakondade parimad lavastused (välja arvatud need, mis konkureerisid riigifestivalil). 
**
Mis üllatas festivalil kõige rohkem?
Peeter Raudsepp (žürii esimees):
“Virginia Woolfi” näitlejatööd. Selline elamus, et karp jäi täiesti lahti.
Madis Kolk (žürii liige):
Sel aastal eriti mitte miski. Tase oli eelmiste aastatega võrreldes pigem tugev, aga suurt üllatust ka ei olnud. Taago asjad on ju teada. Ootaksin edaspidi rohkem üllatusi materjali otsimisel ja valikul. Nagu seekord “Ennola”, aga ka “Udumäe kuningas”. Ma ei arva, et harrastusliinis peaks tingimata mängitama Albee’d või Tennessee Williamsit. 
Jaan Urvet (Eesti Harrastusteatrite Liidu esimees)
Reiialane mõtlemine. Selle koha pealt lähebki ilmselt veelahe läbi harrastusteatrite. Kui lavastaja oskab lavastaja moodi mõelda, siis sealt algabki õige tase. Hea reiialase mõtlemisega inimestest on harrastusteatritel kõige suurem puudus ja sealt meie hädad algavadki. Üllatas ka suur hulk professionaalse tasemega osatäitjaid, tavaliselt pole näitlejate osatähtsus nii suur olnud. 
Enn Siimer (ekspert)
“Udumäe kuningas”, mis oli siin videoga võrreldes nagu öö ja päev. Siin ma ikka nautisin seda. Minu arvates elab teater ainult publikust ja see paistis ka silma. Sisuliselt oli üllatus ka “Ennola”, mida ma enne videolt ei näinud. See oli ju Kõivu tükk, niisiis ekstra raske. Panna see sümboolika niimoodi kõlama – see oli minu jaoks vapustav. 
Sven Karja (vaatleja)
Üllatus on see, kui palju eri teatrikeeli harrastusteatrid kasutavad. Eesti harrastusteatrid ei esinda enam ammu seda stereotüüpi, mis rahvateatritest liikvel – papist seinad ja suur hulk ülesöeldud teksti. Palju oli värskeid ideid ja otsinguid. Kahest esiletõusnud lavastusest ületas “Ennola” ootused, hoolimata sellest, et selle trupi tase oli mulle teada. Aga “Woolf” oli veel suurem üllatus. Kui ma lugesin, et harrastustrupp Albee’ näidendit mängib, pidasin seda halvaks anekdoodiks. Aga tegelikult oli see väga uhke saavutus.

VEIKO MÄRKA