Hoides kätt muusika pulsil

pilt

CD Raul Vaigla. Soul of bass.
© Seawolf Studios Oy 2003.

Raul Vaigla on eesti basskitarristide seas figuur, kes seostub lähiminevikust vägagi erinevate ansamblikoosseisudega, näiteks 1980ndatest Radari ja Synopsisega, hiljem Ultima Thulega jne. Just nimelt “ja nii edasi”, sest siinkirjutajal on isegi raske hoobilt nimetada neid meie pillimehi-kooslusi, kellega Vaigla poleks kordagi koos musitseerinud. Eks selline ole vist silmapaistva pillimehe saatus, või on seda vähemalt siin väikeses Eestis.
Eks see Raul Vaigla rikkalik kogemuspagas kostu välja ka tema plaati “Soul of bass” kuulates. Siiski ei tähenda see, et Vaigla esik-CD oleks mingitpidi eklektiline, kõik lood (peale ühe) ja seaded on ta enda tehtud ning enam-vähem sarnases võtmes ka välja peetud ja sisse mängitud. Kõige üldisemalt iseloomustades on tegemist kahtlemata “kuulajasõbraliku” plaadiga, mis “hoiab kätt” peale fusioni ka “moodsamate muusikavoolude pulsil”. Nii mõneski loos moodustab tihe industrial-rütm loo põhja, millele siis projitseeruvad ülejäänud muusikalised kihistused. Seda tüüpi lugudest paistavad kahtlemata silma plaadi avalugu “Bassland” ning “Sunday afternoon”.
Teist tüüpi lugusid võib iseloomustada kui latiinosugemetega fusioni, näiteks rütmiliselt põnevaks (trummidel Sami Kuoppamäki) kujundatud “Small talk” ja bossanova-elementidega “Shamen story”. Viimane, muuseas, on lugudest ka kõige pikem (üle kaheksa minuti) ja improvisatsioonilisem, samas peaks see lugu olema pikkusest hoolimata kuulajale suhteliselt kergesti hoomatav. Improvisatsioonilistest paladest paistab silma ja torkab kõrva veel “Wings of wind”, kus bassi ja bassklarneti (Meelis Vind) koosmänguline ühiskeel pakub peaaegu igal hetkel nii tämbraalset vaheldust kui ootamatuid muusikalise mõtte pöördeid.
Samas jääb nimetatud tämbraalsest vaheldusest siinkirjutajale pisut väheks John Coltrane’i loos “Naima”, mille seade püsib liiga pikalt ühes (kesk)registris. See-eest on väga nutikalt ja läbimõeldult arraneeritud “Walking on your shadow”, kus on avarat mänguruumi nii trompetil (Mihkel Metsala) kui saksofonil (Raivo Tafenau). Omaette värvipaleti kujundavad siin veel lisaks fantaasiarikkad klahvpillid (Aare Põder).
Plaadi üks mõjuvamaid kompositsioone on kahtlemata “Mr. Big (to Jaco)”, arvatavalt Jaco Pastoriusele, omaaegsele bassilegendile pühendatud lugu. Seda on peale pealkirja aimata ka nii mõnestki stiilivihjest, kuigi otseseid Weather Reporti jälgi siit just otsida ei maksaks. Loo tugevaimaks küljeks on siin kompositsioonilise mõtlemise ja mängulise spontaansuse ühendamise orgaanilisus. Kuid nimetatud positiivsete iseärasuste tõttu seisab “Mr. Big (to Jaco)” plaadi teistest kompositsioonidest pisut nagu eraldi.
Nii et kokkuvõtte asemel lugejale soovitus: kui saate selle plaadi kätte, siis kuulake kindlasti. Ei usu, et kahetsete.

Igor Garšnek