EMA Sümfooniorkester kui toimiv organism

EMA Sümfooniaorkestri kontsert Estonia kontserdisaalis 7. XII Paul Mägi dirigeerimisel.

Läksin pühapäeval EMA Sümfooniaorkestri kontserdile teadmisega, et pean sellest Sirpi kirjutama. Kuna tahtsin teha hea arvustuse, siis mõtlesin, et kui ka midagi peaks juhtuma, äpardus või paar, siis ei tee ma sellest õhtu peasündmust, vaid katsun keskenduda ikka põhilisele. Ehk siis muusikale, mida selles kavas – Jean Sibeliuse V sümfoonia ja süit “Kuningas Kristian II” ning Carl Maria von Weberi avamäng ooperile “Oberon” ja Klarnetikontsertiino Es-duur – igal juhul küllalt leidub.
Minu eelhäälestus osutus aga üsna tarbetuks, kuna mul ei õnnestunudki äpardusi kuulda. Neid lihtsalt polnud. Olles aus – eks ühtteist ikka oli ka, aga kellel poleks. Nende esiletõstmine võrduks norimisega.
Juba esimese teosena kõlanud Sibeliuse süidist pärit “Eleegias” tulid välja orkestri tugevaimad küljed: keelpillide ühtlaselt ilus kõla (pisikeste reservatsioonidega vahest kõrges registris), puhas intoneerimine, täpselt koos strihhid ning muusikute võime mitte kohe kõike välja panna. Nimetatud pala oleks ju väga lihtne n.-ö. ilusti mängida. Aga mängida nii, et ilu jääb kuhugi õhku kõlama, ei olegi enam nii tavaline. Süidi teises osas Musette’is oleks oodanud mõnevõrra vaimukamat/vaimustunumat esitust – muusikaline materjal oleks seda lubanud. Kuid siingi võib jahedama interpreteeringu kirjutada põhjamaiselt vaoshoitud stiili arvele. Siiski, üks orkestri nõrk külg on mõningane tuimus just visuaalses plaanis. Heli ja pilt olid selles mõttes nihkes, et muusika kõlas palju paremini, kui seda mängijate nägudelt oleks võinud välja lugeda. Kontserdil on see aga üsna oluline tegur.
Umbes sama võib öelda ka Weberi “Oberoni” kohta. Ooperiavamängule kohaselt on teos materjalilt kirju ja üsna hüppeliste pööretega. Kui orkestri tuttid kõlasid veendunult, siis kammerlikumais lõikudes oleks võib-olla samasugune säde ja enam ooperlikkust kasuks tulnud. Esmapilgul tekitas küsimusi ka avamängu asetamine sellesse kavva üldse, kuid kontserdi lõppedes oli see küsimus oma aktuaalsuse minetanud.
Edmunds Altmanise mängitud Weberi Klarnetikontsertiinos oli tunda solisti veendumust nii teose pisidetailides kui ka terviku kujundamisel. Selles enesekindluses võis solist lubada endale mõnegi vabaduse, mille hulka kuulusid küllaltki suured ja vahel pisut järsudki kontrastid nii kõlavärvis kui dünaamikas ning fraasisisesed tempodega mängimised. Võib-olla oleks orkestri poolt oodanud nende vabadustega suuremat kaasaminekut, kuid see on juba kontseptsiooni küsimus ja asi töötas niigi hästi. Üldine hea klapp solisti ja orkestri vahel oli vürtsitatud filigraansete ühiste hingetõmmetega mõnede imeilusate fraasilõppude, vaid aimatavate aeglustuste ja aktsentide näol.
Õhtu kaalukaimaks teoseks sai oodatult Sibeliuse V sümfoonia. Teos, mis sisaldab endas orkestri jaoks küll mitte kaelamurdvaid, kuid siiski tehniliselt nõudlikke partiisid. Pigem asub orkestrandi raskuspunkt ansamblimängul: helilooja on partituuri sisse kirjutanud mõnedki riskantsed soolod (eriti just puhkpillidel) ja orkestrifaktuurid, mis on kerged koost lagunema. Mängutehniliselt küll lihtsakoelised, aga orkestratsiooni mõttes “alasti”, st. ilma olulise akustilise sidususe ja toeta. Kui teose alguses oligi tunda mõningat ebakindlust, siis pärast esimest tuttit läks kõik paika. Selles osas olid suured teened metsasarvedel, mis muidu vahel ebaühtlast puhkpillirühma väga hästi koos hoidsid ja nii soolodes kui saatefunktsioonis suurepäraselt toimisid. Mõned korrad isegi liiga suurepäraselt – forted kippusid vahel kõlabalanssi paigast nihutama. Aga pole parata, kui ikka väga hästi (välja) tuleb, siis on pillimehel seda raske varjata.
Dirigent Paul Mägi suutis orkestri panna sümfooniat esitama ilma ühegi mõttepausita algusest lõpuni ning üsnagi reljeefselt kulgevale faktuurile vaatamata sai teosest ühtlane tervik. Sellest oli kogu kontserdi puhul ehk kõige rohkem hea meel. Mägi justkui vaoshoitud stiil tundus orkestrile sobivat. Peaasi on ehk see, et oli, mida vaos hoida – muusikutel oli nii mõndagi “hinge taga”. Arvan, et dirigendi ja orkestri ühine hingestatus sai määravaks ka sellise üsna erinevat helikeelt sisaldanud teostest koosneva kontserdikava ilusaks tervikuks mängimisel.
Kui veel kavast rääkida, siis paneb mõtlema, et kontserdil ei kõlanud ühtegi n.-ö. nüüdisaegse helikeelega teost. Eriti üliõpilasorkestri (õppe)programmi seisukohalt, aga ka publiku poolelt vaadatuna oleks oluline, et lisaks klassikalisele repertuaarile tutvustataks ka tänapäevast muusikalist mõtlemist. Liiatigi, kui siinne kontserdikülastaja on sellise mõtlemise suhtes võib-olla tavapärasest avatumaltki meelestatud ning orkestrantidel tuleb oma hilisemas töös uuema repertuaariga igal juhul kokku puutuda.
Kokkuvõttes on rõõm mitme asja pärast. Eelkõige muidugi kõlanud ilusa muusika üle. Aga ka selle üle, et EMA sümfooniaorkestrist on saanud pidevalt toimiv organism (mida 3-4 aastat tagasi veel sellisena polnud), et orkester suudab siinset muusikaelu rikastada täisväärtusliku kontserdihooajaga ning et muusikaüliõpilased võtavad orkestris mängimist täie tõsidusega (ja mitte ainult nende näoilmete järgi otsustades).
Sellise tasemega orkester võiks juba hakata ka lisalugude ettevalmistamise peale mõtlema. Sel kontserdil lisapalad puudusid, ent publikul oli põhjust neid nõuda.

ÜLO KRIGUL