“Koyaanisqatsi” kui mitmetähenduslik müüt
“Koyaanisqatsi live!”

Godfrey Reggio filmi kontsertlinastus Tallinna Linnahallis 2. XII, muusika Philip Glass. Esitajaiks Philip Glass & Philip Glass Ensemble.
Iga müüt tekitab enda ümber hiljem uusi müüte – nii ka Philip Glassi muusikaga omaaegne kultusfilm “Koyaanisqatsi” (1983), mis kontsertversioonis pidi Eestisse jõudma juba mulluseks PÖFFiks, kuid tollase Moskva pantvangikriisi tõttu koos Glassi ansambliga alles tänavu meie lavale-ekraanile jõudis.
Mitmetähenduslikkus näikse olevat müütide elujõu juur, eriti siis, kui ambivalentsus on sisse kodeeritud juba loo pealkirja. Nimelt olevat sõnal koyaanisqatsi Kesk-Ameerikas elavate hopi-indiaanlaste keeles vähemalt viis tõlkevastet, millistest antud muusikafilmi kontekstis on olulisemad ehk “hullumeelne elu” ning “eluviis, mis vajab muutmist”. Miks tulevad siin mängu hopi-indiaanlased, sellest pisut hiljem, film ise on muusikaline lugu ilma konkreetse süeeta, kuid seda rohkemate ning mitmetähenduslikumate alltekstidega. Täpsemalt dokumentaalne pilt tehnokraatliku masinate tsivilisatsiooni tänasest päevast, mille iseloomustuseks võiks sama hästi klappida nii “hullumeelsus” kui “muutmist vajav eluviis”. Ent mitte ainult, ühel hetkel hakkab linateoses kaasa mängima vägagi inimlik dimensioon. Ning seda siis ka muusikas. Jutt on episoodist, kus linnapildis ilmuvad ekraanile kentsakad vanurid, slummi asotsiaalid ja muidu friigid.
Pildiliselt näeb vaataja-kuulaja kõigepealt New Mexico inimtühje kõrbevaateid, mis mõjuvad oma puutumatuses (ning mõistagi tänu Ron Fricke’i perfektsele kaameratööle) kui looduslikud monumendid kõigele ÜRGSELE. Philip Glass mainis ise siinkirjutajale, et need kaadrid olid temale kui heliloojale filmis kõige inspireerivamad. Ei kahtle hetkegi, kui mõelda sellele, kui lakooniline oli nende vaadete taustal kõlav Glassi niigi minimalistlik muusika. Ent oli see filmitegijate inimlik sisevaade iseendasse või hoopis vastupidi – pilguheit jumalikult positsioonilt?
Kuid ekraanil kangastuvad järgmised kaadrid näitavad inimese ühemõttelist sissetungi loodusesse, abiks tossavad masinad ning Philip Glassi üha intensiivistuv muusika. Selles mõttes oleks isegi raske väita, et filmil justkui polekski süeed: järk-järgult kiirenevad tempod nii pildi montaais kui Glassi loodud helikangas isegi mitte ei vihja, vaid näitavad näpuga, mis suunas inimkonna tehnoloogiline enesehävitustung võib areneda. Ning taevalaotusse kerkivate aatomiseente ja rusudeks varisevate linnakvartalite taustal ka suisa ühemõtteliselt, kuhu sellises arengus juba jõutudki on.
Samas oleks liiga lihtne “Koyaanisqatsi” filmis näha ainult moraliseerivat lugu tehnokraatliku tsivilisatsiooni pahedest ning selle muusikas inimeste robotiseerumise helilist võrdpilti. Tõsi ta ju on, et Glassi muusika pealtnäha mehhaanilised korduste süsteemid klapivad sünkroonselt nö. robot-inimeste, filmis kiirendatud võtetega näidatud impersonaalsete tegelaste liigutustega. Kuid korduvtegevustel ehk rituaalidel ja eriti korduvatel rütmidel on oma roll ka tehnokraatia vastandis, näiteks hopi-indiaanlaste ?amanismis. Mis siis, et neid indiaanlasi “Koyaanisqatsis” otseselt ei näidata – juba nimetatud sõna loitsuline kõlajõud, laulduna napi sünkopeeriva rütmiga nii filmi alguses kui lõpus, tõmbavad vaataja-kuulaja endaga kohe hoobilt kaasa. Ning neile, kes linateost pole näinud – viimane koyaanisqatsi-loits kõlab eriti sisendavalt just plahvatava ning leekidesse mähkuva kosmoseraketi taustal ekraaniloo viimastes kaadrites.
Ehk polegi see muusikaline filmilugu vaid tsivilisatsiooni pahedest? Äkki räägib see millestki, mis on peidus meie, st. kõigi inimeste olemuses? Just Glassi muusika võib siin olla mõistmise võtmeks rohkemgi kui ekraanil nähtu.
“Koyaanisqatsi” muusika näib olevat omaette riitus, nii siis, kui Glassi ansambel seda nüüd Linnahalli laval esitas, kui varasemaid, suuremate koosseisudega salvestatud versioone kuulates-vaadates. Müüdialdis tundub olevat juba meie mõtlemine ning seda printsiipi näib Glass oma loomingus suurepäraselt tabanud olevat – nagu pole ühetähenduslik “Koyaanisqatsi” sugestiivne pilt, pole seda ka Glassi sama sisendusjõuline muusika. Küsimus kumb kumba, kas film muusikat või vastupidi, rohkem toetab, muutub sel taustal juba väheoluliseks. Olulisem on ehk küsimus – äkki oleks filmi soundtrackiks piisanud ka vaid ainsast koyaanisqatsi-loitsust?

Igor Garšnek