Koyaanisqatsi kui mitmetähenduslik müüt
Koyaanisqatsi live!
Godfrey Reggio filmi kontsertlinastus Tallinna Linnahallis 2. XII, muusika Philip Glass. Esitajaiks Philip Glass & Philip Glass Ensemble.
Iga müüt tekitab enda ümber hiljem uusi müüte
nii ka Philip Glassi muusikaga omaaegne kultusfilm Koyaanisqatsi
(1983), mis kontsertversioonis pidi Eestisse jõudma juba mulluseks
PÖFFiks, kuid tollase Moskva pantvangikriisi tõttu koos Glassi
ansambliga alles tänavu meie lavale-ekraanile jõudis.
Mitmetähenduslikkus näikse olevat müütide elujõu juur, eriti siis,
kui ambivalentsus on sisse kodeeritud juba loo pealkirja. Nimelt olevat
sõnal koyaanisqatsi Kesk-Ameerikas elavate hopi-indiaanlaste
keeles vähemalt viis tõlkevastet, millistest antud muusikafilmi
kontekstis on olulisemad ehk hullumeelne elu ning eluviis, mis
vajab muutmist. Miks tulevad siin mängu hopi-indiaanlased, sellest
pisut hiljem, film ise on muusikaline lugu ilma konkreetse süeeta, kuid
seda rohkemate ning mitmetähenduslikumate alltekstidega. Täpsemalt
dokumentaalne pilt tehnokraatliku masinate tsivilisatsiooni tänasest
päevast, mille iseloomustuseks võiks sama hästi klappida nii hullumeelsus
kui muutmist vajav eluviis. Ent mitte ainult, ühel hetkel hakkab
linateoses kaasa mängima vägagi inimlik dimensioon. Ning seda siis ka
muusikas. Jutt on episoodist, kus linnapildis ilmuvad ekraanile kentsakad
vanurid, slummi asotsiaalid ja muidu friigid.
Pildiliselt näeb vaataja-kuulaja kõigepealt New Mexico inimtühje
kõrbevaateid, mis mõjuvad oma puutumatuses (ning mõistagi tänu Ron
Frickei perfektsele kaameratööle) kui looduslikud monumendid
kõigele ÜRGSELE. Philip Glass mainis ise siinkirjutajale, et need
kaadrid olid temale kui heliloojale filmis kõige inspireerivamad. Ei
kahtle hetkegi, kui mõelda sellele, kui lakooniline oli nende vaadete
taustal kõlav Glassi niigi minimalistlik muusika. Ent oli see
filmitegijate inimlik sisevaade iseendasse või hoopis vastupidi
pilguheit jumalikult positsioonilt?
Kuid ekraanil kangastuvad järgmised kaadrid näitavad inimese
ühemõttelist sissetungi loodusesse, abiks tossavad masinad ning Philip
Glassi üha intensiivistuv muusika. Selles mõttes oleks isegi raske
väita, et filmil justkui polekski süeed: järk-järgult kiirenevad
tempod nii pildi montaais kui Glassi loodud helikangas isegi mitte ei
vihja, vaid näitavad näpuga, mis suunas inimkonna tehnoloogiline
enesehävitustung võib areneda. Ning taevalaotusse kerkivate aatomiseente
ja rusudeks varisevate linnakvartalite taustal ka suisa ühemõtteliselt,
kuhu sellises arengus juba jõutudki on.
Samas oleks liiga lihtne Koyaanisqatsi filmis näha ainult
moraliseerivat lugu tehnokraatliku tsivilisatsiooni pahedest ning selle
muusikas inimeste robotiseerumise helilist võrdpilti. Tõsi ta ju on, et
Glassi muusika pealtnäha mehhaanilised korduste süsteemid klapivad
sünkroonselt nö. robot-inimeste, filmis kiirendatud võtetega näidatud
impersonaalsete tegelaste liigutustega. Kuid korduvtegevustel ehk
rituaalidel ja eriti korduvatel rütmidel on oma roll ka tehnokraatia
vastandis, näiteks hopi-indiaanlaste ?amanismis. Mis siis, et neid
indiaanlasi Koyaanisqatsis otseselt ei näidata juba nimetatud
sõna loitsuline kõlajõud, laulduna napi sünkopeeriva rütmiga nii
filmi alguses kui lõpus, tõmbavad vaataja-kuulaja endaga kohe hoobilt
kaasa. Ning neile, kes linateost pole näinud viimane koyaanisqatsi-loits
kõlab eriti sisendavalt just plahvatava ning leekidesse mähkuva
kosmoseraketi taustal ekraaniloo viimastes kaadrites.
Ehk polegi see muusikaline filmilugu vaid tsivilisatsiooni pahedest? Äkki
räägib see millestki, mis on peidus meie, st. kõigi inimeste olemuses?
Just Glassi muusika võib siin olla mõistmise võtmeks rohkemgi kui
ekraanil nähtu.
Koyaanisqatsi muusika näib olevat omaette riitus, nii siis, kui
Glassi ansambel seda nüüd Linnahalli laval esitas, kui varasemaid,
suuremate koosseisudega salvestatud versioone kuulates-vaadates.
Müüdialdis tundub olevat juba meie mõtlemine ning seda printsiipi näib
Glass oma loomingus suurepäraselt tabanud olevat nagu pole
ühetähenduslik Koyaanisqatsi sugestiivne pilt, pole seda ka Glassi
sama sisendusjõuline muusika. Küsimus kumb kumba, kas film muusikat või
vastupidi, rohkem toetab, muutub sel taustal juba väheoluliseks. Olulisem
on ehk küsimus äkki oleks filmi soundtrackiks piisanud
ka vaid ainsast koyaanisqatsi-loitsust?
Igor Garnek
|