Rudolf Rimmel 27. VII 1937 – 6. IX 2003

Luuletaja Rudolf Rimmel on lahkunud. Järsult ja ootamatult, oma sisemise veendumuse sunnil. Rudolf Rimmel sündis Kasahhimaal eesti väljarändajate-põllutööliste peres. Paar kuud pärast tema sündi arreteeriti isa, ema suri siis, kui poiss oli seitsmene. Nii jõudis ta oma tädi Alviine poolt lapsendatuna 1946. aastal Eestisse, õppides vaheldumisi eesti ja vene koolides. 1956. aastal lõpetas ta Viljandi 3. (venekeelse) keskkooli. Sealt viis tee Tartusse juurat õppima.
Kirjandusse tuli tollal miilitsaleitnandi paguneid kandev Rimmel kuuekümnendate põlvkonna laineharjal üsna tüüpiliselt moel – tema esikkogu “Hommik” ilmus 1963. aastal ülipopulaarse kassetisarja teises valikus. Kassetiautoriks pääsemine tähendas tollal peaaegu automaatset kirjanikukslöömist. Kirjanike liidu liikmeks saigi Rimmel juba 1966. aasta varatalvel. Päris vabakutseliseks ei usaldanud ta aga kunagi jääda, eri aegadel on ta töötanud satiiriajakirjas Pikker, kirjanike liidus konsultandina, pärast oma sõbra ja luuleteekaaslase Arvi Siia lahkumist ajakirjast Noorus aga läks sinna kirjandustoimetajaks. Tollest ajast mäletavad teda tänini paljud tollased algajad luuletajad, keda ta aitas üllatava innu ja väga vähese subjektiivsusega trükisõna kaudu avalikkuse ette.
Rimmeli enda loometee ei kulgenud silmatorkavast algusest hoolimata siiski tõusvas edujoones. Tema loometee esimesi etappe iseloomustab ehk kõige paremini teise luulekogu pealkiri “Lüüriline miilits ja kolmteist huligaansust”. Kõike nendesse nelja sõnasse mahtuvat jätkus muidugi ka edaspidi: oma karge aja kohta väljakutsuvat romantikat, natuke miilitsalikult must-valget õige ja vale, tõe ja õiguse värsistamisel, võimureid ärritavat pilasoont (üsna noore mehena komparteisse astunud ja mõnes praeguses käsitluses vasakradikaaliks peetav Rimmel oli pidevalt pahuksis toonaste ideoloogiajuhtidega), aga ka loomingulisi viltupanekuid. Koos Arvi Siiaga olid nad rohkem kui kümnendi jooksul kindlasti nn. lihtsama luulelugeja esilemmikud; nad lihtsalt olid arusaadavamad ja mõistetavamad. Satiirilised tekstid, ennekõike epigrammid, leidsid kiiresti tänuliku publiku.
Rudolf Rimmel avaldas üle kümne luulekogu, lisaks nimetatutele olid omas ajas olulised veel “Arabeskid” (1969), “Haldjasaar” (1974), “Usutunnistus” (1990). Iseseisvuse ajal ilmusid luulekogud “Setu netu” (1994) ja “Vabamees” (1997).
Ühena vähestest eesti luuletajatest viljeles Rimmel arvestataval tasemel ka poeemi¯anri: “Sfinks sinilillega” (1969), “Ööpoeem. Vaikus” (1970), “Luigelend” (1980), “Maardla” (1989, ilmus 20 aastat pärast valmimist, kuna jäi omal ajal ilmumisloata). Rimmelist võib rääkida ka kui poeemiuuendajast.
Seitsmekümnendail sukeldus Rimmel talle omase tarmukusega publitsistikasse, paremik tema artiklitest, esseedest ja repliikidest on ilmunud valimikes “Armastus esimesest pilgust” (1976) ja “Armastus teisest pilgust” (1981). Tollal oli ta väheseid kirjanikke, kes oskas, viitsis ja jaksas argielu pahupooltega võidelda.
Koos paljude teiste kirjanikega osales ka Rimmel võimalust mööda taasiseseisvumise protsessis, toetades näiteks jõuliselt keeleseaduse sünni ideed. Halvenev nägemine sundis teda aktiivsest kirjatööst taanduma varem, kui see tema ärksa ja sõjaka iseloomu puhul loomulik oli. Aga mitte ainult see asjaolu. Tema, loomult igavene oponent, valis nüüd vaatleja rolli. Kümmekond aastat kõrvaletõmbununa Eestis toimuvaid protsesse jälginud vananev luuletaja tegi neist oma järelduse, mis ei tarvitse paljudele meeldida.
Mitte ainult nn. kuuekümnendate põlvkond, vaid kogu eesti kirjandus kaotas Rimmeli näol ühe huvitava ja isemeelse isiku, kelle viimane sõna oleks võinud küll hoopis teistsugune olla.

Eesti Kirjanike Liit