Maire-Helve Männik 1. IV 1922 – 5. IX 2003

5. septembril suri Pariisis oma ateljees 54 Rue du Montparnasse eesti skulptor Maire Männik, üks mitmekülgsemaid sõjajärgsetel aastakümnetel välismaal töötanud eesti skulptoreid. Temast jäi maha arvukas portreelooming ning figuratiivne plastika, abstraktsed kompositsioonid ning avalike skulptuuride projektid, bareljeefid ja medalid. Oma monumendiprojektides ühendas ta loodusmotiividest lähtunud naturalistlikud detailid 1950. aastate kunstist välja kasvanud abstraktsete vormielementidega, luues eesti skulptuuritraditsioonis harukordseid õhulisi kompositsioone. Oluline osa tema loomingus on pühendatud eesti kultuuritegelaste jäädvustamisele: ta on loonud portreid, kavandanud M. Underi, A. H. Tammsaare ja J. Kuke mälestusmedali ning teostanud E. Viiralti hauamonumendi Pariisi Pére Lachaise’i kalmistule.
Tartus haritlasperekonnas sündinud Maire Männik alustas kunstihariduse omandamisega 1940 – 41 Tartu Naisühingu kutsekooli keraamikaosakonnas ja Martin Saksa skulptuurikursustel, õppis 1942 Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Voldemar Melliku ning 1942 – 44 “Pallases” Anton Starkopfi juures. 1944. aastal asus ta Münchenisse, et õppida sealses Kunstide Akadeemias, ning 1945 saabus põgenikuna Rootsi. Ta suutis sõjajärgsetes rasketes oludes omandada mitmekülgse hariduse: õppis 1947 – 52 Stockholmi Kõrgema Rakenduskunsti õhtukursustel skulptuuri ning lõpetas aastail 1949 – 53 pedagoogikat, kunstiajalugu ja psühholoogiat õppinuna Stockholmi ülikooli. 1950. aastate algul külastas Maire Männik korduvalt Pariisi, kuhu asus lõplikult 1953. aastal. 1953 – 56 täiendas ta end Académie de la Grande Chaumiere’is Ossip Zadkine ateljees skulptuuri alal ning 1954 École des Beaux-Arts’is kiviskulptuuri alal.
Maire Männik tegutses Pariisis kunstnikuna üle neljakümne aasta. Ta on Prantsusmaa Skulptorite Liidu ja Rahvusvahelise Medalikunstnike Liidu (FIDEM) liige. Juba enne Pariisi perioodi esines ta Rootsis peamiselt portreeskulptuuriga, alustades näitusetegevust 1946. a. eesti ja läti kunsti ühisnäitusel Stockholmi Liljevalchsi kunstihallis. Alates 1955 esines ta pidevalt rahvusvahelistel kunstinäitustel Pariisis ja mujal Euroopas. Eestis on Maire Männiku teoseid eksponeeritud 1994. a. Eesti Kunstimuuseumis korraldatud näitusel “50 aastat Eesti kunsti eksiilis” ning 1997 Eesti Rahvusraamatukogus korraldatud näitusel “Maire Männik. Medalid ja ideekavandid”. Oktoobris 2002 toimus tema teoste näitus Pariisis Eesti saatkonna ruumides.
Tema töid on Prantsuse ja Rootsi muuseumides, Helsingi Soome Rahvusmuuseumis, Londoni Eesti Majas, Pariisi Rootsi kirikus, Tartu ülikoolis, A. H. Tammsaare muuseumis, Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ja paljudes erakogudes Euroopas, Austraalias ning Ameerika Ühendriikides. Ta on pälvinud oma teoste eest mitmeid auhindu, sh. Paul Ricard’i Fondi auhinna (1973) ja Vichy linna auhinna (1972). 2002. a. määras president Arnold Rüütel Maire Männikule tema elutöö eest Valgetähe V klassi ordeni.
Läbi aastakümnete on Maire Männiku ateljees peatunud paljud Pariisi külastanud eesti vaimuinimesed. Paljudele eestlastele on skulptor ja tema looming tuntud tänu Rein Raamatu 2000. a. loodud kunstidokumentaalile “Maire Männik. 54 Rue du Montparnasse”.

Maire Männikut mälestavad
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit,
Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum,
Eesti Kujurite Ühendus