Riminist leitud raamat

Jan Potocki, Zaragozast leitud käsikiri. Tõlkinud Jaanus Õunapuu. Eesti Raamat, 2003. 575 lk.
Käisin hiljuti puhkusereisil Riminis. Naasnud esimesel õhtul pärast suplust Aadria mere glütseriinirohkes vees hotelli, avastasin, et olen kodunt lugemiseks kaasa võetud “Kalevipoja” lennukisse unustanud. Heitsin tujutult voodisse, valmistudes kuulama uinumiseni tänavalt kostvaid purjus hääli, kui tundsin äkki külje all midagi kõva. Pistnud käe lina alla, tõmbasin välja paksu köite, mille küllap oli sinna jätnud minu eelkäija või õigemini, eellebaja. Muide, tegemist pidi olema kaasmaalasega, sest raamat oli eestikeelne. Paraku puudusid tal kaas ja tiitelleht, mistõttu oli võimatu tuvastada autorit ja pealkirja. Igatahes oli selge, et teos on kirjutatud vähemalt sada aastat tagasi, sest praegu pole enam keegi suuteline nii pikki romaane looma, ajud pole enam need. Rõõmustanud leiu üle, asusin lugema. Kui olin jõudnud kahekümne neljanda leheküljeni, kuulsin ootamatult koputust uksele. Hõikasin “Sisse!” ja nägin hetke pärast enda ees kaht tõmmut itaallannat, mõlemal naba moodsalt paljas ja õlavarrel tätoveering. Nad esitlesid end minu kaugete sugulastena, vanavanaema õe lapselapselastena, kurtsid, et on sattunud majanduslikesse raskustesse ja palusid öömaja. Lubasin neil heita enda kõrvale, hoiatades vaid, et olen väsinud ja tahan magada. Nad vandusid, et ei sega mind, kuid niipea, kui olid pugenud lina alla, muutusid pealetükkivaks. Minu d¯entelmeniloomus ei võimaldanud nende püüdlusi kaua ignoreerida. Veetsime mitu tundi, kuni sugulased viimaks uinusid. Tahtsin veel natuke lugeda, kuid tundsin, et silmad vajuvad kinni.
Ärgates leidsin end ühest mahajäetud ja poolenisti mahapõlenud puumajast. Kusagilt kaugelt kostis tuttav lauluviis: “Jeszcze Polska nie zginela”. Oli külm, ma lõdisesin ja mõtlesin hirmuga, et jään kindlasti haigeks ega pääsegi enam ujuma. Minu kõrval magas kägaras üks vana mees. Ilmselt minu ohete peale avas ta silmad ja tõusis istuli. Mehel olid pikad hallid juuksed ja aristokraatlikud näojooned.
Pan, te olete ju läbikülmanud!” hõikas ta.
Kärmelt otsis ta enda kõrvalt pooliku viskipudeli ja ulatas mulle. Vihkan seda jooki, kuid valiku puudumisel jõin siiski suure sõõmu.
“Kuidas te küll nii kerges rõivas sellisele laiuskraadile olete sattunud!” noomis vanahärra mind.
Tundsin huvi, kes on minu tervistaja.
“Minu nimi on krahv Jan Potocki ja ma olen kõige õnnetum inimene maa peal,” seletas mees. “Pühendasin kogu oma elu teaduse ja kirjanduse teenimisele, aga lõpetasin, näete ise, kuidas – katuseta pea kohal.”
Ütlesin, et selles pole midagi erilist, iga tänapäeva kirjanikku ähvardab oht kärvata kodulinna prügimäele, kuid palusin krahvi siiski jutustada oma elust, mida ta veidi vastumeelselt, nagu haritud inimesele kohane, tegigi.
 
Krahv Jan Potocki lugu
“Ma sündisin Podoolias, rahvusvahelisel naistepäeval kakskümmend seitse aastat enne Suurt Prantsuse revolutsiooni. Juba minu lapsepõlv oli õnnetu, sest minu ema, ehkki poolatar, põlgas niivõrd oma päritolu, et kõneles minuga ainult prantsuse keelt. Nii sai minust vastu enda tahtmist maailmakodanik, mis on kõige kohutavam saatus, sest sellist inimest pole kellelegi vaja, ta on kõigil jalus, igal maal kahtlustatakse teda spionaa¯is ja tal pole ühtki sõpra peale paari omasuguse paaria. Ma õppisin ?veitsis, teenisin Austria sõjaväes, reisisin Sitsiilias ja Tuneesias, mind löödi Malta ordu rüütliks, ma külastasin Hispaaniat, Ungarit ja Serbiat, Konstantinoopolit, Egiptust ja Firenzet. Kahekümne nelja aastaselt naasin Poolasse ja abiellusin, kuid kuna mul halva poola keele pärast oli raskusi teiste pan’idega, kolisin peatselt Pariisi. Mis nüüd järgnesid, olid minu elu kõige õnnelikumad aastad, ma suhtlesin tõeliste teadusemeestega, reisisin palju, kirjutasin uurimusi ajaloost ja arheoloogiast. Kuid siis algas revolutsioon. Elu Prantsusmaal läks võimatuks. Naasin Poolasse. Peagi suri minu naine. Elu tundus mõttetu. Kolisin Podooliasse. Abiellusin uuesti, ühe oma rikka sugulase tütrega. Võitmaks kurvastust, töötasin veel rohkem kui enne. Minu pingutusi märgati, keiser Aleksander Esimene kutsus mind Peterburi, et ma saaksin lõpetada ja välja anda oma “Venemaa rahvaste algajaloo”, mille kallal olin kaua vaeva näinud. Kuid ometi tundus mulle, et olen veel vähe teinud surematuse jaoks. Siis tuligi mulle pähe mõte kirjutada romaan. Õigemini, visandeid selle teose tarvis olin teinud juba ammu, kuid nüüd otsustasin need raamatuks redigeerida. 1804. aastal õnnestus mul Peterburis ilmutada oma armastatud oopuse esimesed kümme peatükki. Olin seitsmendas taevas! Jätkasin tööd, kuid jälle sekkusid rahamured. Minu naisele ei meeldinud, et ma elatise teenimise asemel sulge kulutan, me läksime lahku. Olin sunnitud kolima tagasi Podooliasse. Seal õnnestus mul lõpuks oma käsikiri lõpetada!”
Joodud viski tekitas minus mõnusa rammestuse. Krahv vist märkas, et ma ei kuula enam nii tähelepanelikult kui algul, ja katkestas oma loo. Ta otsis mulle põlenud maja nurgast magamiskoti, me heitsime kõrvuti pikali ja varsti vajusid mu silmad kinni.
Ärgates avastasin end Aadria mere kaldalt, ümbritsetuna sadadest mitmevärvilistest rannavarjudest. Oli hommik, vesi lainetas kutsuvalt. Käisin ujumas, siis naasin hotelli ja lugesin õhtuni tundmatut romaani, vahepeal ainult lõunal käies. Olin jõudnud viimase peatükini, kui kuulsin koputust. Need olid minu kaks tätoveeritud sugulast. Noomisin neid, et ma nende pärast halvasti olin maganud ja ko?maare unes näinud, kuid lubasin nad ometi taas enda kõrvale lina alla. Rööbiti vallatustega jutustasid nad mulle, kuidas nad siia olid sattunud. Kui minu vanavanaema abiellus Berliini pankuri pojaga ja kolis temaga koos Venemaale, siis vanavanaema õde abiellus ühe itaalia lauljaga ja asus elama Itaaliasse. Mõnda aega oli perekond elanud päris hästi, ka järgmine põlvkond oli elatanud end muusikast, tüdrukute vanaema oli isegi laulnud La Scalas, kuid pärast Duce kukutamist hakkas ooperikunst alla käima ja tänaseks olid minu sugulased vaesunud. Kui neiud lõpuks olid uinunud, lugesin ma lõpuni romaani ja siis langesid minugi silmad kinni.
Ärkasin jälle põlenud majas, ainult seekord magamiskotis. Krahvi polnud. Viskipudel oli tühi. Tõusin ja mõtlesin, mida teha, kui nägin teda lähenemas, käes kaks topsi aurava kohviga. Kui olime end kosutanud, veeres jutt uuesti krahvi kannatustele.
 
Krahv Potocki loo järg
“Nagu ma rääkisin, õnnestus mul lõpuks oma romaan lõpetada. Saatsin käsikirja Pariisi ühele tuttavale kirjastajale ja jäin ootama vastust. Möödus paar kuud, mille jooksul viibisin õndsas meeleolus, veendunud, et olen kirjutanud suurepärase teose, kui sain Pariisist postipaki. Kirjastaja tagastas minu käsikirja vabandusega, et see on küll huvitav, kuid praegu olla moes teistsugused romaanid, ja saatis oma sõnade kinnituseks mulle ühe sellise lugeda. Mäletan tänaseni autori nime ja pealkirja: Choderlos de Laclos’ “Ohtlikud suhted”. Kui olin selle romaani läbi lugenud, tabas mind ahastus. Ma mõistsin, et kirjastajal on õigus: minu romaan oli jõudnud aeguda veel enne, kui ma üldse selle kallale olin asunud, sest mina, Pariisist eemal viibides, lihtsalt ei teadnud seda! Vaadake, mina arvasin, et kirjandus – see on huvitavate lugude jutustamine, aga Laclos kirjutas romaani, kust mulle vaatas vastu ehe elu.”
Krahv vaikis rusutult.
“Laclos on muidugi suur kirjanik,” nõustusin, “kuid ega see tähenda, et lugude jutustamine pole kunst. Muidugi, enne teid oli hulk mehi, kes selles vallas silma paistsid, näiteks Boccaccio, kuid, nagu ütlevad minu kaasmaalased, ega küll küllale liiga tee. Ja muide, kas teate, et selles ajastus, kus mina elan, on jälle moodi läinud lugude jutustamine? Näiteks on Itaalias üks selline kirjanik nagu Eco, teda ei huvita üldse see, mida teie nimetate ehedaks eluks, aga sellest hoolimata inimestele tema raamatud meeldivad.”
Oleksin võinud veel natuke teoretiseerida, kuid märkasin, et krahv peaaegu ei kuula mind.
“Ja mis edasi sai?” küsisin.
Krahv ohkas raskelt.
“Olin pärast kirjastajalt saadud vastust ja Laclos’ romaani läbilugemist nii suures meeleheites, et ei tahtnud enam elada. Käristasin käsikirja lõhki ja – olgu taevas mulle armuline – otsisin sahtlist kord Hispaaniast ostetud püstoli. Kuid jumalad ei salli neid, kes ise enda külge käe panevad! Nii määrati mindki ühe minu romaani kangelase kombel igaveseks hulkuma mööda maailma. Mind võib päästa üksnes see, kui tuleb keegi, kes teatab mulle, et minu raamat on avaldatud. Aga see on ju võimatu, ma ise käristasin käsikirja lõhki.”
Ta vaikis taas.
Lohutasin teda, osundades üht vene kirjanikku, kelle sõnade järgi ei hävi ükski käsikiri, ja ütlesin, et võib-olla on temagi oma säilinud ja isegi avaldatud.
“Mis teie romaani pealkiri oli? Öelge, äkki ma tean?”
“Zaragozast leitud käsikiri”.
Mind valdas kummaline aimdus.
“Millest see rääkis?”
Krahv elavnes.
“Ma püüdsin sellesse kokku kirjutada kõik, mida ma teadsin ja mida olin näinud. Osa lugusid toimub Andaluusias, osa Itaalias, osa Egiptuses. Tegelasi on samuti mitut masti, aadlikest mustlasteni ja Igavesest Juudist Kleopatrani…”
“Kuulge!” katkestasin teda. “Ma ju tean seda raamatut! Just täna lugesin selle läbi ja võin teile kinnitada, et teie romaan pole mitte üksnes avaldatud, vaid ka tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas isegi nii väikese rahva keelde nagu minu emakeel. Kujutage ette, tema järgi on isegi film tehtud!”
Krahv Potocki õnn seda uudist kuuldes oli nii suur, et ma ei tahtnud talle valmistada meelehärmi arvamusega, et tema enesekriitika on tegelikult mõneti õigustatudki, sest psühholoogises mõttes mõjub “Zaragoza” tõesti aegununa. Osava silmakirjatsejana pajatasin talle selle asemel, kuidas tema teos on ennetanud maailmakirjandust terve sajandi võrra, kui hinnata vääriliselt sellesse kätketud ulmet ja absurdi. Unenäo ja tegelikkuse segunemine, pidevad ümberkandumised ühest ajastust ja maakohast teise teevad teist, ütlesin krahvile, mitmete kahekümnenda sajandi kirjanike, kas või Kafka eelkäija. Lisasin, et tänapäeval leiavad mitmed filosoofidki reaalsuse olevat üpris suhtelise ning minu ajastu inimestega juhtub sama imelikke asju nagu tema romaani kangelastega. Tõin näiteks, kuidas minagi olin just äsja, nagu “Zaragoza” kangelane, ootamatult teekonnal kohanud oma kaugelt sugulasi ja astunud nendega intiimvahekorda.
Rääkisime veel kaua elust ja kirjandusest. Muu hulgas pidin pikalt seletama, mis asi on filmikunst ja kes oli Zbigniew Cybulski, Potocki romaani kangelase kehastaja ekraanil. Lõpuks heitsime magama. Ärgates leidsin end oma Tallinna asemelt. Kuigi minu suplus Aadria meres jäi lühikeseks, tundsin end üsna puhanuna.

KALLE KÄSPER