|
|
|
Südame ja pildikastiga plaanvankril Jakob Jobso-Livenstroem rändfotograafina Liivi- ja Eestimaal
“Soovite siis rinnapilti?” “Ei, ei, seda, kus ikka nägu ja kõik muu ka peal!” vastasid ilmses segaduses kaks arglikult õhetavat preilit, kes olid ülesvõtja juurde tulnud. Olgu selle, tänaseks juba klassikaks saanud fotograafi ja kliendi anekdootliku dialoogi autorsusega nagu parasjagu on, kuid just selle tsitaadiga alustas 1934. aasta Päevaleht artiklikest, Jakob Jobso-Livenstroemi ühe esimese eesti soost fotograafi tegutsemisest. Tema saksikult peenutsev nimi, väga vähene tuntus täna, paraja kiiksuga elukäik, pidevalt kaasas käinud küsimused (kasvõi peaküsimus: kes siiski oli esimene eestlasest fotograaf?) annavad üle pika aja põhjust temaga tutvust uuendada küll ja küll. Vennapojapojad Oskar ja Theodor 1876. aastani elas ja tegutses Eestis vaid Jakob Jobso nimeline mees. Ta sündis 29. aprillil 1830 Viljandimaal Vana-Põltsamaa valla Kamari küla Liivoja talu peremehe pojana. Tema isa oli lihtsalt Liivoja Hans, kellele mõisast lahkelt Jobso nimi anti. Seega üdini maainimesed, kes pidasid oma laste korralikku haridust oluliseks. Jakob valmistus mitmetes koolides õpetaja ametiks, tema venna, Mihkel Jobso lapselapsed olid hilisemad tuntud kirjanik Oskar ja filmimees Theodor Luts, vend Hans aga abiellus Kristinite suguvõsa noorikuga, kust kasvas välja terve fotograafide Kristinite dünastia, mille kujunemisel ei olnud muuseas Jakobil just väike osa täita. Oskar Luts meenutab oma memuaarides lapsepõlve vestlust vanaemaga oma vanaonu üle, kust selgubki, et vanaisa vend on parasjagu ülesvõtja ehk votograhv Paides ja et varem oli ta nii koolmeister kui ka kirjamees. Jakobi elu kujuneski tegelikkuses kaheosaliseks küllalt erineva sisu ja kujundusega koguteoseks. Selle esimesel poolel oli ta põhiliselt koolmeister Sürgaveres, Kambjas, Rõika ja Meleski klaasivabriku juures ning Väike-Maarjas. Kambjas alustas ta ka tõlketööd, mugavdades saksa keelest neli “õpetlikku” ja “imelikka, hirmsaid tõesti sündinud” lugusid. Selle töö eesmärgid paistsid läbi juba pealkirjadest, mis andsid lugejaile ette tõeliselt õpetliku iva – “Kuida Krahv Hindrik Eihkenwels Jummalatundmissele sai” (1855), “Willem Molnau, temma hirmsad teud, ello ja surm” (1867), “Martin Braun ja temma tru Pudel…” (1867) ning “Hahrosi lossi preili ja Rütter Mojaan. Nende suur armastus ja õnnetu surm” (1867). Paistab küll sedamoodi, et juba neil kaugeil aegadel olid nii noorus kui ka lihtrahvas hukas ja nimetatud raamatukeste avaldamisega üritas Jakob Jobso rahvale pakkuda juhatust nii enese- kui ka lastekasvatuses ning kasutas neid lugusid usinalt illustreeriva suunajana “õigele teeotsale”. Aga eks see üks tänamatu ettevõtmine oli ja nii hakkaski ta tõsiselt hoopis oma tulevikuga tegelema. Kuue lapse isa Münchenisse kursustele Kõrvu rahvale moraali lugemise ja tarkuste õpetamisega üritas ta iseseisvalt pildistamise saladusi avastada, kuid noorel mehel ei õnnestunud vaid raamatutest omandatud teadmistega päevapilditegemise kunsti kuigi hästi omandada. Ta ei heitunud ebaõnnestunud katsetest ning enne koolmeistri ametist lõplikku lahkumist sõitis ta 1870. aasta paiku oma kulu ja kirjadega Münchenisse vastavatele kursustele. Selleks ajaks oli Jakob Jobso juba suure kuuelapselise pere pea, elu ei pakkunud enam midagi, fotograafia uudsus põletas, kasvatades huvi, ja silmapiiril terendas põnev homne. Kui uus elu, siis ka põhjalikult uus. 1876. aastal maksis ta tolle aja kohta hiiglasliku summa (50 rubla) nimemuutmise eest. Jobso nimega ei olnud ta kunagi rahul olnud, kommenteerides seda tõrksalt: “Kelle Jobso mina pidin olema?”. Isatalu nimest Liivoja tuletas ta endale peenema Livenstroem, mida kohtab väga erineval kujul, paljude eestlaste jaoks jäi ta sellele vaatamata aga lihtsalt Jops-Jüriks. Esialgu ei riskinud Livenstroem alalist ateljeed kusagil avada, rännukihk kripeldas ega andnud rahu. Siin-seal mainitakse, et Livenstroem oli sel ajal eelkõige rändfotograaf, samas ei kujuta aga eriti hästi ette kuue lapse ja naisega plaanvankris mööda Liivimaa külasid aastaringi rändavat fotoateljeed ja -laborit, kööki, elu- ja magamistuba, kõikvõimalikke panipaiku. Rändfotograafi amet oli siiski suvine amet, tükk aega oli teadmata tema talvine töö, kuni Kolga-Jaani abieluregistrist selguski märge raamatuköitja põhitöö kohta. Oma fantaasiatel lendas ta mõnuga vaid suviti. Livenstroemi tolleaegse elu kohta saame aimu August Kitzbergi mälestustest, millest selgub, et ta üks elurõõmus ja hakkaja mees oli, kes oli osav kokk oma isiklike retseptidega ja kes, kui vaja, sai ka kiiresti ja efektselt saksa keeles lapse ristimisega hakkama. Kahjuks on selle aja fotod üsna haruldased, neid võib vanadest perealbumeist ehk veel leida, negatiivid läksid arvatavalt pessu ning seejärel taaskasutusele. Ateljee Lätis, Viljandis ja Märjamaal 1880. aastaks jõudis Livenstroemi liikuv ateljee Lätimaale Volmarisse (praegune Valmiera) ja nüüd oli ta ametlikult juba ainult fotograaf. Esimese paikse ateljee seadis ta sisse linna külje all Kauguri mõisas ning nii kui suvi saabus, pakkis ta oma varanduse plaanvankrisse ja ruttas Lõuna-Eestisse. Rahunenuna naasis Livenstroem sügisel Lätimaale ja nõnda kuni 1883. aastani, kui tema seni justkui iseloksuvasse ellu tungis ootamatu tõke. Nimelt avastas pedantne Volmari sillakohtunik järsku ja teatas sellest kohe ka kubernerile, et Kauguris asub Jakob Livenstroemi fototöökoda, millel ei olegi tegutsemisluba, nagu seadus ette näeb. Loa taotlemine maksis aga 25 rubla ja seda summat pidas Livenstroem mõttetuks kulutuseks. Jakob pühkiski endalt Lätimaa tolmu, avas 1884. aastal Viljandis statsionaarse ateljee ja teise kahe aasta pärast Märjamaal. Viimase sammuga tõi ta taas enesega parajalt segadust, nüüd ei teadnud juba Läänemaa haagikohtunik, millist seisukohta võtta, ja küsis igaks juhuks nõu Tallinnast, kas luba töötamiseks Liivimaal Viljandis annab ikka õiguse pildistada ka Eestimaal? Õnneks toimis kroonu kirjavahetus juba siis vihmaussi kiirusel, ja Livenstroem pildistas rahuliku südamega nii ümbruse rahvast kui kohalikke kultuuritegelasi. Aga 1887. aasta sügiseks jõudis lõpuks kuberneri resoluutselt eitav vastus kohale ja taas tuli varandust pakkima hakata. Polnud midagi parata, Aleksander III aeg ei olnud enam nii vaba kui varem. Viljandi ateljees nokitses tasa ja targu edasi Jakobi poeg Aleksander ning papa Livenstroemil ei jäänudki muud üle kui taotleda luba fototöökoja avamiseks Paides. Ja ime küll, ta saigi selle ning elu sai tagasi oma varasema harjunud rütmi: talvel pildistas Livenstroem linnas ja suvel… loomulikult plaanvankril mööda Eestimaad. Tema viiekümnele lähenev vanus kajastus arvatavalt vaid isikutunnistusel. Fotosid on tollest ajast meieni säilinud rohkelt, paspartuudel kirjas Weissenstein (Paide), kuid võib aru saada, et need on pildistatud õues, kaasatoodud kulisside taustal. Paide ateljees jätkas samal ajal tööd aga Jakobi vennapoeg Jaan Jobso (hiljem ka Livenstroem), kes vahetas samuti oma nime enne Tallinnasse tööleasumist. Eesti esimene fotodünastia Fotograafia oli XIX sajandi lõpul veel uus, põnev ja nakkav. Vana Livenstroem jagas heldelt teadmisi vasakule ja paremale, alustades loomulikult oma lähedastest. Nõnda nakkusid fotopisikust ta oma poeg ja vennapoeg. Vaevalt lasi ta teistelgi lastel ja naisel oma pildistamisrännakuil vaid looduseilu nautida ja lilli noppida. Ehkki saatuslikuks see ala neile ei saanud, võime Livenstroemidest rääkida kui esimesest eestlaste pere-ettevõttest fotograafias. Kui siia lisada veel vennad Kristinid oma poegadega, kes küll otsesed veresugulased ei olnud (kaudselt aga küll), võib juba rääkida XIX-XX sajandi vahetuse Eesti- ja Liivimaa fotograafide klannist ja selle peast. Igatahes just Kristinid hakkasid Livenstroemi õpipoisteks ja hilisemateks abilisteks Volmaris ning viimase lahkumisel jätkasid tööd esialgu tema nime all, aga peagi vormistati ateljee juba oma nimele. Üks peaküsimustest, mis Livenstroemiga pärast tema surma alati on seostunud on ehteestlaslik: kes oli ikka esimene eestlasest fotograaf? See kasutu duell käib nimelt Reinhold Sachkeri ja Jakob Livenstroemi vahel, mõlemal oma toetajad. Kas on mõtet ajalugu stopperiga mõõta, seda enam, et nende kaasaegseid meie keskelt enam ammu ei leia ja mõlema esimesed katsetused võisid ju lausa ühel ajal toimuda ning ühtegi lõplikku vastust arhiivides ja muuseumides lihtsalt pole ilmsiks tulnud. Nõnda peakski ehk teema ammendatuks lugema, Sachkeril ja Livenstroemil on kummalgi oma kindel koht eesti fotoajaloos ja nad nõustuksid ise ka kindlasti selle otsusega. Jakob Livenstroem jätkas juba harjunud elu, igaviku ilmasambaks ei kavatsenudki ta jääda, elurõõmu jätkus 23. detsembrini 1901. aastani, millest peale räägib ta meiega edasi vaid fotodel ja kaasaegsete mälestustes. ÜLLE LILLAK
|
