Johannes Pääsuke – mees kahe kaane vahel

Johannes Pääsuke. Mees kahe kaameraga. Man with Two Cameras.  Koostaja Jana Reidla. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2003. 128 lk.

Ei juhtu just iga päev, et unustatud artisti retrospektiivnäituse kõrvale publitseeritakse informatiivne ja ilus, noobel ja mõnus albumi mõõtu kataloog. Eriti veel olukorras, kus artist on ise üle 90 aasta surnud ning tema tegevus kuulub marginaalsetesse valdkondadesse nagu fotograafia ja film. Nimetatud asjaga on siiski hakkama saadud, kusjuures initsiatiiv tuli kunstiilma välistest ringkondadest: Eesti Rahva Muuseum andis välja näitust “Johannes Pääsuke. Mees kahe kaameraga” toetama mahuka kataloogi. Oleks trükis kõvakaanelise köitega, võiks seda julgesti albumiks nimetada.
Näitusega sama pealkirja kandva kataloogi esikaanel vigurdab naerusuine noormees, kes ei karda kinokaamerale kulpi lüüa ja vaatajale sigaretisuitsu näkku puhuda. Nii juhatab viisaka ja väljapeetud välimusega kataloogi sisse kunstnikuhärra isiklikult. Pildimaterjali trükkimine valitud eksklusiivsele paberile, perfektsed reprotööd ja trükise ebastandardne formaat viitavad läbimõeldud tegutsemisele ja asjatundlikule lähenemisele (kujundanud Jane Liiv, konsultant Tiit Lepp). Kataloogi võib vabalt pidada ERMi visiitkaartiks, väline väärikus ja sisuline põhjalikkus täiendavad üksteist orgaaniliselt. Kataloogi peaaegu sajaprotsendiline kakskeelsus (kõik tekstid on paralleelselt eesti ja inglise keeles) annab tunnistust kogu Pääsukese pärandile tungineva projekti kontaktivõimest ja töögrupi perspektiivitundest. Kataloogi koostaja (ja Johannes Pääsukese kolleegi) Jana Reidla asjalikule eessõnale järgnevad näitusel eksponeeritud fotod. Viimased, moodustades tublisti üle poole trükise mahust, on reprodutseeritud klaasnegatiivi kontaktkoopiale ligilähedases formaadis ning valik (kuraator Toomas Kalve) kattub näitusel esitatuga. Sümpaatne, et ruumi- ja rahapuudust ettekäändeks tuues pole peljatud avaldada sedavõrd suurt osa fotograafi säilinud loomingulisest pärandist. Nii elab näitus kui mõtestatud teostevalik sõna otseses mõttes kataloogis edasi. Trükise koostajad on osanud lugejat väikeste, kuid võluvate detailidega meelitada: nii on paigutatud fotode juurde, nn. pildiossa, fotograafi reisipäevikust lühidaid lõike, mis kirjeldavad konkreetsete fotode valmimislugu, aga ka põnevaid reisiseiku ja eluolulisi juhtumisi üldiselt.
Miniatuursed lookesed mõjuvad piltide kõrval väga armsalt ning avavad Pääsukese tegevusprintsiipe ja kaasaegset olustikku. Antud Pääsukese tekstide kirjaviis on muutmata ning see lisab märkmetele vanaaja hõngu. Kahjuks saavad foto ja selle tekkeloo koosesitamise efektist osa vaid eestlased. Erinevalt kogu kataloogist pole päevikukatkeid reprode all inglise keelse tõlgitud. Valikuliselt on avaldatud ka Pääsukese muuseumisse saadetud kirju ja postkaartide tekste. Tegemist on äärmiselt intrigeeriva materjaliga, mis pakub huvitavat teavet kunstniku kaasaja ja retkega tutvumiseks, kuid needki on paraku ainult eesti keeles.
Kataloog sisaldab Pääsukese elu ja loomingulise tegevuse kohta kolm põhjalikumat teksti. ERMi fotokogu arhivaar Kairi Kaelep on sugulaste mälestustele ja arhiivimaterjalidele tuginedes koostanud detailse ülevaate fotograafi päritolust ning elukäigust. Samuti on kuupäevalise täpsusega välja uuritud Pääsukese teenistuskäik ERMi etnograafi ja fotograafina, põhjalikumalt on keskendutud tema 1913. aasta suve pildistamismatkale Põhja- ja Lääne-Eestisse ning Saaremaale. Kronoloogilisest käsitlusest on välja jäänud Tartu agulite ja ümbruse, samuti Lõuna-Eesti ja setude jäädvustamise aktsioonid. Kaelep on kirjeldanud ka Pääsukese tegevust sõjafotograafina Esimese ilmasõja päevil Petrogradis ja Ida-Preisimaal. Samuti antakse ülevaade ERMi kollektsioonides leiduvatest fotodest ja säilinud klaasnegatiividest, mainitud on ka “pildisaaki” Lõuna-Eestist ja Vana-Tartu dokumenteerimist.
Tartu ülikooli semiootika ja kulturoloogia doktorant Peeter Linnap on oma tekstis “Elure¯issöör pääsuke ja positivistlik etnograafia” keskendunud fotograafi loomingule positivistliku museoloogilise struktuuri ehk sajandialguse ERMi teenistuses. Linnapi tekst on kataloogi kõige analüütilisem ning tulvil uudseid lähenemisnurki. Ta vaatleb Pääsukese fotosid tänapäevase teoreetilise baasi, Pierre Bourdieu’, Jonathan Crary, John Bergeri ning Marcus Banksi varal. Nii paljastub seni palju reprodutseeritud ja ohtralt ka piltpostkaartidena tuntud fotode sügavam sisu ja olemus nii museoloogia, visuaalantropoloogia kui ka fotodokumentalistika vallas. Linnap lahkab Pääsukese fotode olemust lähtuvalt tolleaegsest fotoaparatuurist (plaatkaamera) ning paralleelsest töötamisest nii foto- kui filmikaameraga, samuti sajandialguse inimeste “kaamerakäitumist”. Linnap leiab, et Pääsukese ideoloogiliselt ambivalentne staatus ja tegevus nii muuseumiteenistuja kui loomingulist vabadust omava autorina lubab teda tituleerida avatud silmadega elure¯issööriks.
Filmiajakirjanik Jaak Lõhmus keskendub oma testis “Taasavastud kinopiltnik Pääsuke” kunstniku filmipärandile, selle uurimisele ja iseloomulikele joontele. Rohkete ajalehetsitaatidega maitsestatud tekst on vahest ajalooliselt kõige adekvaatsem, andes nii filmimise protsessist kui ka ülesvõtete “distribuutimise” süsteemist 1912. aasta Tartus ajastumeelse pildi. Lõhmus vaatleb Pääsukese katsetusi filmivallas omaaegse kinosüsteemi ja fotokaameraga rööbiti töötamise kontekstis.
Pääsukese loominguga tutvumise ja ERMi kollektsioonides orienteerumise teeb tõelisele huvilisele hõlpsamaks kataloogi lõpuossa koondatud ERMi fotokogus säilitatavate Pääsukese fotode nimestik. Samuti annab kataloog ülevaate Pääsukese filmidest Eesti filmiarhiivis (nimistu koostanud Ivika Paomees) ja tema kohta ilmunud käsitluste bibliograafiliste kirjete nimistu (koostaja Jana Reidla).
Kataloogi lõpetab Kairi Kaelepi koostatud Pääsukeste sugupuu läbi nelja põlvkonna. Viimase lisad, viies põlvkond, kus ära nimetatud ka sugupuu 2000. aastal tekkinud võrsed, näib küll pigem aupakliku kummarduse ja tänuavaldusena sugulastele, kellega koostöö Pääsukese kohta palju uut informatsiooni andis. Kuidagi ei usu, et tänapäeva kulgev sugupuu sajandialguse fotograafiga tutvujat huvitada võiks, seepärast tundub see kodu-uurijalikkus avaliku ja laialt levitatava kataloogi puhul asjakohatu liialdusena.
Igatahes on äärmiselt positiivne, et ERM võttis enda südameasjaks sellise eesti visuaalkultuuri seisukohalt üliolulise tegelase nagu Johannes Pääsuke uurimise ja tutvustamise. Kelle südameasi aga peaks olema teiste Eesti fotograafide ja filmitegijate, kelle looming pole puhtjuhuslikult ERMi hooles, elu ja tegevus? Millised huvigrupid peaksid neid uurima ja propageerima, korraldama näitusi ja publitseerima katalooge? Küsimus suurele ringile.

RAEL ARTEL