|
|
Raamat, mis muutis teadusfilosoofia paradigmat
Teadusajaloo ja -filosoofia õpetajatel ning teadusehuvilistel üldse on põhjust rõõmustamiseks, “Avatud Eesti raamatu” sarjas ilmus Ilmamaa väljaandel Ruth Liase tõlgitult ning professor Rein Vihalemma järelsõnaga Thomas Samuel Kuhni “Teadusrevolutsioonide struktuur”. Inglise originaali või tõlget vene keelde on paljud keskeale lähenejad ja vanemad ammugi lugenud, sest raamatu esmaväljaandest on möödas 41 aastat. Siiski on tõlke ja järelsõna ilmumine Eesti teadusfilosoofia ja -ajaloo jaoks tähtis sündmus. “Teadusrevolutsioonide struktuur”1 on ameerika füüsikust ja teadusajaloolasest filosoofi Thomas S. Kuhni (1922 – 1996) tuntuim raamat, mida on koguni peetud üheks XX sajandi mõjukamaks filosoofiaraamatuks üldse.2 Võib küsida, nagu tõlkeraamatu järelsõnaski küsitakse: milles siis seisneb Kuhni fenomen? Kriitikud leiavad, et lihtsuses: Kuhn tegi füüsika (ajaloo) arusaadavaks ka mittefüüsikutele, lõi üldise ja kergesti omandatava skeemi füüsikateadusest ja teaduslike teadmiste muutumisest ajaloos. Seda skeemi oli lihtne üle kanda teistele teadustele ja koguni mitteakadeemilistesse inimtegevuse valdkondadesse. Ja tõepoolest, selliseid näiteid leidub hulgaliselt. Just Thomas S. Kuhnile võlgneme tänu “paradigma” eest moodsas kõnepruugis. Teadusekeskses sõnavaras on kinnistunud samuti “normaalteadus” ja “teadusrevolutsioon”. Kuid lihtsus on paljuski osutunud petlikuks. Teaduse tsüklilise arengu idee võrdlemise kohta teiste inimtegevuse valdkondade tsüklilisusega ütles Kuhn ise raamatu 1969. aastal kirjutatud postskriptum’is, et tegelikult on ta selle idee laenanud just kunsti, kirjanduse ja poliitilise ajaloo valdkonnast, pole siis ime, et seda seal taas rakendada saab. Kuid nii mõnegi tema idee ülekandmine teise valdkonda pole eriti õnnestunud. Kõige enam on tõlgendusvariante seotud “paradigmaga”. Esmalt täheldasid kriitikud, et Kuhn ise kasutab seda sõna vähemalt seitsmes tähenduses. 1969. aasta postskriptum’is möönab ta, et tõesti, kohati on tegu stiililiste ebaõnnestumistega, mille kõrvaldamise järel jääb alles kaks allpool käsitletavat mõistekasutust. Et paradigma olemasolu peab Kuhn küpse loodusteaduse tunnuseks, siis ka mitte loodusteaduslikud uurimisalad, nt. sotsiaal- ja humanitaarteadused, on hakanud pidama vajalikuks paradigmade väljatöötamist, et sel moel näidata, et tegu on vähemasti samaväärse teadusega. Seejuures, nagu allpool nähtub, on aga leiutatud Kuhni omast erinev “paradigma” mõiste. Mida tähendab paradigma? Sõna “paradigma” kasutatakse tänapäeval sageli samas tähenduses diskursuse, traditsiooni, mõtlemisviisiga. Algupäraselt tähendab “paradigma” kreeka keeli mustrit, eeskuju. Viimane oli ka Kuhni jaoks keskne: ta pidas terminit “paradigma” kasutades silmas tegelikult kaht asja: esiteks mingile teadlaskogukonnale omast arvamuste, väärtuste ja meetodite kompleksi ning teiseks “tähistab see üht liiki elementi selles kompleksis, konkreetseid mõistatuselahendusi, mis võivad nende kasutamisel eeskujude või näidistena asendada eksplitsiitseid reegleid kui normaalteaduse ülejäänud mõistatuste lahendamise alust” (TS: 215-216). Viimane oli tema enda arvates olulisem kui esimene. Mõlemad Kuhni “paradigmad” on tunduvalt täpsemalt kirjeldatud kui see, mida mõistetakse “diskursuse” või “traditsioonina”. Kuhni järgi ei kujuta teadus endast lineaarselt kasvavat tõeste uskumuste, s.o. traditsioonilises mõttes teadmiste, hulka. Teadus on pigem teaduskogukondadena tegutsevate teadlaste rutiinne töö, mis on võrreldav piltmõistatuse kokkupanemisega. Igas sellises teaduskogukonnas on kindlad mõistatuse lahendamise tavad, mille juures on tähtsad kaheldamatuiks peetavad loodusseadused, kasutatavad sümbolid, aga ka ühised väärtused (ennustusvõime, lihtsus jmt.), mille alusel näiteks võistlevaid hüpoteese hinnatakse. Probleeme õpitakse/õpetatakse lahendama töö käigus, just eeskujude või musternäidiste alusel. Et teaduslik teadmine algab ka Kuhni järgi kogemusest, siis näitab ta, milline on musternäidiste osa sarnasusotsustuste langetamisel stiimulite ja vastavate aistingute kohta. Seega on faktid paradigma-koormatud, musternäidise-sidusad. Oluline on teadmise “vaikiv” komponent, n.-ö. midagi teha oskamine, vilumus. Kuhni põhilisi erinevusi traditsioonilisest teadusfilosoofiast seisnebki teadmise käsitluse erinevuses. Kuhni järgi on teadmist raske kui mitte võimatu määratleda, teadmise reeglid pole eksplitseeritavad. See on ilmselt (tausta)teadmine, mis muudab uued stiimulid aistinguteks ja annab seeläbi igale uurimisrühmale sõna otseses mõttes spetsiifilise maailmanägemise – sellest siis ka eksiarvamus, et Kuhn on radikaalne relativismi ja ühismõõdutuse pooldaja. “Teadmisel” on siiski äratuntavad karakteristikud nagu see, et “teadmine” antakse edasi koolituse kaudu, ning see “teadmine” on parajasti mingis kogukonnas katseliselt leitud ja oma ajalooliste konkurentidega võrreldes tõhusaim viis välist tegelikkust haarata, kuid see viis võib ise muutuda, kui tekivad ebakõlad uute leidudega väliskeskkonnast (TS: 241). Muutused ehk paradigmavahetus on sedavõrd radikaalne, et neid võib kutsuda revolutsiooniks – ehkki pärast pööret võidakse kasutada samu sõnu, pole enam tegu samade mõistetega, sest musternäidised on tervikuna teised. Et Kuhn võrdleb teadusrevolutsioone Gestalt’i vahetusega, siis on laialt levinud arusaam paradigmade ühismõõdutusest: Newtoni füüsika ei võimalda enam mõista aristotellikku. Vahepeal haigutaks nagu mingi irratsionaalne ületamatu kuristik. See on, paraku, üks tõlgenduslikke liialdusi. Kui Kuhn räägib teaduskogukondade tegevusest eri “maailmades”, siis tuleks seda mõista metafoorselt. Jällegi on ta vastuseks kriitikale 1969. aasta postskriptum’is selgitanud, et on võimalik veenda teise paradigma uurijat, temaga koos uurimisprotseduure läbi tehes ja seletades, kuni saab arusaadavaks, kuidas antud paradigmas sarnasusotsustusi langetakse. Seetõttu ei ole paradigmas midagi müstilist. Müstika on näiv ja tingitud sellest, et kommunikatsioon eri paradigmade vahel on raske ja vähemalt esialgu, enne tutvumist, ebatäielik; seevastu paradigma, õigemini teadlaskogukonna sees on see täielik. Ses mõttes on Kuhn relativist: vaatlusandmed on paradigmasuhtelised. Ta on relativist ka ses mõttes, et ei pea õigeks rääkida tõele lähenemisest, sest ei saa rääkida tõeliselt olevast väljaspool mingit teooriat. Kuid ta ei ole relativist ses mõttes, et usub teaduse progressi: kui võrrelda teooriate võimet lahendada mõistatusi, ennustada tulevasi sündmusi jne. siis on hilisemad teooriad üldiselt paremad kui varasemad (TS: 253). Paradigma mõiste import humanitaar- ja sotsiaalteadustesse Tavakasutuses ning humanitaar- ja sotsiaalteadustesse importimisel tundub, et loetakse “paradigmasse” sisse midagi, mida seal algselt polnud. Väärtuste, ehkki Kuhnil selgelt kognitiivsete väärtuste kaasamine on üks ekslike tõlgenduste allikaid – väärtusi on tõlgendatud kui paradigma irratsionaalset komponenti. Säärane tendentslik tõlgendus võiks välja näha järgmiselt: kuna Kuhn näitas, et isegi füüsika kui musterloodusteadus ei ole ratsionaalne, seal pole kindlaid kaheldamatuid teadmisi, siis ei ole loodusteadused kindlasti mitte paremad kui humanitaar- ja sotsiaalteadused, kus on samuti kogukondlikud tavad ja standardid. Või eelnevat teisendades võidakse väita, et humanitaar- ja sotsiaalteadustes on küll paradigmad, kuid need on teistsugused kui loodusteadustes, nad on ühismõõdutud (viimase kohta vt. R. Vihalemma järelsõna). Samuti on sotsiaalteadustes Kuhni tõlgendatud nii, nagu ei maksaks faktid üldse midagi, nagu oleks sotsiaalteadused vaid teooriate võitlustander. Osa kriitikuid leiab, et Kuhn on ignoreerinud teadusi, mis põhinevad puhtalt kumuleeruvail faktidel, näiteks paljusid arstiteaduse harusid. Nende kriitikute eksiarvamus on tingitud oletusest, nagu oleks puhtad, mis tahes teooriast mõjutamata faktid võimalikud, nagu eelistaks Kuhn meelevaldselt teooriakoormatud fakte teistele, puhastele faktidele. Osa teadusfilosoofe, näiteks Larry Laudan, väidab, et Kuhn oli teadusajaloolane ja üldse mitte filosoof. Tema deskriptiivne käsitlus ei sobivat filosoofia normatiivse laadiga. Teisalt, nagu kinnitab järelsõnas Rein Vihalemm, eristas Kuhn ise selgelt oma teadusajaloolisi uurimusi filosoofilistest. Kuhni teadusfilosoofia erineb küll traditsioonilisest nn. a priori ratsionalismist selle poolest, et põhineb näidetel teadusest ja teadusajaloost, seisab lähemal tegelikule teadusele, kuid samas on tegu traditsioonilisele lähedase normatiivse käsitlusega – paradigmade, normaalteaduse, kriiside ja revolutsioonide kirjeldusega öeldakse ühtlasi, missugune teadus peaks olema. Kuhni peetakse teadusfilosoofia “paradigma” muutjaks eeskätt sellepärast, et kui n.-ö. Kuhni-eelsel perioodil käsitleti teaduslikku teadmist ilma teadjata, ilma ajaloota, teadusajalugu ilma teooriata, siis Kuhn seadis esiplaanile teadmise kogukondliku ja ajaloolise aspekti ühelt poolt ning ajaloo teoreetilise aspekti tähtsuse teiselt poolt. See paradigmamuutus filosoofias on mõjutanud paljusid, nii teadusfilosoofe kui ka teadusajaloolasi ja -sotsiolooge. “Teadusrevolutsioonide struktuuri” tundmata on pea võimatu jälgida ja mõista tänapäeva teadusfilosoofilisi arutelusid, rääkimata neist osavõtmisest. ENDLA LÕHKIVI, Ph.D., 2 Väidetavalt on see XX sajandi kahel viimasel kümnendil kõige tsiteeritum raamat sotsiaalteaduses
|
