ˇi˛ek tume

pilt

Slavoj ˇi˛ek,
Ideoloogia ülev objekt.
Inglise keelest Hasso Krull. Vagabund, 2003. 

Isand, kelle oraakel on Delphis, ei räägi ega varja,
vaid annab vihjeid.
Herakleitos tume

Delphi oraakli kuulsus peitus just selles, et ta ei pakkunud kunagi selget ennustust, vaid üksnes mõistukõnet, käivitades surelike tõlgitsusmängu. Mõistatuste lahendamine on üks mütoloogilise inimtunnetuse põhifunktsioonidest, mis tundub XXI sajandi postratsionaalses situatsioonis taas au sisse tõusvat. Filosoof, kes julgeb selgepiirilist mõtet pakkuda, on relikt, tema koht on kolikambris. Aga ka totaalne mõttetus ei müü, kuna see on liiga destruktiivne ning võtab oma järjekindluses sageli taas filosoofilise teesi mõõtmed. Valitseb hoopis vihje, fragment, mutant, milles leidub ebamäärases vahekorras mõtet/mõttetust. On sümptomaatiline, et Nietzsche segased päevikud asuvad juba üle poole sajandi filosoofia eesliinil. Sümptomaatiline on pelk sümptom kui kompromiss päristise asja ja eimiski vahel. Paistab, et Slavoj ˇi˛ek on omandanud suurepäraselt sogastel lainetel surfamise oskuse.
 
Kas (
ˇi˛ek) annab kätte?
Kui lugeda meie ajakirjanduses ˇi˛eki teose puhul ilmunud käsitlusi, siis jääb mulje, et tema vaimukustest kubisev, kerglasevõitu stiil on ülimalt nakkav, muutes kriitikudki anekdoodivestjateks, sõnadega ¯ongleerijateks. Ehk tuleks selles näha ˇi˛eki teksti psühhoanalüütilise salakoodi toimet? Sest kui püüda vaadelda “Ideoloogia ülevat objekti” ratsionaalse diskursuse raames, siis tekib kimbatus. Kahtlemata tematiseerib ˇi˛ek pidevalt filosoofia fundamentaalseid küsimusi, kuid alati mängib kaasa terav psühhoanalüütiline nihestatus. Kui ˇi˛ekit on ülepea võimalik mõista, eeldab see lisaks Lääne filosoofia põhihoovuste tundmisele ka põhjalikku informeeritust Lacani alal.
Minu psühhoanalüüsialane võhiklikkus ei luba vastata ka küsimusele ˇi˛eki vaimse iseseisvuse kohta. On selge, et tegemist pole lihtlabase Lacani epigooniga, nagu neid ikka suurte mõtlejate tuules triivib. Kuid ometi jääb kahtlus, et paljud olulised teoreetilised väited esitab meile Lacani selja taha peitunud (ˇi˛ek). Teesi kui sellist ei esine, on vaid Lacani põhimõistete (Reaalne, suur Teine) tõlgitsus – tõlgitseja ise ei puutu siin asjasse, on ennast “sulgudesse võtnud”. Kui kasutada seksuaalset metafoori, siis ei anna ˇi˛ek kätte ega keeldu kategooriliselt, vaid ainuüksi lubab…
Kui püsime vanamoodsal eeldusel, et vastused on olulised, siis kuluks “Ideoloogia üleva objekti” juurde ära Lacani/(ˇi˛ek) põhimõisteid seletav sõnastik. Kuid küllap toimiks selline lihtsustamine peibutava sõnameistri vägistamisena, seda enam, et ka ˇi˛eki jaoks on oluline küsimuse enda siivutus, mis tungib meie intiimseima tuumani, võimaldamata vastust (vt. lk. 274 jj.). Sama hoiak, küsimine ilma vastamise kohustuseta, domineerib ka hilise Heideggeri mõtlemises. Olgu siin esimese paralleelina mainitud, et Lacani inimese intiimseim tuum, mis on sümboliseerimist välistav Reaalse-punkt ja millele iga küsimus osutab (lk. 276), on vabalt tõlgendades üllatavalt sarnane Heideggeri eeldusega inimese-olemise kokkukuulumisest, mis alles võimaldab küsimise. Kuigi ˇi˛ek soovib distantseeruda kõigist XX sajandi olulistest filosoofiakoolkondadest (lk. 24-25), ei ole see ometi võimalik, tema küsimuste spetsiifika loob paratamatult paralleele hermeneutika, fenomenoloogia ja dekonstruktsiooniga.
 
Nagu kass ümber metafüüsika põhiküsimuse
Filosoofilise rõhuasetusega psühhoanalüüs on paeluv seetõttu, et ei piira oma küsimusvälja inimliku kogemuse piiride kaardistamisega. Teisest küljest ei ole enam võimalik metafüüsika põhiküsimusele “miks on ülepea olev ega pigem eimiski” läheneda naiivselt eelduselt, et küsija on eneseteadvuse kindluses püsiv subjekt.
ˇi˛ek käsitleb olemisküsimust taas (ˇi˛ekina), Lacani kommentaari kaudu. Ontoloogilise kaaluga põhimõisteteks on sümptom ja Reaalne. Sümptom on täiuslik simulaakrum, see, mis on, kuigi midagi ei pruugiks olla (lk. 127). Sümptomi taga ei ole asja ennast, millele ta viitaks, kuid sellegipoolest rõhutab ˇi˛ek, et sümptom on sümboolse moodustisena meie ainuke positiivne tugi, mis tagab meie maailmas-olemise minimaalse ühtsuse (lk. 131-132). Olla tähendab olla sümptom, alternatiiviks on vaid eimiski. Jätame siinkohal veel kõrvale subjekti konstitutsiooni küsimuse (igatahes ei ole sümptom subjekti looming harilikus mõttes). Oluline on tähele panna, et ˇi˛eki jaoks on sümptom positiivne, vaatamata sellele, et tema taga pole midagi. Seeläbi distantseerub ˇi˛ek Nietzschest alguse saanud ja dekonstruktsioonis jätkunud radikaalsest maskide langetamise üritusest. Mask on vajalik. Kui Nietzschele oli tõde “eksimuse liik, ilma milleta teatud inimtüüp eksisteerida ei saa”, kuid eesmärgiks oli liikuda edasi üleinimeseni, sinna, kus pole vaja sümptomile toetuda, siis ˇi˛ek võtab inimliku, liiginimliku pimesikumängu jäädavalt omaks.
Sümptomi mõiste juures tuleb selgelt esile ˇi˛eki vaatepunkti erinevus fenomenoloogiast. Viimane eeldab nimelt a priori, et sümptomi taga peitub algupärane fenomen (vt. Heideggeri “Olemise ja aja” sissejuhatuse §7). See, et sümptomi taga pole fenomeni, on (tavapärase subjektiivsuse seisukohalt) muidugi paradoks. See paradoks areneb edasi Reaalse mõistes, mis samastub ontoloogiliselt eimiskiga, kuid millel on ometi rida omadusi, võime tekitada tagajärgi jne. (vt. lk. 251 jj.). Reaalne on antagonism, vastandite kokkupuutepunkt (Hegeli olemine = eimiski).
 
Hüsteeriline subjekt
ˇi˛eki äraspidise ontoloogia tähenduse mõistmiseks tuleb siirduda subjekti mõiste juurde. Kui paljud XX sajandi filosoofia suunad tegelevad pingeliselt subjektikriitikaga, siis ˇi˛ek väidab, et kogu tema teoreetiline tegevus põhineb saksa idealismi subjektimõistel (lk. 25). Nagu eelnevast arvata võib, ei ole ˇi˛eki arvates siiski olemas Descartes’i subjekti ratsionaalse toimijana. Subjekt on Reaalse vastus Teise küsimusele (lk. 277). Eelnevalt mainisime, et küsimusele ei saa vastata, küsimus tekitab süüd ja häbi (lk. 277). Vastavalt sümptomipõhisele ontoloogiale saab subjekt olla ainult hüsteeriline, lõhestunud. Subjekti tasandile on omane see, et nähtumusi tajutakse olemust varjavana, kuigi tegelikult nähtused simuleerivad, et on enamat kui sümptom (lk. 299). Kogu see arutluskäik sisaldub märksa jälgitavamalt Baudrillard’i teostes, kuid ˇi˛eki jaoks on simulaakrumi ontoloogia ja lõhestunud subjekt praktilise väärtusega, võimaldades seletada psühhoanalüütiliselt neuroosi paratamatust, vabaduse võimatust (lk. 254 jj.) jne. Seega on ˇi˛eki arutlus nihilistlikum, kui algul paistab, see ei paku rõõmsa eituse võimalust (dekonstruktsioon) ega mingeid teid subjektiivsuse koormast pääsemiseks (Nietzsche üleinimene, Heideggeri Dasein). Jällegi Lacani maski varjust: psühhoanalüüs ei saa meid vabastada sümptomist (lk. 130). Tuleks võtta tõsiselt ˇi˛eki hoiatust, et ta teoste vaimukas kude maskeerib ainult külmust, mõttekäigu masinlikkust, mis on ükskõikne inimlike kaalutluste suhtes (lk. 23-24). Kuid ˇi˛ek ei võta meilt kogu lootust korraga, vaid väsitab sadistliku järjekindlusega teooria koridorides (vrd. Kafkaga, kes on üks ˇi˛eki lemmiknäiteid, aga ka Fowlesi “Maagiga”).
Millele see kõik tugineb? On arutluse lähtekohaks subjektikäsitus (psühhoanalüüsi praktika) või ontoloogia? Tuleb tunnistada, et ei saa aru, (ˇi˛ek) ei anna kätte! Kuid kas polnud see taas Lacan, kes väitis, et iga tähendus on religioosne – seega pole vahet, kust alata.
Lõpetuseks tahaksin mainida ˇi˛eki arutluskäigu lähedust mõnede kaasaegse hermeneutika suundumustega. ˇi˛ek tahab tõestada, et Hegeli “absoluutne teadmine” polegi muud kui teatava radikaalse kao tunnistamise nimi” (lk. 38). Samu radu tallab ka Gadameri-järgne hermeneutika, eelkõige Gianni Vattimo. Tuginedes küll pigem Nietzschele kui Hegelile, väidab Vattimo, et mõtlemise ülesandeks tänapäeval on leppida nihilismi horisondiga, mõttetusega (ˇi˛eki sümptom). Olulisim erinevus seisneb selles, et kui ˇi˛eki jaoks pole neuroosist pääsu, siis Vattimo arvates on subjekti lõhestunud olukord tingitud sellest, et ikka veel üritatakse pääseda n.-ö. sümptomi taha. Narratiivse reaalsuskogemuse omaksvõtmine peaks aga vabastama meid subjekti kammitsaist.

LEO LUKS