Pardijahile!

Maailmas on hiiglaslikke dramaturge napilt. Iseäranis Venemaal. Noh, Fonvizin, Gribojedov, Gogol, Pu?kin, Lermontov, Ostrovski, Suhhovo-Kobõlin, T?ehhov. Kõnelda võib ju veel Tolstoist ja Gorkist. Bulgakov on omaette lugu. Kõik? Pealegi, suure ilma jaoks kukub neistki enamik ära. Fonvizin ja Gribojedov on jäänud üheainsa näidendiga, avarmaailm neid ei lavasta. Ostrovski ja Suhhovo-Kobõlin on osutunud samuti venesisesteks nähtusteks. Pu?kin-Lermontov on muis ¯anreis olulisemad. Paljut seda Gogolitki kaugetel maadel mängitakse. Jääbki järele vaid üks draamageenius – T?ehhov.
Vähe justkui nii võimsa kirjanduse kohta. Muidugi, näitemänge kirjutati ainuüksi nõukogude aegu tuhandeid ja enam-vähem neid kõiki ka lavastati, paljusid auhinnati, õilistati. Ent aeg on need tuhanded põrmu puistanud ja tänapäeval neil ükshaaval võttes mõjuvat väärtust pole. Küll aga tõusevad sovetlikud näidendid taas tuhast – ja ma loodan, et üsna pea – koondnähtusena. Siis kui kirjandusteadus loobub ülbest ja ironiseerivast poosist sotsrealismi suhtes ning nõukogude kirjandust hakatakse vaatlema kui XX sajandi võimast ja ülihuvitavat sotsiokultuurilist fenomeni.
Selge, et mu nimekiri vene suurtest dramaturgidest on epateeriv pealiskaudne kähkukas, küllap igaühel lugejaist oleks sinna jonnakalt mõni nimi lisada. Ma isegi paneks juurde ühe-teise, näiteks Nikolai Erdmani. Või Ljudmila Petru?evskaja. Sest lõppude lõpuks polegi ülimalt tähtis see, kui palju vene draamat lavastab lai ilm. Vene kirjandus on küllalt vägevalt isetöötav, et omaenda väärtusi sisemiselt säilitada. Ka maailmakirjandusse võidakse kuuluda nõnda, et maailmal sellest suuremat aimu pole. Määrajaks on ikkagi kvaliteet.
Vene draamas on mitmeid minevikulisi purskeliselt jõulisi figuure, kelle loomingulist saatust on huvitav jälgida nüüd, eriti aga tulevikus. Kas peab kardinaalseile ajamuutustele vastu? Näiteks Aleksandr Vampilov. Möödunud aastal, kui tähistati Vampilovi kahte tähtpäeva, 65. sünniaastapäeva ja 30 aastat surmast, kõnelesid apologeedid temast kui üleilmsest dramaturgist. Tõepoolest, teda oli just lavastatud Inglismaal ja Saksas. Aga sakslased tunnistasid näiteks, et ega Vampilovil sealmaal edu polnud. Ka Venemaal on viimasel kümnendil Vampilovi menu vaatajate hulgas liikunud järsult langevas gradatsioonis.
Samas aga seadis – kuulsin omaenda kõrvaga – kirjanduskriitik Vladislav Mihhalski televisioonis Vampilovi kindlahäälselt T?ehhovi kõrvale. Käsi südamele, ega ma vastu pole, ainult et see vajab veel aja poolt tõestamist. Olen kuulnud ka öeldavat: Vampilov, nõukogude T?ehhov. Sellega võib nõustuda juba praegu.
On arvatud, et Vampilovi lavastamine õnnestub eeskätt neil, kel olemas T?ehhovi-kogemus. Vampilovi tekst kätkevat neidsamu müütilisi t?ehhovlikke pause jne. On kinnitatud, et näiteks “Pardijahti” pole siiani suudetud adekvaatselt lavastada. Kõik seni tehtu, ka Melnikovi film suurepärase Oleg Daliga Zilovi rollis, olevat ilmselge möödarääkimine. See väide viitab Vampilovile kui tulevikukirjanikule.
Vampilovi juhtumit iseloomustab (erinevalt T?ehhovist) müüt, legendaarsus. Anton Pavlovit?i biograafia on hallivõitu, Vampilovi oma kui üksainus purse. Isa poolt burjaat, nägi Sa?a Vampilov välja kui mustaverd pilusilmne saatan. Ta isaliin kätkes genealoogiliselt eesnimesid nagu Puha, Vandan ja Budihal. Ta sünniküla nimi Kutulik tähendab burjaadi keelest Auku. Emaks sai aga venelanna, imelikul kombel andestas klann Valentin Vampilovile üsna ruttu ta häbiväärse teo – tuua majja vene naine. Ent kui isa Valentin 1938. aastal valekaebuse peale maha lasti (tulevane dramaturg Aleksandr oli siis kaheaastane), pööras suguselts ikkagi venelannast ja ta lastest ära.
Titest saati saadavad Sa?a Vampilovit uskumused, justkui poiss olevat juba kõrgemate jõudude poolt määratud kirjanikuks. Koolidirektorist isa olla pärast poisi ilmaletulekut kohe kinnitanud, et sellest tuleb suur sõnameister, sest ta näinud jõnglase sündimise aegu unes vanakest Lev Tolstoid. Koolipiltide peal olnud Sa?ka just omaaegse gümnasisti Anto?a T?ehhovi nägu. Jne.
Kogu oma lühikese elusööstu kuni jahmatava uppumiseni Baikalis jäi Vampilov provintsiaaliks, nii elus kui loomeaines. Siberlaseks. Provints aitas tal ka kirjanikuna läbi lüüa. Ja mitte üksnes need äärealad, kus ta elas, vaid sootuks kaugemgi – Baltikum. “Hüvastijätt juunis” esmalavastus tehti Klaipedas (1966), suurriigi tsentrumi jõudis näidend alles aastal 1972. Ka “Pardijaht” sai täishoo sisse pärast Riia ja Tallinna lavastusi. Täpsustuseks, Eestis tõi esimesena (enne Karusoo 1977. aasta lavastust) tüki rahva ette Narva amatöörteater. Võiks ju taas siinmaal proovida, äkki sünniks esimene adekvaatne “Pardijaht” maailmas.

VAAPO VAHER