Eesti kunstnike ühinemistaotluste sada aastat

Eesti kunstnikkonna organisatsioonilise koondumise probleemid ja keerdkäigud pole seni hästi allunud erapooletule vaatlusele ja objektiivsele kirjeldamisele. Omaaegsete osalejate kirglikkus ning poleemiline teravus on mõjutanud ka hilisemate uurijate hoiakuid. Ja tänaste ühinejate suhtumine mineviku küsimustesse pole samuti kaugeltki ühene – vaated ei lange ühte sellegi küsimuse suhtes, kust alustada kunstnike ühinemiste ajaarvamist.

Algus
Tänavu saab sellest sada aastat. 15. XI (vkj.) 1903 sõnastas Ants Laikmaa (siis küll Hans Laipmann) oma “Üleskutse”, mis kahe päeva pärast ilmus ajalehes Teataja. Selles kirjutises rõhutab Laikmaa kunsti tärkavat osatähtsust eesti kultuuris ning vajadust selle tutvustamiseks, eeskätt näituste kaudu. Kujutuskunst (Laikmaa kasutatud termin) kannab endaga mõtteid... ja ideid, mis väärivad seda, et “... tema pärast Eesti kunstnikud ja kunstisõbrad, terve intelligents kokku astuks ja esialgu vähemalt ühe kunstiseltsi (harudega) asutaks”.
Laikmaa nägi seega asutatavat seltsi sellisena, et liikmeskonda kuuluksid kunstnike kõrval ka kunstisõbrad ja -toetajad. Puhtalt kutseorganisatsiooni tarvis polnud võimalusi seda majanduslikult ja organisatsiooniliselt üleval hoida ega veel piisavalt kunstnikkegi.
Samas üleskutses mainis Laikmaa, et ta esitab mõtteid, mis “... viimase Pärnu laulupidu ajal kahe-kolme mehe vahel vahetatud saivad...”. Kümmekond aastat hiljem, 1912. aasta mais, avaldas Päevaleht Laikmaa Tunisest lähetatud kirjutise “Tallinna Eesti Kunstiseltsi sündimine ning saamine”, millest selgub tema peamine mõttevahetuspartner 1903. aasta Pärnu laulupeo aegu. Selleks oli tolleaegne Stieglitzi Kunsttööstuskooli õpilane Voldemar Päts. Põhjus, mis ajendas Laikmaad kirjutama, oli aga see, et seltsi asutamise mõtte algatajaks ja initsiaatoriks oli hakatud pidama Voldemar Pätsi, mööda minnes Laikmaa eesmärgirollist.
Laikmaa sõitis üleskutse avaldamise järel Peterburi, kus kohtus Voldemar Pätsi korteris kümmekonna kunstniku/kunstiõpilasega ning arutas tulevase organisatsiooni põhikirja. Siis takistasid organiseerimisküsimustega tegelemist 1905. aasta sündmused ja põhikiri valmis alles 1906. aasta augustis ning kinnitati sama aasta oktoobris. Eesti Kunstiseltsi asutamiskoosolek toimus 1907. aasta aprillis. Seltsi esimeheks valiti Laikmaa. Ööl vastu 3. VI 1907 ta arreteeriti ning pagendati pärast kahe ja poole nädalast vangistust Eestist. Kunstiseltsi tegutsema hakkamine lükkus seetõttu ligi kahe aasta võrra edasi.

Eesti Kunstiselts
Eesti Kunstiseltsi tegevus elustus 24. VIII 1909, kui tuli kokku üldkoosolek ja valiti uus eestseisus eesotsas Voldemar Pätsiga. Algas paariaastane segaduste periood, mille jooksul tehtud väärsammud mõjusid seltsi mainele nii halvasti, et kunstiajaloo kirjutajad pole tänini suutnud pidada hindamisväärseks samal ajal seltsi poolt astutud positiivseid, tulevikku suunatud samme.
Väiklase ja vanameelsena näitas selts end neil aastail kunstinäituste korraldamise alal, konkureerides sel tegevusväljal Noor-Eesti algatustega. Tartus 1909. aasta augustis eesti kultuurinädala raames toimunud näitusel osales siiski rida kunstiseltsi liikmeid. Suur vastasseis tekkis 1910. aastal, kui algas seltsi võidujooks Noor-Eestiga näituse korraldamises: kes jõuab selle teha varem? Formaalselt võitis esimese raundi kunstiselts – nende väljapanek avati Tallinnas septembrikuus ning haaras rohkem autoreid, kui 3. eesti kunstinäitus Tartus oktoobris-novembris. Sisuliselt oli asi vastupidine, Tartu näitus ületas kunstilise kvaliteedi poolest Tallinna oma tunduvalt. Halvim aga järgnes: detsembris tehti kunstiseltsi poolt takistusi 3. eesti kunstinäituse Tallinnas eksponeerimisel ning näituse toimudes püüti viimast ajakirjanduses halvustada.
Selle üldteada negatiivse tegevuse varju on jäänud edumeelsetele muudatustele suunatud teod: just 1909. aastal alustati ettevõtmisi, mis andsid tulemuse 1912. aastaks ning millel oli oluline tähtsus kogu eesti kunstikultuuri edenemisele. Nendeks olid eelkõige seltsi uuele ja perspektiivseks osutunud põhikirjalisele alusele viimine ning kunstikursuste asutamine.
Uus põhikiri erines varasemast eelkõige selle poolest, et kui seni oli seltsi koosseisus kahesuguseid liikmeid: tegevad, kelleks said olla ainult kunstnikud, ja ülejäänud olid kaasavitajad, siis edaspidi vahet enam ei tehtud. Liikmeskonna juurdekasvu ergutamiseks levitati 1912. aastal ringkirja, mis mõtteasetuse ja ka sõnaseade tõttu väärib tsiteerimist ka täna. Näiteks rõhutati seal järgmist: “Meie rahva koguelu kaldub ikka rohkem ja rohkem ühiste soovide ja vaadete teokstegemise poole. Kunst peab ja võib tunnetes ja tundmustes neid ühendada, kes oma politikalistes ja ühiselulistes püüetes ja aadetes lahku võivad minna. Ühiselu on siis kõige loomulikum, kui tema sünergia aluseks sümpatia on. /---/ Eesti Kunstiselts tahab oma tegevusega väljaspool politikalisi erakondasid ja usu vahesid seista. Tema koguni loodab lahkuminejaid üksteisele kunsti õhkkonnas lähendada”.
Ringkirjas seatud eesmärgid täideti, selle üheks tõenduseks võib tuua fakti, et liikmete seast võib leida järgnevalt Eesti Vabariigis esile tõusnud riigiametnikke ja poliitikuid, sealhulgas üksteist ministrit, neist kolm riigivanemat, kes esindasid erinevaid poliitilisi platvorme, kuid olid teinud ühise jõupingutuse eesti kunstikultuuri hüvanguks. Astutud sammude tulemusel sai Eesti Kunstiseltsist toonases kultuurielus arvestatav organisatsioon.
1912. aasta septembris saadi avada joonistuskursused. Kunstiajaloost on hästi tuntud fakt, et osa andekamaid ja edumeelsemaid õpilasi Oskar Kallisega eesotsas lahkus kursustelt, asudes õppima 1913. aastal taasavatud Laikmaa stuudios. See demonstratiivseks kujunenud samm kandis selget hinnangut kursuste tasemele. Varju on jäänud asjaolu, et see ei tähendanud negatiivset suhtumist kunstiseltsi. Nii näeme pea seltsi liikmena Oskar Kallist, kes valitakse 1915. aastal ka seltsi kunstinõukogu kandidaadiks.
Vaatamata vanameelselt seatud õpetusele, oli kursuste tähendus oluline – see oli vältimatu samm kunstikooli rajamise teel. Kursuste töölerakendumise järel asus selts taotlema kooli avamise luba ning esimene eesti kunstikool avati 1914. aasta sügisel. Seltsi põhitegevuse edukuse üheks tagatiseks oli mõjukate kunstnike lisandumine liikmeskonda. 1913. aastal saabus Eestisse tagasi Laikmaa, sama aasta märtsis valiti ta seltsi kunstinõukogu liikmeks. Aasta pärast lisandus sellesse nõukokku Nikolai Triik ning seejärel Kristjan Raud.
Kunstiseltsi tegevuse tähtsateks tähisteks jäävad näitused aastail 1916, 1917 ja 1918. 1916. aasta väljapanek märgib üht olulist käänukohta nii eesti kunstis kui kunstikriitika teisenemisteel. Eesti Kunstiseltsi tegevuse jäljed kaovad 1919. aastal Eesti Kunstiseltside Keskkomitee asutamises osalemise järel.
 
EKKKÜ ja teised
Teistest esimene (mitte küll ametliku asutamisaja, vaid sisulise tegevuse mõttes) oli Tartus rajatud Kunstiühing Pallas, mille põhikiri kirjutati alla 21. I 1918, mida loetakse asutamispäevaks, kuigi asutajate koosseis oli kujunenud juba eelmise aasta lõpul. Vaatamata teatud sisemistele kõikumistele esineti eesti kultuurimaastikul väga tegusa ja iseteadliku jõuna. Ühing suutis juba asutamisaastal korraldada kaks kunstinäitust, järgmise aasta sügiseks rajati Pallase nime kandev kunstikool, millest 1924. aastal sai eesti esimene kõrgem kunstiõppeasutus.
Ühingu saavutuslikkust on kunstiloolaste poolt väärikalt esile tõstetud, uurimuslikku tähelepanu on Pallas pälvinud kõikidest kunstiorganisatsioonidest kõige enam.
Mõjuvõimas ja iseseisvust hindav kunstiühing Pallas sai üheks peamiseks tõkkeks EKKKÜ kujunemisel tegelikuks keskühinguks. EKKKÜ loomise peapõhjus oli see, et alates 1918. aastast muutus kunstnike organisatsiooniline pilt üsna kirjuks: hääbuva Eesti Kunstiseltsi kõrvale tekkis tõusev Pallas; oli ebamäärase isikkoosseisu ja eesmärgiseadega organisatsioone nagu Kunsti Edendamise Selts Tartus, mis pärast esimest ja ebaõnnestunud loitu hääbus, olid tekkinud esimesed kutseorganisatsioonid, mille liikmeskond koosnes ainult kunstnikest, näiteks 1917. aasta lõpul noorte kunstnike poolt elllukutsutud, kuid lühiaegselt eksisteerinud Vikerla. Eesti arvuliselt veel küllaltki vähene kunstnikkond oli hajutatud mitmete erinevaid eesmärke seadvate kunstiorganisatsioonide vahel ning nende loominguliste ja majanduslike huvide kaitse jäi nõrgaks. Alates 1919. aastast hakati korraldama kunstnike kongresse ning neil jäi kõlama keskse kunstiorganisatsiooni vajalikkuse mõte.
EKKKÜ ellukutsumise järel 1922. aastal toimunud kunstnike III kongress tunnistaski vastmoodustatud ühingu eesti kunstnike juriidiliseks esindajaks. Tegelikkus kujunes aga mõnevõrra teistsuguseks. EKKKÜ esimene suurem ettevõtmine, ülemaalise kunstinäituse korraldamine, ei õnnestunud loodetud kujul, sest sellest jäid eemale ühingusse Pallas kuulunud kunstnikud. Hädad tabasid keskühingut ka n.-ö. seestpoolt: algul EKKKÜ esimeheks valitud Paul Sepp lõi ühingust lahku ja asutas uue kunstnikeühenduse Eesti Kunstnikkude Liidu.
1923. aasta lisab eesti kunsti üldpilti oluliselt rikastanud ning ainsana stiiliühtsel alusel formeerunud kunstnikeorganisatsiooni, kubistlik-konstruktivistliku suunitlusega Eesti Kunstnikkude Rühma (EKR), mis siiski ühineb EKKKÜga. Viimasega saavutab kokkuleppe ka Pallas, kuid väheseks ajaks, juba 1923. aastal tuleb eraldumine, mis ühtlasi tähendas EKKKÜle prestii¯i langust ning seejärel teistegi ühinejate kaotust. EKR lööb lahku 1930. aastal ja EKKKÜ jääb keskühinguks ainult nimeliselt. Tegevus küll jätkus, eriti silmapaistev ning järjepidev oli EKKKÜ töö kunstinäituste korraldamisel.
Tarvidus keskorganisatsiooni järele, mille ülesandeid EKKKÜ muutunud olukorras ei saanud täita, jäi ikkagi püsima. Novembris 1935 tehti uus vastav katse, asutati Kujutavate Kunstnike Kutseühing, mille ridade kasv oli algul hoogne, kuid sellele järgnes kiire lagunemine juba 1937. aasta algul.
Sestpeale hakkab EKKKÜ tähendus jälle kosuma: ühinetakse tegevust lõpetava Kujutavate Kunstnike Kutseühinguga, liitutakse EKRist pärast ridade laienemist moodustunud amorfse jäänukiga, kositakse üksikliikmeid ka Pallase ridadest. Avalikku toetust ühinemispüüdlustele jagavad mitmed nimekad kunstnikud. Näiteks 1939. aasta märtsis kirjutas Jaan Vahtra: “Nende ridade kirjutaja arvates on kunstnikkude ühise kutsealase organisatsiooni loomine otse hädavajalik. Nii olemasolevatel üksikutel kunstiühingutel ja -seltsidel kui ka organiseerimata kunstnikel tuleb lõpuks aru saada, et ainult tugev keskorganisatsioon suudab kaasa aidata kunstnikkude päevamurede lahendamisele ja eesti kunsti arendamisele.” 1940. aasta mais saavutatakse pärast pikemat tingimist kokkulepe koostööks kunstiühinguga Pallas. EKKKÜ on seega saavutanud samasuguse katvuse kui asutamise algupäevil ning võis end jälle lugeda peaaegu et kunstnike tegelikuks keskorganisatsiooniks. Aega nautida seda positsiooni enam ei antud, 15. XI 1940 likvideeriti kõik senised kunstnikeorganisatsioonid. Juba varem, 8. oktoobril, avaldati otsus Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu asutamise kohta. Seda üht ja õiget Eesti pinnal rajada ei õnnestunudki.

Järg
Kunstiorganisatsioonide loomise ja tegevuse keerdkäigud Eesti Kunstiseltsi asutamisest kuni 1940. aastani võiksid pakkuda ainet jõgiromaaniks, milles jätkuks värvikaid karaktereid, lõõmavaid kirgi, vilgast tegevust. Võitlus ei käinud ainult ideede nimel, alates 1920. aastate teisest poolest ilmestas seda äge rebimine kultuurkapitali rahade pärast.
Lisaks ülalpool nimetatud organisatsioonidele oli sel perioodil veel rida marginaalseks jäänud rühmitusi, sageli küll kõlava nime ja suurte ambitsioonidega, näiteks Eesti Akadeemiline Kutseõiguslikkude Kunstnikkude Koondis, Uus Kunstnikkude Koondis.
Nõukogude võim otsustas loomulikult lõpetada ebavajaliku ja häiriva mitmekesisuse ning kasutada ka kunsti suhtes täielikku riiklikku ettehooldust. Selleks mõeldud täiuslik organisatsioon asutati Jaroslavlis 4. I 1943. aastal. Kokku tuli kuraditosin kunstnikku, kes valisid Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu esimeheks Adamson-Ericu ja sekretäriks Aino Bachi.
Järgnev poolsajand kulges küll ühtedel rööbastel, kuid eri kiirusel ning erinimelistes pooljaamades peatudes. Lähiajaloolaste pilk on seni asjalikumalt valgustanud 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul toimunut ning püüdnud kunsti liikumisi jälgida ka seitsmekümnendate piires, söandamata siis toimuvat kuigivõrd seostada toonase organisatsioonilise Prokrustese sängiga. Tegevusväli uurijatele on siin avar ning eeldatavalt leiduderohke.
Murrang kunstnike organiseerumispüüetes tuli 1980. aastate lõpul, mil iseteadvuse tõus ja ühiskonnas toimunud muudatused andsid võimaluse senise ülaltpoolt pealesurutud organisatsioonilise monopolismi murdmiseks. Tekkisid Tartu Kunstiühing (1988), eri kunstialade viljelejaid liitev ON-grupp (1990) ning ridamisi kunstnike erialaühendusi.
Eesti Kunstnike Liit sai tänase nime 1990. aastal ning sellest on saanud katusorganisatsioon: liitu kuulub 19 kunstnike organisatsiooni ja see ühendab enam kui üheksatsadat kunstnikku, kriitikut ja kunstiajaloolast.
Meie kunstiajalugu pakub mitmeid kunstnike ühinemispüüdlustega seonduvaid, täna tähendusrikkana ja väärikana näivaid tähtpäevi. Milliseid neist esile tuua, millist tähistada? Eks see sõltub meist endist, meie tänasest enesemääratlusest. Üldiselt me kipume arvama, et teame, kuhu tahame jõuda. Vahel aga nagu unustame, et see kuidas me suhtume minevikku, milliseid valikuid möödunu pinnal teeme, näitab, kes ja kus me oleme täna.

JÜRI HAIN