“Contra mortem” – portreefilmid, mida oodati

Portreefilmid on tehtud arstidest, kes oma valitud elukutsel küündivad tasemele, millele igapäevast arstitööd tehes meie väikeses riigis on üldse võimalik jõuda. Autoritel on õnnestunud teha hea valik persoonidest, kes valdavalt esindavad arstkonna nn. actioni-poolset osa, enamikus kirurgiliste erialade esindajatest. Filmi tegijad on suutnud kujutada haigla igapäevast miljööd ja tööprotsessi nii, nagu see tegelikult on, ning seejuures vältinud näitlemist, ilustamist ja paraadlikkust. Kaameratöö on meisterlik, kusagil ei ole tunda filmimehe juuresolekut. Keerulises haigla, eriti operatsioonitoa tingimustes, on operaatoritel õnnestunud muutuda nähtamatuks ja tänu sellele tuua filmilindile arstid tõepärases igapäevases tegevuses. Arst ei ole pateetiline kangelane, keda ilustatakse ja kellest luuakse kulunult tuttav filmistaar-superkirurg, vaid talle on jäetud õigus olla oma ala professionaal, kes tohib lubada endale vaba suhtlusega pingevaba käsitöö meisterlikkust.
Võttes lindile suhteliselt kergemini kajastatava valdkonna, on tagatud vaatajaskonna huvi silmaga jälgitava tegevuse näitamisega. Samas on püütud kogu arstimise aluseks olevat mõttetegevust filmilindile tuua. See autorite püüdlus nõuab aga vaatajalt meie keskmisest kaaskodanikust sügavamaid teadmisi meditsiinivaldkonnas. Aga võibolla ka filmikunstile omast vihjete keele tundmist.
Esmapilgul tundub kolleeg Jaan Teppi väljend “Haige ei taha surra” kohatu ja isegi jõhkrana. Pikemalt väljendades asjasse pühendamatule vaatajale oleks see kõlanud: “Kui sellel haigel on see haigus, mis momendil haigusloos kirjas seisab, peaks ta kõigi seaduste järgi olema surnud, kuna sellele haigusele tänapäeval ravi ei ole”. Sooletrakti arterite tromboos on tänapäeval ravimatu haigus.
Selles situatsioonis on oskuslikult välja toodud pikaajalise kogemuse ja mõttetöö vili, mille videolindile püüdmine oli meisterlik ja kõigile arusaadav. Jõuti haiguse põhjuseni, mis küll ravi perspektiivsust ei tõstnud, aga aitas vältida asjatuid ettevõtmisi ning oli isiku ja meeskonna ühistöö tulemuslikkuse hea näide.
Portreefilmides on jäädvustatud arstielu glamuursed päevad. See võib olla hea, sisendamaks meisse kõigisse optimismi ja kindlustunnet – arst aitab alati ja igas hädas saame temalt abi. Selline esituse viis tagab veel kord edu, annab psühholoogiliselt nii tegijale kui vaatajale positiivse emotsiooni. Samas saavutatakse ekslik mulje heast arstist kui inimesest, kellel kõik õnnestub ja kelle tööpäevad kulgevad põhiliselt positiivsetest emotsioonidest kantuna.
Portreefilmid on võitlusest haiguste ja surmaga ning selle võitluse võidukast lõpust. Arstidest-võluritest, inimestest meie keskelt, kes oma igapäevases tegevuses nagu natukene liiga kergelt saavutavad edu. Aga teistmoodi, haigla elu kajastamisel koos ikka ette tulevate ebaõnnestumiste, vahel lihtsalt võimetusega abi anda, konkurentsi ja ebakollegiaalsete intriigidega ei ole vist ükski arst endast nõus filmi teha laskma. Ja ega meist kellelgi pole soovi tekitada neid varjukülgi oma elus ja töös, nad lihtsalt tulevad ette ja neist pole hea tooni järgi kena rääkida. Filmiseeria loojad on siin heast toonist kinni pidanud. Tegijatel vist polnudki eesmärgiks näidata aastatepikkust pühendumusega tehtud tööd, et lõpuks näilise kergusega saavutada vaimustust esile kutsuv tulemus. Seda kõike võib kõrvutada suurte sportlaste saavutustega, kelle võidud tunduvad pealtvaatajatele tulevat mängleva kergusega, ilma igasuguse nähtava pingutuseta, samas kui tagapoole jäävate võistlejate tegevuses on jälgitav kõik ülima pingutusega kaasnev.
Aga andestagem tegijale veel kord, taheti ju näidata head tulemust, mitte seda teed, mille läbimisel tulemuseni jõuti.
Filmides on välja öeldud tõed, mida me ikka ja jälle peame kordama, mida ühiskonnale veel kord teadvustades on autorid teinud tänuväärse teo. Teadvustamisele ei ole lisatud lahendit – eks see jääb iga vaataja enda otsida ja otsustada. Kohtume probleemidega, mille tagapõhi jääb kaugele väljapoole meditsiini, kuid millega arst seisab oma igapäevases tegevuses pidevalt silmitsi, lahendust leidmata. Mõned markantsemad neist.
Kirurgile on see üks paljudest juhtudest, haigele aga üks ja ainuke ning kui nii läheneda, siis võtab tavalõikus hoopis teise ilme. Seekord saab terveks ja lakub edasi.
Andres Ellamaa mõtted suhtumisest rutiinlõikusesse ja perspektiivituse tunne teatud kontingendi ravi mõttekuse osas.
Arst on inimene nagu iga teine. Ka temale ei meeldi konveieritöö. Ravi on pidev loominguline protsess ja kui ise ei tea ega suuda otsustada, küsi kolleegilt.
Ulvi Lettermo igapäevasest tööprotsessist – üks ei saa kõike teada, igaüks meist hoiab ennast kitsama lõiguga kursis.
Jaan Tepp – probleemse juhu hea ravitulemus saavutatakse kollektiivsete teadmiste tulemusel.
Kust sa lõplikku tõde saad? Ilma raamatuteta ei saa midagi ja vahel võetakse meil otsuse aluseks erinevate arvamuste arutelul saavutatud konsensuslik seisukoht.
Enn Jõeste viitab siin meditsiinis sagedasele olukorrale, kus otsuse tegemisel ei saa tugineda konkreetsele mõõdetavale näidule, vaid kogemuse ja intuitsiooni summale. Sada protsenti garantiid meditsiinis ei ole, alati on tüsistuse võimalus.
Maksim Lugovskoi viitab ebaõnnestumise riskile, mille vältimiseks küll püütakse kõike teha ja ette näha, kuid kõigi looduse nüansside etteaimamine on võimatu. Paljudel sellistel tüsistustega juhtudel süüdistatakse arste, kes olid tüsistuse tekke vältimiseks teinud kõik võimaliku.
Selliseid lihtsate sõnade taha peidetud sügavaid probleeme on filmides palju. Nad on esitatud arstide poolt, kes tunnetavad probleemi olemust, kuid millele ühiskond pole suutnud leida lahendust – teinekord polegi lahendust olemas.
Portreedes on toodud kolleegide päikeselised päevad ja see on hea, sest head peame mäletama ja paha peab ununema, muidu ei oleks pürgimist järjest parema poole. Jääb loota, et selle tsükliga ei lõpe arstiabi käsitlemine filmis ja järgmistes osades suudetakse välja tuua ka arstlik põhitegevus – mõttetöö. See on tegijatele juba raskem pähkel. Jõudu selleks!

PEETER MARDNA,
Tallinna Arstide Liidu president
Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja