|
|
|
Draamakilpkonnad ja vend Vahindra
Ivar Sild, Usk, loodus, armastus. Russalka, 2002. Ivar Silla neljanda luulekogu kaaned on pehmed ja paatjalt rebasekarva, vedruköitega seotud leheküljed nende vahel on nummerdamata. Kas neil kolmel elemendil on mingit tähendust? Tumedalt vereva kaanevärvi kohta ei oska ma suurt midagi oletada (tume ohutunne?), kuid köitmisviis ja pagineerimatus tundub omamoodi lahke ülbusena (või ülbe lahkusena?) – kui mõni luuletus ei meeldi, ole siis, kallis lugeja, nõnda kena ja tõmba, palun, see, kärrdi, välja ning viska minema nagu untsusoditud leht oma märkmikust! Mingit jälge väljarebimise vandalismist ei jää, raamat on väljanägemiselt endiselt süütu ja puhas nagu näkineid.Tänan pakkumast, minul ei läinud tarvis. Kuigi ma kujutan ette, et mõnel teisel… Aga kõigest järjekorras! Ja ega need leheküljenumbrid tõesti sisu ei rikasta, tekstina on pigem käsiteldav nende ärajätmine, kuid arvustajal läheb tsiteeritud luuletustele viitamine tsipa keerulisemaks. Rahuldun siis esirea esitamisega, pealkirja funktsioonis on see tehtud rasvaselt, kolm paksu punkti järel. Usku ei ole, ainult lootus Kaantevahe ise on isiklike elamuste tekstiks töötlus. Esimene tsükkel “Usk” jääbki nagu rohkem targutamiseks, autorimina pandud maailma hindama. Keegi vaatleja räägib meile autorihäälel kellestki, kellel on raske olla jumal ja kes hindab kõrgelt Strugatskeid (eemaldasin spaatliga…) Harvem on tundepuhangu ajendiks olnud mingi reaalsem impulss (ma vaatan õhtut mis tõuseb…), sagedamini sür- ehk ülireaalne mõjur, tihti pärit mõnest teisest tekstist. Vaatleja unenägudesse tungib mingi sauruste perverssus (võrdlusvõimelised sürakuusalased…), Luuletaja ahastab (kaks elu kirgi kassisilm…), selles luuletuses tal oigab ja ohib kiima pritsib laiade larakatena…// elektersinine uus Looming! Kirjanduslikke ja ajaloolisi motiive jagubki nii, et hoia ja keela, huvitav, et need on paigutunud tsüklikolmandikku “Loodus(-Lootus)”. Kuidas seda mõista? Et luuletamine on Sillal veres? Et kui me leiaksime need näiteks esimesest tsüklist “Usk”, siis võiksime ehk otsida luuletamisvajadust kultuuri pealispinnalt? Sild on hinnanguline, ülearu karm takseerija. Tema juba teab, mis on õige ja mis vale. Ometi räägib ta sealjuures veel enda budistlikust meelelaadist (täna kui muilgi kordadel...) Kas täiuslik budist ei ole siiski soovidest ja hinnangulangetamisest vaba? Noh, oletame, et tegu on veel algaja mediteerijaga, kelle erakuonni uks on unustusse jäänud (ammu olnuks aeg…), temale on veel lubatud sihukesed karvaselt maised asjad nagu maailma asjadesse kriitiline suhtumine. Nägemuse pöördumist sürrealismiks võib ju ka pidada viiruki toimeks – tekstis saavad tähtsateks tegelasteks paberdraakonid ja draamakilpkonnad (sinisilmne poisike…). Need draamakilpkonnad müttavad seal vedruköite vahel siin ja seal, ikka ja jälle. Ehk olen ma vale mees Silda lahkama, ent mina ei suutnud neid ette kujutada ega tabada nende tähendust, ehkki neid on üpris täpselt kirjeldatud – suurte punaste silmadega// beezhika võrguga kaetud (dramaatiliselt meelestatud…). Ega ometi deliiriumi hallutsinatsioonid? Rohelised mehikesed? Ent mulle olid nad kuidagi mokkamööda, kuigi olen karsklane. Võite pidada mind sarnaseks mehega, kes sai kuuldud anekdoodi üle mitu korda naerda, viimane kord siis, kui talle sisu ära seletati. Loodan, et mul seisab see viimane ees. Silla lootusetu loodusluule on siis draamakilpkonnalik, raamatulik-teaterlik, noateral käimine kahe teineteist välistava alge, publiku tähelepanu nimel tehtava sürrealistliku automaatse endatühjendamise ja budistliku vaikse eemaletõmbumise vahel. Häppeningki luuakse iseendale (ukselävele sadas…). Häppening on siis laadalik-sürrealistlik ettevõtmine, iseendale tegemine annab sellele budistliku maigu. Kas armastus on raamatulik või looduslik? Mina olen pisut uurinud vend Vahindrat, Eesti ehk sünnimaal kuulsaimat budisti (maailm hindab kõrgemalt tema õpilast vend Ashin Anandat). Vahindra oli oma elu esimesel poolel Eestis räuskav friik, mängis paljajalu ja toogas tola turgudel, nahutas oma bro?üürides naisi, riiki, juute ja kirikupappe, kes olid süüdi kõikides maailma hukkaminekutes. Samas avaldas ta iseendast alastipilte ja ülistas meestevahelist sõprust. Ta oli vägeva, kütkestava kehaehitusega. Ometi ei ole kahtlust, et Vahindra oli saanud troostitult hallil Eestimaal mingi tõeliselt päikseliku budistliku ilmutuse. Budism on ainus maailmareligioon, kus suhtumine homoarmastusse ei ole eitav. Sillal on peale budismi veel ohtralt juttu Roomast (maailm lõpeb värvikirkuses…), küll Promotheusest, Antigonest ja Parnassosest (võite rääkida…). Ka antiikajal suhtuti homondusse sallivalt. Sild näib arvavat, et meie jõuame tolerantsuseni kauges tulevikus, mil rõõmu tuntakse siis igast paarist kes armastab. Seda öeldakse luuletuses, pealkirjaga “Homofoobeile”, mis on saadetud motoga “We are family”. See on kogus helgeim ja viimane, otsekui punktipanijaks, võtab seega kokku kas terve raamatu või vähemalt kolmanda tsükli “Armastus”. Luuletus jutustab violettihkavast hõigust, mille peale kindlasti tuleb mu kallim suudleb kõigi silme all// kaunis nooruk poiss saja aasta pärast mais// me lähme ümbert hoides hellalt linnaparki. Homomotiive leidub hulganisti mujalgi (midagi helendab helgib ja tuikab…), kust võime lugeda, kuidas tagauksest hullu hõngu// mekin nõrehaaval ihalusse// otsin leian kaugete tuharate ümbert. Isegi vend Vahindra ei teinud seda avalikumalt. Tõsi, toona, kaheksakümmend aastat tagasi, seisis kriminaalkoodeksis pederastiaparagrahv, valvas meie moraalset puhtust, nüüd seda ei ole, aga kui kellelegi sellised luuletused ei istu, eks käristagu siis lehed kogust välja. Minu meelest on Silla elamuste allikaks olnud kuidagi liiga loosunglikud motiivid. Kuidagi teisased, literatuursed tõukurid on ta sule liikuma pannud, tema (raamatu)riiulis ongi aukohal piibel ja (Andres) Ehini kogud (tähetul kaugel Piiblimaal…). Ma ei taha öelda, et kirjanduslik motiiv oleks sandim vahetust elamusest, kuid kohati tundub mulle, et ei olda siiras. Näiteks peetakse ennast Saatana kehastuseks (kui Saatus oskaks kolmenigi lugeda…). No, tänan väga! Ka Juudas Iskariotiga tõmmatakse paralleele (dramaatiliselt meelestatud…). Liialdus mis liialdus, pealegi üsna ära leierdatud. Kas see on seotud kuidagi süütundega, mis poeedimina taga seisvas inimeses piina tekitab, kui ta ühiskondliku arvamuse oletatava hukkamõistu peale mõtleb? Häbi ja eputamine käivadki käsikäes, nii on see ikka olnud. Muuseas, katoliku kirik rehabiliteeris Juudase juba Praha kevade aastal (1968), ent Saatan ja omasooiharus pälvivad endiselt tänase Rooma valju taunimist. “Usk. Loodus. Armastus” tundub mulle kuidagi liiga tellimuslik, puudutab kõike, mis on parajasti moes – setusid, kanepisuitsetamist, ecstasy’t, Pamela Andersoni piimariiuleid, Lõuna-Ameerika kondoreid, Uku Masingut, t?umme jne. Feministidele on feminism lihtsalt läbilöögirelvaks. Äkki on Sillale häbisööstude vahel homondusest laulmine sedasama? Aga pole viga. Vend Vahindrast sai Birmas tõeline budist, kes kuulutati koguni bodisathvaks. Kõik võib olla veel ees… Paar sõna vormistki. On häid kõla- ja keelemänge (keelekaid…) pops on pops (võrdlusvõimelised sürakuusalased…), TNT TNT TNT TNT (kaks elu kirg kassisilm…), sum sum sum (eemaldasin spaatliga…), muid erilisi nüansse ei torganudki silma, autori vabavärsis poeedihääl on võrdlemisi lihtne. Enamus lauseid on süntaktiliselt enam-vähem lõpetatud, kuid mulle meeldisid just poole pealt katki jäänud… OLEV REMSU
|
