Eluta looduse semiootikast
Piir on elu eeldus

Aastal 1986 esines rakkude kommunikatsioonile ja immunoloogilistele süsteemidele pühendatud semiootika konverentsil Itaalias teiste seas Umberto Eco. Küsides, milliseid tuntud märgiprotsesside jooni võib leida immunoloogilistes oma ja võõrast eristavais reaktsioonides, jäi ta lahendustes ikkagi kahtlevale positsioonile. Ettekande lõpetas ta nii: “… see küsimus puudutab Hinge ja Mateeria, Kultuuri ja Looduse piiri dramaatilist probleemi. Las ma peatun siin. Tunnen hirmu.”
Eco oli juba varem (raamatus “Semiootika teooria”, 1976) võtnud kasutusele mõiste “semiootiline lävi”. See on piir märgilise ja mittemärgilise vahel. Piirist ühel pool asub tähenduste universum, teisel pool aga – näiteks stereokeemia, olgu molekulide ruumilised vastavused või füüsikaliste jõudude tasakaalutus ja tasakaal, aga mitte “millegi muuna olemine”. Kus see semiootiline lävi asub ja kas see ikkagi üldse olemas on? Need küsimused on pakkunud palju põnevust. Eco küllaltki selge väite kohaselt “Semiootika teoorias” on näiteks “transleerimine” ehk “tõlkimine”, nii nagu seda geneetikud kasutavad nukleiinhapete ja valkude vahekorra kirjeldamisel, üksnes mõiste ülekanne, metafoor, millel protsessi sisuga pistmist ei ole. Teisisõnu, semiootiline lävi asub Eco meelest seal, kus on kultuuri piir.
Thomas Sebeok, zoosemiootika rajajaid, polnud ses küsimuses Ecoga nõus. Sebeok väitis, et kõigis eluprotsessides on tegemist mingil viisil märgiprotsessidega, ning seega asub semiootiline lävi elusa piiril. Märgid on alati seotud koodidega. Koodid on niisugused vastavused, mida üldistest füüsikaseadustest tuletada ei saa. Näiteks see, et just roheline tuli fooris on lubav ja mitte punane ega kollane, ei tulene kuidagi universaalseist footonite kohta käivaist seadustest. Foorireeglid on lokaalsed, ajaloos fikseerunud, kultuuriomased. Sebeoki järgides näeme, et ei bioloogias ega muis elu käsitlevais valdkonnis pole tegemist üldkehtivate seadustega nagu füüsikas, vaid ikka üksnes reeglitega. Reeglitega, mis ei kehti alati ja millel on erandeid. Koodidega.
Seega siis, semiootilise läve seisukohalt on oluline vahet teha näiteks vastavuste DNA-RNA ning RNA-valk põhimõttelise erinevuse vahel. Transkriptsioon ja translatsioon asuvad teine teisel pool piiri. Esimesel juhul pole koodiga tegemist, teisel juhul on. Ühe nukleiinhappeahela sünteesimisel teise järgi istub guanosiin tsütidiini vastu stereokeemilistel põhjustel; seda saab arvutuslikult ennustada, seal pole tegu koodiga. Millisele nukleotiidikolmikule aga milline aminohape proteiinis vastab, ei tulene stereokeemiast, vaid on hoopis järjestuste küsimus, transport-RNAde ja aminoatsüültransferaaside ahelais fikseerunud järjestuste kaudu määratud geneetilise koodi küsimus. Geenijärjestused füüsikaseadustest ei tulene.
Niisiis, selle arusaama järgi ilmub semioos, märgiprotsess, alles (ja juba) koos elu ilmumisega. Ning see on järsk sündmus. Pöörane erinevus, mis on elava ja mitteelava vahel, võib mõnes vaates siiski ka pidevat üleminekut näidata. Kui kirjeldame samm-sammult, väga üksikasjaliselt, kuidas autokatalüütiliste süsteemide struktuur süsinikuühendeid ja vett ning veel muidki aineid sisaldavas paigas areneda võib, kui modelleerime esmaste rakkude moodustumist, siis näibki see suur erinevus hajuvat. Sest oleme sattunud piiri sisse.
Pidevust, üleminekute olemasolu asjade vahel – kõige vahel – rõhutabki Charles Peirce’i sünehhismikontseptsioon. Seda rõhutab ka Winfried Nöth. Tõepoolest, mittetasakaaluliste süsteemide termodünaamika, sünergeetika, katastroofide teooria, keerukusteooria ja veel mitmed on koos suutelised juba kaunis hästi kirjeldama vaheetappe elutu ja elusa vahel. Nad on ehitanud pideva üleminekute rea. Võimalus ja oskus kirjeldada mitte lihtsalt seda, mis toimub piiril, vaid seda, mis toimub piiris, näidata üleminekute rida, olgu pealegi, et väga järsku, aga ikkagi pidevat, on tõepoolest vajalik selleks, et mitte sattuda descartes’liku dualismi lõksu. Ja see on oluline nii Peirce’ile kui Nöthile, selles on üks semiootika tuumideid.
Nimelt – nagu rõhutab John Deely, kasvõi oma viimases raamatus “Miks semiootika?” – märgi kaudu on kultuur ja loodus ühenduses ning märgiprotsessi mõistmise kaudu mõistame seda seost. Märgiprotsess ehk semioos on aga semiootika keskne mõiste, Peirce’i poolt kasutusele võetud, ning selle mõistmine eristab semiootikat näiteks semioloogiast ja teistest ehk muidu lähedastest valdkondadest.
Peirce’i sünehhism on aga lisaks sellele veel ta hüpotees, mudel maailma ehitusest, mille järgi loodusseadusi võib vaadata kui kaose evolutsioonis kujunenud harjumusi. Selline, loodusseaduste evolutsioonis semioosi nägemine, on ometi ka tublisti kriitikat leidnud. Kuigi seda pooldavad mitmed tuntud semiootikud (L. Santaella, F. Merrell, E. Taborsky ja ka J. Deely), pole mu arusaamist mööda sel ideel ei piisavat põhjendust ega füsikosemiootikal ka olulist tähtsust semiootika teooria kesksemate osade jaoks. Miks nad seda pooldavad? Võib-olla pole neile, bioloogiast kaugeile uurijaile, transkriptsiooni ja translatsiooni erinevuse määr päris nähtav. Võib-olla on nad üleüldise graduaalse evolutsiooni ideest liiga sisse võetud…
Nagu Peirce on monistlikult ja mitmes muus mõttes lähedaselt positsioonilt evolutsiooni vaadelnud C. Lloyd Morgan, emergentismiks nimetatava suuna autor. Tema järgi võib uus, uued struktuurid, ilmuda ennustamatutena vana pinnal. Umbes nii, nagu determineeritud süsteem võib ilmutada näiteks kaootilist käitumist – deterministlikku kaost.
Kui hakkame pliiatsiga kirjutades vedama paberile joont, siis esialgu on see lihtsalt joon. Mingil joonetõmbamise hetkel saab sellest aga täht, näiteks S. Millisel hetkel saab kõverjoonest S? Sellele küsimusele ei olegi ühest vastust. See saamine on justkui täiesti pidev, nii pidev, kui on joone tõmbamine. Ometi, joonest saab täht äkki, ühe silmapilguga. Võib ju rääkida sellestki, et mere ja maa vahel on pidev üleminek, ometi ei muuda see merd maaga-sarnasemaks.
Erinevus elusa ja surnu vahel on ehk niisama äkiline kui erinevus inimene või (muu) loom olemise vahel. Semiootilisest lävest võime arvatavasti rääkida mõlemal juhul. Ja vist koguni veel kolmandastki, lävest vegetatiivsete ja animaalsete märgisüsteemide vahel. Raamatus “Kant ja nokkloom” (1997) pöördub Eco uuesti küsimuse juurde, kas “lümfotsüüdid, eristades haige raku tervest”, tõesti tunnevad ära… Semiootika on vahend hirmu ületamiseks, viitab (ehk Ecolegi mõeldes?) Mihhail Lotman. Et lõppeks elada loodusega üheskoos, loodusest aru saades ja armastades.

KALEVI KULL