Hilve Rebane, Uhke põhjamaine. Esseid ja uurimusi Põhjamaade kirjandusest. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, 2003. 400 lk.

Põhjamaad on alati olnud Eesti jaoks ahvatlevad. Seda nii poliitiliselt kui ka geograafiliselt, s.t. geopoliitiliselt. Nad on olnud nii ahvatluseks kui ka eeskujuks ja eesmärgiks. Sest eks tahaks Eestigi olla üks Põhjamaadest – nüüd eelkõige seepärast, et seal on hea (rikkad riigid!) elada. Võib vist väita, et Põhjamaad on eestlastele ikka olnud üks suur geopoliitiline armastus. Kinnitagu seda ka see kurikuulsalt mütoloogiline seik, et väidetavasti olid just “vanad” eestlased need, kes aastal 1000 põletasid maha rootslaste pealinna Sigtuna.
Põhjamaade lummusesse sattus kunagi Hilve Rebanegi, tema küll sootuks teistel asjaoludel. Hilve Rebasele sai saatuslikuks norra kirjaniku Olav Duuni (1876 – 1939) romaani “Juviklased” (1918 – 1923) kolmanda osa lugemine aastal 1948, kusjuures (sic!) kahte esimest ta polnud lugenud. Aga kunagine Hilve tahtis nii väga teada saada, mis oli kahes esimeses osas juhtunud. Ja siis see temaga juhtuski! Rebase enda sõnul nii: “Abituuriumis sattusin neile kahele peale antikvariaadis ja kulutasin nende omandamiseks lõpukingade raha, millest tuli kodus suur pahandus. Nii oli sündinud huvi ja armastus Põhjamaade kirjanduse vastu. Sellest huvist ja armastusest on omakorda sündinud käesolev raamat.” Tõepoolest. Kummaline loometeekond – kingadest raamatuni! Kummaline, kuidas kunagi ostmata jäänud lõpukingadest sünnib 46 aastat hiljem raamat “Uhke põhjamaine. Esseid ja uurimusi Põhjamaade kirjandusest”.
See on huvitav raamat. Kirjutatud asjalikult, ilma liigse sõnavahuta. Ent mis kõige tähtsam – raamat on detailirohke. Rebast huvitab eelkõige fakt, ta on “faktifänn” ja detailikütt. See väsitab lugejat. Aga see on hea väsitamine, sest see teeb targemaks. Selles on midagi päästvat – eriti kui näiteks silmas pidada eestikeelsete lollide paraadi telesaates “Kes tahab saada miljonäriks?”. Põhimõttelisemas plaanis võib väita, et “Uhke põhjamaine” räägib ühest isepärasest (kirjandusgeograafilisest?) armastusest. Kusjuures kuidagi eriliselt on Rebane armastanud norra kirjandust. Seevastu näiteks taani kirjandus on teda üsna ükskõikseks jätnud. See on mingis mõttes loomulikki, on ju Taani tegelikult üks sakslaste poolt rikutud Põhjamaa, sisuliselt vaid Skandinaavia Saksamaale ulatuv saba. Taanis tegutseb ju – ilma loodetud edu saavutamata! – shakespeare’likult rabelev Hamletki. Aga Norra on tõeline! Norra on parem kui Taani! Rebase lähenemislaadi iseloomustab ehk kõige paremini tema kirjutis “Peer Gynti tagasitulek”, mis käsitleb Ibseni surematu lavateksti eestikeelset teist trükki aastal 1999. Käsitlus on kahetsust väärivalt konspektiivne, kuid seejuures üllatavalt ammendav. Rebane räägib väga täpselt nii Underi kunagise tõlke küsitavustest kui ka väljaande kujundusest ja illustratsioonidest. Ja seejärel kirjutab Rebane (liiga!) konspektiivselt Peer Gyntist nii Norra kui ka Eesti kontekstis. Vaieldamatult on Ibseni Peer Gynt uuema aja Hamlet, kelle probleem, paraku, ei ole mitte “olla või mitte olla”, vaid kohtumine Nööbivalajaga. See on Ibseni näidendi – ja norralikkuse! – sõnum, ja seda rõhutab ka Rebane. Mulle meeldib tema sõnastatud iseloomustus, mis iseenesest ei ole ju eriti originaalne: “Peer reedab kõike ja kõiki, kõige enam iseennast, kuid milleski jääb ta ustavaks oma ideaalidele, temast ei saa trolliprintsi, kuigi ka mitte keisrit” (lk. 29). Mulle meeldib, et selle väite kehtestab Rebane ka meie praeguse pop-Gailiti kohta koos tema Toomas Nipernaadi ja Ekke Mooriga. Mulle meeldib kujutleda nii Toomas Nipernaadit kui ka Ekke Moori sõitmas oma sureva emaga Soria-Moria maale ja hüüdmas: “Hei, Võik! Las lendab maailm!”. See on tõeliselt eksistentsiaalne visioon. Kõige inspireerivam on siiski üks Rebase lause: “Folkloorne oli Peer iseenda jaoks” (lk. 29). See avab Ibseni kangelase olemuse, selles on elu ja folkloori saatuslik seotus ning selles on nii eesti kui ka norra identiteet koos ja kokkuvõetuna.
Hilve Rebase raamatu tuum on aga mujal. See on kirjutises “Knut Hamsun ja Teise maailmasõja järgne Eesti: hinnangud ja ümberhinnangud” (lk. 182 – 194). Hamsun oli Teise maailmasõja ajal Norra kontekstis nn. kollaboratsionist, ta toetas Adolf Hitlerit koos sellest tulenevaga (kohtuprotsess, avalik hukkamõistmine jne.). Ja siit võrsub ka kogu eestikeelse kirjandusteaduse tänane probleem: mida teha nende eestikeelsete kirjanikega, kes toetasid Stalinit? (Hitleri sõnaselgeid toetajaid eesti kirjanike hulgas teatavasti ei olnud.) See on kõige tõsisem metodoloogiline probleem. See on näiteks Juhan Smuuli probleem, mis taandub (täna!) n.-ö. Euroopa probleemiks. Nn. Euroopa teatavasti tunnustab ainult võitu ja kaotust, ning Teise maailmasõja võitjate hulgas oli (kõige otsustavama tegijana!) Nõukogude Liit ja seega ka Punaarmee koosseisus võidelnud Eesti Laskurkorpus. Kus, muuseas, kultuuritegijatest oli üks tuntumaid hiljuti 90aastaseks juubeldatud Raimond Valgre. Euroopa (Liit) tundub praegu tunnustavat küll ainult võitjaid. Igatahes Pärnus aastal 2002 püstitatud eesti soost SS-laste mälestusmärk koristati n.-ö. Euroopa Liidu hirmus vabariigi valitsuse vaiksel heakskiidul kähku ja käratult ära. Aga jah – meil praegu ametlikult kasutusel sini-must-valge loogika järgi oli ju Punaarmee mundris Valgre (koos Gustav Ernesaksa, Paul Pinna, Ants Lauteri, Georg Otsa, Jüri Järveti jt.) lihtsalt okupant. Niisiis. Kuradima eestlased – tulid sügisel 1944 Eesti Laskurkorpusena Eestit okupeerima! Ja natukene rahvalikumalt – kuradima Valgre, tuli vene mundris oma “Saaremaa valsiga” Eestit okupeerima! Ning eriti euroopalikult üteldes: down with your Red Army Valgre! Paraku! See ongi Knut Hamsuni probleem. Millest Rebane annab oma raamatus perfektse ülevaate ja mille puhul ta jätab konkreetsema otsustamise lugeja hooleks. Seega on tõstatatud tõsine probleem: milline on poliitilise kollaboratsiooni kirjanduslik väärtus? Sellele küsimusele vastamata jätmises on Rebase raamatu suurim voorus. Sest see on võimalus avastamiseks. See on ka võimalus avaneda – vähemalt iseenda jaoks.

TOOMAS LIIV