Kalamari kirjaniku lõtvadel huultel

Kirjanikke võib jaotada ja vastandada väga mitmeti. Ka kannatajaiks ja hedonistideks. Praeguseski eesti literatuuris on need äärmused kirkalt olemas. Hedonist on kindlasti gurmaanlik Kaur Kender, kannataja-märter aga lehkav prügikastimees Lembit Kurvits. Vene kõigi aegade kirjanduslugu kubiseb kannatajaist, kuid ka mõnulejaist pole puudus. Ehkki, oma loomes vene literaat tavaliselt ei mõnule, kirjatöödes käristatakse ikka kas hing oiates lõhki või keeb kompromissitu võitlus. Ka eraelus nautlejate teostes. Iseäranis ohtralt pakkus kirjanikele mõnu nõukogude aeg. Terved hordid lojaalseid paberimäärijaid lakkusid riigikünast külluslikku kosutavat rokka. Nõukogude kirjanduse hedonistide kuningas oli andekas lihamägi nimega Aleksei Tolstoi.
Pole parata, ka eesti kultuuriruumi on see võimekas halturt?ik mõjutanud, tõsi, mitte sedavõrd oma peateoste, epopöade “Kannatuste rada” ja “Peeter Esimene” kaudu, vaid kõrvalasjadega. “Insener Garini hüperboloid” on mitmete meie poistepõlvkondade elektriseerija, aga ka kultusmärk eesti alternatiivses muusikas. Puunukk Buratino mögamütoloogia ei lõpe Eestimaal vist enam eal.
Kõik kirjanduslikud Tolstoid on olnud vastuokslikud figuurid. Aleksei Konstantini poeg (1817 – 1875) Tolstoi oli lapsepõlves keiser Aleksander II ustav mängukaaslane, hiljem aga kuulutas end liberaali etendades despotismi vaenlaseks. Lev Tolstoi sisevastuolud on üldtuntud. Siin vaadeldav kolmas, “nõukogude Tolstoi”, hingelised konfliktid, mida mitmed biograafid on deklaratiivselt rõhutanud, olid muidugi näilised. Mees oli võimsalt täisvereline kohanduja, et aga tuulenuusutamine alati esimesel hoobil täkkesse ei läinud, siis tuli ette valulisi vigade parandusi. Aleksei sigitajad olid üllast tõust, isaks krahv Nikolai Tolstoi, emagi neiupõlvenimi kirjanduslik – Turgeneva. “Kaemuslik-unistuslikus” poolunes tukkuv patriarhaalne aadliperekond oli keskkonnaks, mis minu meelest soodustas tulevases kirjanikus lõdva naiselikkuse, baabalikkuse arengut. Tolstoi esimestes kirjatöödes ongi esiplaanil “naise saatus, armastus, aga täpsemalt öeldes, naiselikkus” (S. Borovikov).
Tolstoi iseloomulikumaks kirjanikuomaduseks kujunes aga kohemaid tundlik konjunktuurihaistmine. Ivan Bunin on kõnelenud, kuis noor Tolstoi tõi toimetusse oma käsikirja:“… mõned lühidad, aga väga leidlikult tehtud tollal moes püsinud “vene stiilis” tühiasjad. Need polnud kirjutatud üksnes osavalt, vaid miski erilise vabaduse ja sundimatusega, mis ka hiljem kõiki Tolstoi töid iseloomustab. Kohe algusest saati näitas ta üles määratut oskust pakkuda turule seda, mis läks.”
Aleksandr Blok kirjutas 1913, et Tolstoi töödes on palju “verd ja rasva ja iharust ja aadlit ja annet”. Tolstoi puhul on kõik arukad arvustajad pidanud konstateerima kirjaniku kaht, esimesel pilgul vastukäivat omadust, silmakargavat konjunktuursust ja hiiglaslikku talenti. Ei peatu ma siinkohal pikemalt ta elurajal või “veendumustel”, mis kulgesid valjust bol?evismi eitamisest ustava stalinismini. Teda kui inimest fotografeerib aga värvikalt Bunini üks kirjeldus: “Ta oli lõbus, huvitav kaaslane, suurepärane jutustaja ning enda teoste ettekandja; talle oli antud ere mõistus, ehkki armastas mängida lolli ja hooletut loodrit, oli vaimustavalt avameelne küünik. Emigratsioonis etendas sageli Aljo?kat-huligaani, oli sagedaseks külaliseks jõukate juures, keda aga seljataga nimetas lurjusteks... Välimuselt näis omamoodi tõupuhtana: tüse, puhtaks raseeritud massiivne naiselik nägu… Riietatud alati kallilt ja kvaliteetselt… Ikka mängis mingit rolli, kõnelda võis erinevates laadides, vahetades näoilmeid, kord kisas valju eidehäälega, mõnes salongis aga sisistas kui keigar, naeris tihedalt ja ootamatult, punnitades silmi… Sõi ja jõi ohtralt ja ahnelt, külas olles õgis ja jõi end täis, kuid järgmisel hommikul ärgates sidus märja räti ümber pea ja asus silmapilkselt töölaua taha, töömees oli ta esmaklassiline…”.
Tõepoolest, jõudlus oli Tolstoil tohutu, iseäranis pärast ta naasmist punasele kodumaale, kust tast sai “tööliste-talupoegade krahv”, sotsrealistliku konjunktuuri ületamatu meister. Mehkeldas julgelt ja ligidalt timukas Jagodaga, olles kursis repressioonide jõledustega. Iseloomustav on tema nüüd avaldatud kirjavahetus oma kolmanda naisega, kus peamisteks teemadeks kalamari, silmud, veinid, rõivad, raha. Näiteks: “Välismaa auto asjus kõnelesin ma Genrihh Grigorjevit?iga (Jagodaga – V.V.), ta aitab, kohe kõnelen sellest ka väliskaubanduse rahvakomissar Rozengoltsiga. See autoga venitamine piinab mind koledasti ja ei lase tööd teha…”
Ega ma siinsega himusta krahvile miskit ette heita. Kirjanduslik issanda loomaaed on huvitav kogu tema liigirikkuses.

VAAPO VAHER