Miks puudutakse grupipildilt?

pilt

Peeter R. Hoff, Kaarna tüdrukud. 
Vanemuise Seltsi Kirjastus, 2001. 104 lk.
Heino Kään, Teema variatsioonidega. 
Sirp, 14. II 2003, lk. 7.

pilt

Peeter R. Hoff suvel 2002.

1.
Hiljuti juhtus mulle kätte artikli päises nimetatud raamat. Nagu ikka juhtuvad raamatud, mida praktiliselt mitte kuskil arvustatud pole – mis on mingil moel sattunud kirjanduse perifeeriasse. Just nimelt sattunud – tasapisi on minus elavnenud huvi teoste vastu, mis pole teadlik antikirjandus, vaid võiksid igati sobida kirjanduse keskväljale, väljavalitute grupipildile. Ja ometi jäävad kõrvale.
“Kaarna tüdrukud” ei ole perfektne, kuid kindlasti on see hästi kirjutatud. Niigi üsna õhuke raamat koosneb kolmest üsna eraldi seisvast osast (millest kaks äärmist kolmandas isikus ja keskmine minajutustaja vaatepunktist esitatud); niisiis jutustus novellides? Sildistaja poolt hõlpsasti leitav määratlus “olmekirjanduslik naistekas” teeb teosele mõneti liigagi; vähemasti paiguti on see lihtsalt muhe ja teravmeelne lugemine (algusosa avarii ja haiglaskäik, keskosa kirjeldus keskealiste eesti pedagoogide jõuluõhtust). Nii mõnigi kord tuleb meelde Leelo Tungla “Neitsi Maarja neli päeva” – tänini parim naistekas, mida lugenud olen.
Puhtformaalsetest sildistustest ongi olulisem, et talumatult piinlik ei hakanud mul lugedes kordagi – Aita Kivi või Elme Väljaste puhul ei saa ma paarist leheküljest kaugemale ja ega ma (neist märksa atsakama ja terasema) Kerttu Rakkegi ideaallugeja pole. Olmekirjandus käib ka enamasti närvidele, just oma ebaelulisusega – just sääl tuleb literatuurne manerism kõige häirivamalt esile, ei passi teksti loomusesse; rahvuseepos “Õnne 13” suudab kah hiljemalt viieminutise vaatamise järel oma katastroofiliselt ebaloomuliku dialoogiga juhtme kokku ajada. Ent “Kaarna tüdrukud” sujus üsnagi ladusasti lõpuni, ehkki see samuti eiras kohati dialoogides argipruuki ja -rütmi (no ei kasutata ju päriselus lauselõpuütet!). Ka keskmises osas toodud Heimari kirjad mõjusid ebausutava filmi telefonikõnena – miks peaks adressaadile ühiseid sündmusi üle jutustama, piisaks ju paarist vihjest, kui adressaadil just amneesiat pole? Ehkki nauditav puänt lubab sellegi lapsuse õigeks mõista...
Kaanel leiduv nimi on müstifikatsioon, mis puruneb kohe, kui lugeja raamatu tagakülje ette keerab: tegelik autor Riina Dmohovski räägib sääl oma loometeest. Saame teada, et tegu on vanema daamiga, kes palju kirjutanud ja kunagi ka palju avaldanud, nüüd aga peab tõdema, et “Paraku ahenesid Eesti vabariigi ajal avaldamisvõimalused... mistõttu noorema põlvkonna hulgas olen vähe tuntud.”
Antud näite varal püüaksingi siinkohal leida vastuseid küsimustele – miks ja kuidas?

2.
Tahaksin alustuseks vastu vaielda Heino Kääni väitele, nagu oleks noorem põlvkond kirjanduse mõiste monopoliseerinud ja mitmed kogenud autorid teenimatult varju jätnud. Päris nii see ikka ei ole. Jaan Kross saavutas oma “Tahtamaaga” viimaste aastate müügirekordi. Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse und” on võidu nimetatud XX sajandi viimaseks ja XXI sajandi esimeseks eesti suurromaaniks. Mats Traat pälvib märksa enam auhindu ja nominatsioone kui enamik noorautoreid. Nikolai Baturin võitis romaanivõistluse. Andres Vanapaga tehakse pikki intervjuusid. Sass Suumanist kirjutatakse ridamisi süvakäsitlusi. Betti Alveri debüüdipreemia ja Friedebert Tuglase novellipreemia läksid ka sedapuhku keskealistele autoritele – ja viimasel juhul olid auhindajad kõik vanemast põlvkonnast. Ning mis pääasi – peaaegu ühelgi juhul ei ole noorautorid tulemusi kahtluse alla säädnud, ikka on mööndud, et tegu on tõesti tugevate teoste ja autoritega.
Niisiis – ainuüksi oma ea pärast pole vanemail kirjanikel ja literaatidel küll tarvis näguripäevi karta. (Kartma peaksid pigem just noored: kui ikka Sirje Kiin meedias väidab, et kirjandusklassika väljaandmise projekt on kogu eesti kirjanduse lähiaastate arengukava, siis pole elaval ja kasvaval kirjanikepõlvkonnal küll loota mitte kellelegi pääle iseenda ja “oma kolme sõbra” – nagu meie lugejaid-haipijaid iseloomustatakse). Viimati ongi ikkagi nii, et kirjutatu käekäigu ja tähelepandavusastme määrab selle kirjanduslik tase?
Kõlab veenvalt? Tahaks loota küll. Aga vähemasti kirjutavatele inimestele kõlab see veenvalt täpselt niikaua, kuni neile saabub mõnest toimetusest või kirjastusest äraütlemiskiri – põhjendustega ja puha – ning ajakirja järgmine number või kirjastuse järgmine raamat sisaldab just täpselt midagi neile põhjendustele vastavat. Kui mitte veel hullemat. Küllap iga aktiivne kirjandushuviline, kes end ajapikku omal alal pädevakski hakkab pidama, on lugenud vaimustavaid või vähemasti täiesti ontlikke autsaidertekste – ja samas näinud avaldatuna hämmastavalt põdurat sitta.
 
3.
Esimesena tõstatub sel puhul ikka kaks süüdistust: kultuseorjuses ja kambakraatias. Esimene väidab, et meedias ülistatut avaldatakse tema tulutoovuse pärast ja toimetajad pigistavad ühe silma kinni ta kirjanduslike vajakajäämiste suhtes – teise silma aga kinni vähem tuntud autorite ees, kes kirjutavad küll paremini, kuid pole nii “glamuursed”. Teisel juhul väidetakse, et sõber kiidab sõpra, sõber avaldab sõpra, sõber pärgab ja õnnistab. Kirjanduslik eliit karastub koosjoomistes.
Mingil määral on tõesed mõlemad. Muidugi mitte eranditud reeglid, kuid siiski äratuntavad oma ilmnemissageduses. Mingil määral on tõene seegi, et ka nood ülalnimetatud edukad vanakirjanikud evivad siiski mingisugust “märgilist” lisaväärtust: äraütlemine Krossile või Runnelile nõuab toimetajalt teatavat kollektiivse alateadvuse surve ületamist. Traat pole ainult andekas kirjanik, vaid ka kogu “vana hää realismi” sümbol (nii nagu nooremaist Mehis Heinsaar on lisaks oma andele juba ka “puhta ja haibivaba kirjanduse” sümbol).
Aga siit juba koidabki täpsem seletus. Iga korralik kirjutaja sümboliks ei saa. Igal meediastaaril ei õnnestu “kirjandusse tulla”. Iga tore joomavend sõprade toel tippu ei tõuse. Ning mitte iga Sümbol, Staar ja Sõber ei suuda oma positsiooni säilitada.
Samas on kirjanduslikul edul siiski õige vähe pistmist kirjutamistehnilise kvaliteediga. Teksti sidusus, kujundi- ja karakteriloome, olustikulised viited, loojutustamine või poeetiline vormi/rütmitaju ei ole (enam?) mingisugused universaalsed parameetrid, millele kirjutatu peab vastama, et väärtuslik olla. Nende ülimust kinnitav kriitik või toimetaja sageli lihtsalt valetab, tahes või tahtmata: ikka on tema hinnangutes võimalik tuvastada teravaid vastuolusid. Ühel juhul on kujundirohke vabavärsiline luuletus tema silmis ajastutundlik avangard, teisel juhul lihtsalt ebaküps sonimine. Ühel juhul on väljapeetud lühijutt kli?ee, teisel juhul “meisternovell”. Kõrvaltvaataja ei pruugi tajuda vähimatki kvalitatiivset erinevust.
Mis siis määravaks saab? Sensibility. Oma Sontagi tõlkes (“Vaikuse esteetika”. Kunst, 2002) valisin eestikeelseks vasteks “tundlikkus” (eeldusel, et on olemas mitut laadi tundlikkust); aga seda on tõlgitud ka “elutundeks” või “sensiibluseks”. See pole ideoloogiline maailmavaade, vaid üldisem elu tajumise viis – Sontagi sõnul “maitse loogika”.
See, kuidas inimesed enda varasemast kujunemisest lähtuvalt asju tähele panevad ja tähtsustavad, määrab ka nende eelistuse sümbolite, staaride ja sõprade osas. Ennekõike just see määrab kultuuri – määrab ande tunnustamise, olgu siis uuenduslikkuses või traditsiooniliste väärtuste esindamisel. See määrab ka kirjanduse palge. Ma tean väga, väga väheseid literaate, kes on tõesti võimelised objektiivseks hinnanguks. (Olgu öeldud, et ma ise nende hulka ei kuulu.)
Loomulikult pole see ettemääratus kunagi nii ühene, nagu mõnede autsaidrite reaktsioonist tunduda võib – kirjanduslikuks läbilöögiks ei piisa tõdemusest, et “roppused ja perverssused on nüüd moes”. Kuigi teatavat lembust nende suhtes on mitmetes kirjanduslikes arvamusliidrites kerge tuvastada, tuleneb see lembus vast enamasti siiski lihtsalt teravate (fiktiivsete) elamuste janust, mitte kaugelearenenud väärastumusest. Ja omakorda see ei tähenda, nagu suudaks literaati kõigutada mis tahes tugev elamus. Maitsekohtunik, kes esitab kirjandusele otsesõnu direktiivi “esitada meile elu nii, nagu me ise tavaliselt ei tunne”, toob kummatigi ka eriti drastiliselt nähtavale oma võimetuse kõiki “teistsuguseid” elutajusid võrdseil alustel hoomata ja hinnata.
Üldiselt tundub, et literaadid on küll valmis tunnustama ka enda postuleeritud “ajastu vaimust” erinevat – aga see erinevuski lähtub siiski tollestsinasest maitseloogikast, üks anakronism võib olla teisele eelistatum. Heinsaare anakronism võib olla vastuvõetavam kui Hoffi või Lattiku oma. (Totaalselt, radikaalselt teistsuguse kogemuse vastu on suurem jagu kirjanduse hindajaid end aegsasti polsterdanud – kui mitte muuga, siis vähemasti väitega, et sürrealistid või Arbujad tegid kõik selle ammugi ära.)
 
4.
“Kaarna tüdrukute” autimängijaks saab ennekõike ühe elutaju liigtuttavus ja vastava kirjandusliku võttestiku üleküllus, aga seda vaid palju lugenud literaadile. Toimib sama liiasusefekt, mis Heino Kääni arvustatud Vello Lattiku puhul: tehniliselt võib kirjutatu olla tasemel (ja käsitöönduslikult parem kui mõnelgi hetkelemmikul), aga mitte ainult võttestik ise, vaid ka sellega esitatud elutaju on juba olmekirjanduse “kõrgaegadel” läbi mängitud.
Jällegi: see “kõrgaeg” eksisteeris literaatide endi jaoks, “lihtlugejal” (säherdune vist ikkagi on olemas) kestab see pidevalt, ta ei oska ega soovigi teistsuguseid tekste lugeda ja see on snobistlikule literaadile andestamatu. Kättemaksuks vaikib ta uued samalaadsed olmetekstid lihtsalt maha, blokeerib need lugeja eest, et too loeks midagi “paremat”. Kui selline kraam lugejale nii meeldib, siis peaks selle viimine lugejani olema kommertskirjastuste asi! (Olmekirjanduse “kõrgaeg” tähendab kirjandusruumis seda, kui literaadid kasutavad mõnd eriti jõulist olmekirjanduslikku teksti taraanina, et lugeja mällu löödud augu kaudu enda eelistatut sisse toimetada. Viimasel ajal tuntud “Iseseisvuspäeva” sündroomina.)
Kuigi Hoffi raamatu nimitegelased on üsna krapsakad, on raamat ise siiski pigem malbe ja fatalistlik, siin-sääl aforistlikult didaktiline. Mingit taraani sellest ei tule; samas erineb teos uuemast olmekirjandusest suurema südamlikkusega ehteestlasliku argirahulolematuse ja pidevate partnerivahetuste kajastamisel. Tüübid on hästi valitud, lüües eriti õitsele kolmandas osas: tuulepäine kunstnik Anne, õrnahingeline töömees Roomet, maatüdruku hingega daam Ilona...
Raamatu keskseks tegelaseks tõuseb aga Anne noorem (pool)õde Küllikki, üsnagi erandlik oma õnneliku ja romantilise armueluga. Ju vist sümpaatseim ka autorile – just talle usaldatakse ainsana minajutustaja roll. Ja võta või jäta – säärastest täiesti normaalsetest, optimistlikest, samas natukene areldi elavatest inimestest on tore lugeda. Liigutav on õpilaste külaskäigu kirjeldus lk. 50 – Küllikki meenutab, kuis ta popkontserdi pileteist ilma jäänud plikad enda poole kutsus, küünlavalgel soolapulki sööma ja “Carmenit” kuulama:
“Nad lahkusid mu käsi raputades ja lubasid kindlasti uuesti tulla.
Teinekord nad vist said piletid mõnele rockikontserdile.”
Selle raamatuga on samamoodi. See on vastuaega, kõnepruugilt anakronistlik ja uudsusemöllus kipubki omasoodu jääma. Aga seda lugenult tekib siiski tahtmine autoril kätt suruda, isegi kui pole enam mahti seda teine kordki lugeda.
 
5.
Nõustun Heino Kääniga ses osas, et avalikkusele esitatav arusaam kirjandusest ei peaks olema piiritletud üksnes sellest kirjutama ja seda avaldama sattunute maitse-eelistustega. Reaalne kirjandus on õnneks märksa avaram – ning rumal on see, kes a priori soostub juba (või alles) tunnustatud autorite lugemise ja kiitmisega. Literaat (kui ometigi ju “kirjanduse tundja”) peab püüdma hoomata kogu kirjandusruumi, peab olema võimeline selles toimuvat mõtestama ja ümber hindama. See, kes püüab omaenda maitset lüüa kiiluna võimalikult sügavale lugejate ja raamatute vahele, on literaadina peaaegu madalaimal arenguastmel – allapoole jäävad vaid tuimad ümberjutustajad.
Kuid eesti kirjanduselus on siiski juba üsna kaua kestnud olukord, kus uued tulijad on lihtsalt sunnitud pidevalt mõtestama just enese elutajuga haakuvat, sest vanemad olijad ei vaevu seda endale küllaldaselt selgeks tegema. Noorkirjanduse laine on suures osas protest senise kirjandusmaitse piiratuse vastu – nagu seda on iga uus laine. Kui ainult taipaks ise samasuguse piiratuse kinnistumist vältida!

BERK VAHER