Kirjandus

Vihmapiisad ja kuupaiste

pilt

Käbi Laretei.
Vihampiisad ja kuupaiste.
Esseed muusikast. Tallinn, SE&JS, 2002. 239 lk.

Sellist pealkirja kannab pianist Käbi Laretei hiljuti ilmunud raamat, sisuks ajavahemikus 1966 – 1991 Rootsi ajakirjale Sköna Hem kirjutatud lühipalad. Tähistavad sőnad pealkirjas tőesti vihma ja kuuvalgust? Mitte nii otseselt, raamatu artiklid käsitlevad muusikaainest kőikvőimalikest vaatenurkadest, pealkiri tuleneb “Vihmapiiskade prelüüdist” ja “Kuupaistesonaadist”. Mőned neist pika aja vältel korjunud lugudest on värvikad elupildikesed, mőned kőnelevad heliloojatest (Stravinski, Chopin), tähelepanuväärsetest pianistidest (Claudio Arrau, Friedrich Gulda, Glenn Gould, Clara Haskil), mőned heliloojate tähendusrikastest kaaslastest (Clara Schumann, Cosima Wagner).
Intrigeerivaimad on lood, kus Laretei arutleb mitmeid muusiku töö ja eluga lahutamatult kaasas käivaid küsimusi: kuidas muusikat sőnadega seletada, kuidas muusikat hinnata, kuidas jääda iseendaks, kellest saab ükskord tőeline muusik, kas kiita vői laita, kuidas mängida nii, nagu nootides kirjas, kas ohverdada elav mäng veatule perfektsionismile? Raamatu kuuendas, kogumikule pealkirja andnud artiklis provotseerib Laretei vahel kuulduvaid ütlusi, nagu “mulle meeldib muusika, aga mina, tavaline inimene, ei tea sellest suurt midagi”, lisab aga kohe, et kui muusikapalal on nimi, siis seda laadi tagasihoidlikkus kaob. Sőnad on tähtsad, püüavad jőuda muusika tabamatu olemuseni, annavad fantaasiale kindlama kuju. Kelle jaoks ja millal on see vajalik, arutleb Laretei.
Neljas essee räägib hindamisest. Hindamine on asi, mille peale muusik alalőpmata mőtlema peab. See on ka asi, mille peale ta ei tahaks mőtelda. Laretei meenutab siin juhtumit Chopini konkursil, kus Marta Argerich, üks hindajatest, lahkus protestiks esikoha saaja valimise poliitika vastu ťüriist. Tema arvates pidanuks vőitma Ivo Pogorelich. Argerich tegi panuse “őigele hobusele”, selle pianisti suur karjäär ei jäänud tulemata. Miks küll teised ťüriiliikmed seda ei arvanud?
Nii tabamatus kunstiliigis kui muusika on őiglast hinnangut üldse vőimatu anda, ütleb Käbi Laretei ja sellega tuleb tugevalt nőustuda. Ometi hinnatakse, mőjutatakse inimese tulevikku, rajatakse teed kuulsusele vői pőhjustatakse isiklikke tragöödiaid. Küllap on iga väljaőppinud muusik kas ťüriis, eksamil vői kontserdil mőelnud näiteks: hea dünaamika, läbimőeldud tőlgendus, veenev. Mis selle küll igavaks teeb? Vői: seda Bachi teost mängiti suure musikaalsusega, aga oli see tőesti Bach? Kas polnud siin tundlemist, mis pigem kuulub Schumanni juurde? Teiselt poolt, isikupärane tőlgendus on ju hea. Mis hoolis näiteks Horowitz stiilist! Samas jälle – kui palju leidub Horowitze? Eks vői ju üks hindaja kuulutada kőlbmatuks pianisti, kes teise arvates paneb ennast kuulama, kolmas on häiritud esineja liialdatud ťestidest. Aga kes kőrvalseisjaist on pädev otsustama, mis on poos ja mis aus eneseunustus klaveri taga?
Üks raamatu lőpupool asetsev artikkel jätkab sama teemat, kőneldes veidrast geeniusest Glenn Gouldist, kelle ťestid polnud enam mitte liialdatud, vaid ennenägematud. Kritiseerijad polnud temaga rahul: geenius geeniuseks, ärgu ainult lihtsurelikest liiga palju erinegu. Nad küsisid ikka ja jälle, kas tőesti on vaja pauside ajal tagasi viskuda nagu kurnatud gladiaator ja mängides pead vangutada nagu papagoi? Väideti, et tema kombed juhivad publiku tähelepanu muusikast eemale. Tulemuseks oli see, et Gould jälestas kunstniku ja publiku vastastikuse mőju juhuslikkust ning tajus kontserdisituatsiooni kui “viimast verist spordiala”. Publiku lemmiku Arthur Rubinsteini küsimusele, kas ta ei armasta publikust őhkuvat erilist kiirgust, tunnet, et inimeste hinged on pihus, vastas Gould, et ta ei püüa publiku hingi.
Kaheteistkümnendas artiklis arutleb Laretei, kellest saab pianist. Mängijal vőib olla tehnilist vilumust, muusikalist annet, ambitsioonikust ja usinust – aga kellest siis midagi tuleb? Vőib-olla neist, kel säilib muusikakirg, avastamislust ja suur rőőm, leiab autor.
Kahekümnes artikkel räägib kiitusest. Ja mitte ainult kiitusest – igasugusest vastukajast, mis kunstnikule tähtis. Interpreet on haavatav olend, eriti pärast kontserti – siis pole ta mőnda aega veel jőudnud selga tőmmata enesekindluse soomusrüüd, mis kaitseb teda muu maailma, sealhulgas kriitikute “objektiivsete” hinnangute eest. Kiita on raske, laita kerge. Nii mőnelgi pool on maksma pandud reegel “oma tundeid ei viida turule”. Halvemal juhul veel nii, et turule ei viida ainult selliseid tundeid nagu komplimendid, tänu ja kiitus, küll aga kriitikat, pőlgust, kadedust vői umbusku. Mida siis öelda interpreedile pärast kontserti, kui esitus tőesti meeldis? Kiitusega ollakse üldiselt kitsid ja tihti arvatakse, et mis tal üldse minu kiitusest! Käbi Laretei enda sama küsimuse peale vastas vene dirigendi Issay Dobroweni abikaasa: “Kiida! Muud pole vajagi. Kiitusest ei saa kunagi küllalt.” Kőrgiks – mille hirmus kiitust välditakse – lähevad vaid need, kellele seda ei ole kunagi piisavalt jagunud.
Kolmeteistkümnes artikkel on teemal “Nii nagu nootides kirjas”. Ollakse kindlad: interpreet peab mängima nii nagu nootides kirjas, kőik professionaalid teevad seda. Ometi ei ole ju kaks tőlgendust kunagi ühesugused. Bach ei kirjutanud oma partituuridesse peaaegu mingeid juhiseid. Tollal eeldati, et muusikud oskavad ise valida őige tempo, lisada kaunistusi. Mida ütlevad “nooditähest kinnipidamise” kohta nüüdisheliloojad? Üks näide: rootsi helilooja Nystroemi kontserti mängides vőttis Laretei mőnevőrra aeglasema tempo, kui noodis kirjas. Mida helilooja ütles? – “Kőike ei saa ju nootidesse kirja panna, pianist peab ise tunnetama”.
Üks minu lemmiklugusid raamatus on “Suurejooneline möödalöök”. Selle avalause kőlab: “Me elame perfektsionismiajastul”. Vőidutseb CD, perfektne grammofoniplaat. Siin ei ole möödalööke, vead on välja opereeritud. Claudio Arrau olevat kord öelnud: “Mina olen viimaseid suuri valesti mängijaid!” Kui palju läheb niimoodi midagi olulist kaotsi? Vőib-olla inimlikkust, küsib autor. Muusika olemus on ju selles, et ta on hetkekunst. Kontserdil tekib peadpööritav kokkupuude publiku ja interpreedi vahel, kordumatu eluhetk. Kuuldud tuhandetest kontsertidest on kustumatu mulje jätnud vaid üksikud. Ja just need on vahel sisaldanud “suurejoonelisi möödalööke”.
Laretei arvates on tänapäeva interpreedid valiku ees, kas mängida vabalt ja heldelt, koos vőimalike vigadega, vői leppida pedantse kontrolliga iga heli üle ning kitsima mängustiiliga, kus ei esine äpardusi.
Raamatut lugedes esitasin iseendale küsimuse, mis ajendab Käbi Lareteid kirjutama? Leidsin vastuse kaheksandas lühipalas “Kirjad lapsele”. Selleks on katkend härra Leppiku, tema noorpőlve paleuse kirjast: “…sa ütled, et kirjutada on raske. Sa eksid. Kirjutamine on raske sellele, kes tahab vői on sunnitud end sőnade taha peitma. Kui tunded murravad tőkked ja vőltskujutelmad, avanevad teed, mis toovad rőőmu ja jőudu…”

Ia Remmel