Aleksis Kivi, Õlleretk Schleusingenis. Näitemäng neljas osas.
Tõlkinud Endel Mallene. Huma, 2002.
 
Ugrilane on teadupärast lollakas ja tahab kogu aeg teatrit teha. Jäägu põhjuste väljauurimine etno-pato-psühho-vms-loogidele, aga üks võimalus on karupeiede lihtne teisenemine mõistuseleinaks. Seda eriti suviste mürtslavastuste kujul. Paljad naised, hernesupp, õlu.
Selles valguses on Aleksis Kivi näitemängu “Õlleretk Schleusingenis” eestikeelne üllitumine tope. Ja tope täiesti õigesse, vanamugavasse ja äraproovitud auku. See on jälle täpselt selline vanaaegne asi, kus pateetikapuldi heebel on pidevalt põhja keeratud, keskseima koha peal on pulmad ja vahepeale mahub gallonite, pintide, liitrite, lehekülgede jne. kaupa õlle- ja sõnavahtu. Samalaadseid näitemänge ilmus eelmises Eesti Vabariigis puudade viisi, etendamisõigused maksid ainult paar krooni. Ju siis oli minekut. Näitlemisnäljane ugrilane pantaloonis püünel, publikum rõkkas, kõrtsmik ja kirjanik muhelesid. Arvatavalt Soomeski.
Ajalooraamatuis on väidetud, et Aleksis Kivil oli soome kirjanduse väljamõtlemisega nii palju vaeva ja tegemist, et pääle setsmevennaraamatut olla palk mõistuse äramineku kujul koju tulnud. Aga igaks juhuks väljaandja meile tiitellehel ei avalda, kuna “Õlleretk...” kirjutatud on. Pealiskaudne esmavaatlus annab meile ainsa tähtsa aastaarvuna 1996. Et siis olla teos Soomes esimest korda iseseisva raamatuna ilmunud, mis annab meile näiliselt võtme pihku: kuna tegevus toimub 1866. aasta killustatud Saksamaal ja lõppeb ühinemismeelsete võiduga, on kõik selge – üllitumise tagant paistab eurokuradi karvane ajupesukäsi. Soomet ei ole ju enam olemas.
Siinkohal olgu märgitud, et seda arvustisesarnast kirjatükki kirjutasin ma raamatu lugemisega paralleelselt. Arvustamiskohustuse aga pälvisin niimoodi, et jõime K. M. S-iga õlut, siis tuli J.R. ja rääkis mu nõusse. Ma olen õllesena ju täpselt selline pehmeke nagu “Õlleretke” baierlasest kapten Patrik ja olin äsja saabunud endisest Soome Vabariigist ennast näitamast ja pealekauba võlgnen Aleksisele oma eesnime kah. No egas muidu ju polekski hakanud võib-olla. Lugema näiteks. Kirjutatu täieline omaksvõtt eeldaks nagunii piiritut Kivi-armastust, elu “Nõmmekingsepad” padja all. Ja kuigi seda tunnet paistab väljaandjail jätkuvat – raamat on ilus, tõlge nauditav –, tekkis mõte, et kui Riismaa, Rätsep ja Õunapuu kunagi annaks meile raamatu pealkirjaga “Üle-eelmise sajandi Soome kirjandus”, siis oleks põnev teada saada, kuidas Kivil endal kesvamärjaga suhted olid. Näidendit lugedes tekib kaks võimalust: kas kogu aeg ja väga või siis mitte kunagi. Üle seitsme purjus venna lehvib Suur-Euroopa ähvardav vari, Baieri uljaste joodikute kohal terendab tulevikumälestus Jukola metsadest.
Tuletan lugejale veel kord meelde, et mul on sel kujutletaval kirjanduslikul hetkel raamat ise pooleli ja järelsõnast ei tea ma veel midagi.
Et, jah, pilk kisub alguses vägisi diagonaali libisema. Kuigi kahtluseid muidugist tekib. Äkki on ikkagi hea raamat. Äratundmisi, filosoofiapilkeid. Õllekannutäis tillukesi kurje preisi kadette tõstab suunurka. Ja see, kui kahetunnise vahikorra ajal tohib neli õllekannu kurku kummutada: esimene magamajäämine antakse andeks, teisele järgneb seersandi noomitus ja alles kolmanda eest võib keppi ehk vitsu saada – no mine kasvõi sõjaväkke! ?vejk tuleb meelde. Ja raamatu lõpus on järelsõna, mille lugemise järel võib eelkirjutatu tõttu vabalt häbipohmell hakata. Ja parem oleks.
Järelsõna räägib asjad selgeks. Ka selle, kuidas Aleksisel endal õllega suhted olid, miks ja kuidas ja kuna ta “Õlleretke” kirjutas ja mis sellest edasi sai. Vodevill muutub teoseks ja tekib mõte, et kui asja pisut kõbida, saab sellest vabalt kaasajas vägagi mõistetava tüki lavastada. Ei peagi eriti matiuntima ja tegu saab keerata nii euro poolt kui vastu või mõlemat. Humalakoomikat ja karskussaadet segatuna kirjandusklassika peegelduste ja varjudega sisub raamat nagunii. Aitäh Kai Laitinenile, kes nii hea järelsõna kirja pani. Pealegi võib järelsõnast järeldada, et tükk veel Soomeski puha lavastamata; ja kui seal juba jõutud, siis vähemasti Eesti püüned on süütud. Eeltögatud suveteatritele ideaalne soolapähkel pureda ja õllevabrikandid hakkaksid toetajaõiguste pärast parajat Preisi sõda pidama.
Ahjaa – Aleksis kirjutas raamatu 1866, mil näitekirjeldatu alussündmused ka tegelikkuses aset leidsid. Nii et omas ajas kiire poiss.

AAPO ILVES