Kuidas taltsutada rongiaknast avanevat vaadet
Toynbee’ köited tsivilisatsioonide ajaloost ei valminud akadeemilises pagenduses, vaid aktiivse osalisena mõlema maailmasõja poliitilistes sündmustes

pilt

Arnold Toynbee, Uurimus ajaloost. Tõlkija Victoria Traat, tõlkija ja toimetaja Katre Ligi. Ilmamaa, 2003. 960 lk.

piltpilt

Ajalooteooria klassikud Burckhardt ja Toynbee – humanitaarteadustes juhtub sageli nii, et sajanditevanused lähenemised osutuvad ühtäkki “viimaseks sõnaks”.

Ilmamaa üritab puhkusele suunduvate eestlaste seljakotti sokutada ühe raamatu, mida võib kõhklemata kaalukaks nimetada juba enne lähemat tutvust. Ehk olete juba isegi jõudnud raamatupoes Toynbee ligi 1000-leheküljelist “kokkuvõtet” sirvides mõelda, kas on üldse lootust kõigi igapäevaste kohustuste vahel piisavalt aega leida, et nende suisa inimkonna ajalisi ja ruumilisi piire haaravate mõtisklustega kaasa rännata. Kas selle alla investeeritav riiulipind võiks end ära tasuda või jäävad need mustade selgadega raamatud nagunii pensionipõlve ootama?
Olgu etteruttavalt öeldud (neile, kel pole ka järgnevate põhjenduste lugemiseks enam aega), et tasub küll. Puhkusejutt ei olnud siiski tööinimeste õrritamiseks mõeldud: mulle tundub, et “Uurimus ajaloost” sobib just veidi kergemaks lugemiseks – ärge laske end ärritada nendes kohtades, kus autor ajalooliste faktide esitamisel teie lemmikajastu detailides piisavalt täpne ei ole ehk neid oma eesmärkidele allutab – või vastupidi, oma eruditsiooniga hiilates lugeja vastuvõtuvõime proovile paneb. Kiiremat lugemist, mis võimaldab autori ideede dünaamikat jälgida, soodustab ka tõlkijate Katre Ligi ja Victoria Traadi haruldaselt hea töö: tekst on täiesti eestikeelne ning mitmest hiljuti ilmunud vähemakadeemilisest tõlkestki (näiteks Alain de Bottoni “Filosoofia lohutus”) loetavam.
 
Toynbee enda kokkuvõte
Kõigile mingil määral ajaloofilosoofiaga kokku puutunud inimestele on ilmselt teada, et Toynbee kirjutas terve hulga köiteid kümnete maailma ajaloos esinenud või säilinud tsivilisatsioonide ajaloost, tuues esile nii unikaalseid kui korduvaid motiive, mustreid, nii materiaalseid kui ka vaimseid ilminguid. Suurteos ilmus trükis osade kaupa aastatel 1934 – 61 kokku kaheteistkümnes köites (esialgse kavandi järgi pidi neid olema isegi kolmteist). Pärast sõda pani David C. Somervell kokku umbes kuus korda lühema variandi selleks ajaks ilmunud kümnest köitest ning, saanud Toynbee enda heakskiidu, avaldas need kahes osas aastatel 1947 ja 1957. Kokkuvõte püüab säilitada autori meetodit ja meeleolu, kuid on loomulikult sunnitud loobuma paljudest argumente toetavatest näidetest. Toynbee toimetas seda kokkuvõtet keeleliselt, kuid ei teinud olulisi sisulisi parandusi, mainides eessõnas tagasihoidlikult, et kirjanik ise ei ole enamasti kõige õigem inimene otsustama, mida oma tööst välja jätta. Ka Somervelli poolt lisatud näited ja joonised kiidab ta heaks, rõõmustades, et keegi on suutnud temaga nii lähedaselt kaasa mõelda. Hästi sujunud koostööle vaatamata otsustas Toynbee pärast viimaste köidete avaldamist siiski ka omapoolse kokkuvõtte kirja panna ning just see väljaanne, originaal aastast 1972, on ka eestikeelse tõlke aluseks. Lisaks sellele, et oma kokkuvõttes on autor püüdnud arvesse võtta ka vahepealsete aastate ajaloolisi arenguid, on see väljaanne ka metodoloogiliselt ühtsem, selgemate liigenduste ning mõistete lahtikirjutusega. Nii et teose endagi ajalugu on suhteliselt pikk ja edaspidi leidub veel (vähemalt minu jaoks) valgeid laike, mis on tinginud ka selle, et autoriõigus kuulub hoopiski 1960. aasta väljaandele ning Toynbee’ enda kokkuvõte on inglisekeelses maailmas out of print, mis tähendab seda, et loetakse pigem ikkagi Somervelli. Eestlastel on seega taas vedanud.
Aastakümnetele veninud kirjutamine, mida Toynbee ei teinud sugugi akadeemilises pagenduses, vaid aktiivse osalisena mõlema maailmasõja poliitilistes sündmustes ning 30 aastat Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi teadusdirektorina töötades, tähendas ka seda, et tema vaated mitmetele küsimustele jõudsid muutuda. Mõned kriitikud rõhutavad tema liialt kristluse ja läänemaise tsivilisatsiooni keskset mõtlemist. Tõepoolest, 30ndatel kirjutas ta, et kristlus on viimane elujõuline tsivilisatsioon, mis ühtlasi ületab ühe religiooni mõõtmed ning omandab oikumeenilise, maailma ühteliitva iseloomu. Hiljem aga on ta ise vastu seisnud mõtteviisile, mis asetab ühe religiooni või rahvuse või kultuuri teistest kõrgemale ning kuulutab oma mõtlemise ülimuslikkust. Islam, hinduism ja budism on tema jaoks samal määral maailmareligioonid nagu kristluski ning järjest vähem on alust Toynbee’d süüdistada “valge heteroseksuaalse härrasmehe” maailmavaate propageerimises. Ka ebaühtlus suhtumiste osas on hilisemas kokkuvõttes ära silutud.
Võiks arvata, et suurte ülevaatlike käsitluste kirjutamine on XX sajandil lootusetult vanamoodne. Seda mainib autor isegi, viidates H. G. Wellsi “Lühikesele maailma ajaloole” ning teistele temataolistele, millesse spetsialistid suure vaenulikkusega suhtuvad. Toynbee vastab vaimuka vastulöögiga “spetsialistide” aadressil, kõrvutades ajalooteadust tööstusliku tootmisega. Küllap tuleb tuttav ette, arvestades ka tänase teadusmaailma nõudeid artiklite tootmise efektiivsusele ja järjest kitseneva spetsialiseerumise tendentse. Toynbee kehastab ajaloolasetüüpi, kes küll analüüsib, aga ei unusta sünteesi. Ajaloolisele materjalile peale surutud liigendused võivad olla meelevaldsed, aga nende sissetoomiseta ei ole võimalik “ise liigenduda (articulate) – see tähendab, mõtelda ja tahta. … Vaevalt on mõtlemine alustanud reaalsuse osadeks lammutamist, kui ta hakkab seda uuesti kokku panema.” (lk. 733-734). Vahel ulatub Toynbee’ ajaloo visualiseerimise võime lausa müstiliste kogemusteni: ta meenutab juhust, kuidas nägi Kreekas vaimusilmas ajaloolist lahingut niivõrd eredal kujul, et selle kogemuse kaudu ilmnesid talle seni teadmata üksikasjad (mis kontrollimisel osutusid faktideks). Ehk võiks siiski oletada, et tegemist on samasuguse juhusega nagu tema avastus, et mõistepaar “väljakutse ja vastus”, mida ta pidas oma originaalseks leiutiseks, oli hoopis Browningi luuletusest pärit väljend. Toynbee mäletab väga täpselt, millal ta seda luuletust koos emaga luges, ning järeldab, et fraasi välja mõeldes oli ta selle tegelikult esile toonud omaenese mälust (märkus 2 lk. 790).
 
Rahvuslastele kainestav
Vanamoodne on pigem lugeja, kes näeb Toynbee’ köidetes entsüklopeediat ning tema isikus valgustajat. Ajaloolise materjali subjektiivse tõlgendamisega ei maksa muidugi liialdada, kuid sagedamini torkab siiski silma sellele allajäämine ning kalduvus jutustada põnevaid lugusid – nii et n.-ö. tavalised inimesed kalduvadki raadio ajalootunde ajalooteadusega segi ajama.
Toynbee’ keskendumine “ajaloolisele mõtlemisele” viib mõtted suurtele ajaloofilosoofilistele idealistidele nagu Hegel. Siiski on ta saatus filosoofilistes ringkondades Hegeli omast ilmselt õnnelikum ning Toynbee’d loevad isegi end selgelt antihegeliaanidena esitlevad filosoofid, näiteks Deleuze ja Guattari. Erinevalt Hegelist, kelle arvates ajaloolisel ideel on seesmine olemus, mis ilmutab end ajas lahti rulludes, eelistab Toynbee mõelda suhete ja võrgustike keeles. Mõlemad on liikuvad süsteemid, mis ajaloo puhul ongi kindlasti parim lahendus. “Asjade” määratlemine kuulub Toynbee’ jaoks industriaalsesse mõtlemisse ning ka inimesest ei saa rääkida kui ühiskonna liikmest. “Nähtav ja käegakatsutav inimeste kogum ei ole ühiskond; see on rahvahulk. Rahvahulka saab erinevalt ühiskonnast kokku koguda, laiali ajada, fotografeerida või maha nottida” (lk. 51). Ühiskonna komponentideks on suhted inimeste vahel – ning indiviid seega lihtsalt üks ajutine suhete sõlmpunkt. Samalaadsed suhted ilmnevad ka tsivilisatsioonide tekkimise, õitsemise, murdumise ja hääbumise lugudes, mida vaadeldakse läbi väljakutsete ja vastuste prisma. See pakub taas lugejale võimaluse proovida Toynbee’ ideid rakendada kaasaegse materjali peal. Kas internet täidab neid eesmärke, mis tema poolt kirjeldatud ülemaailmne kommunikatsioonisüsteem? Kas meie tsivilisatsioon (Toynbee arutleb muide ameeriklaste sobivuse üle selle edaspidise arengu juhtidena) käitub samamoodi nagu helleenid barbarite väljakutsete all? Millised on tsivilisatsiooni seesmise lagunemise tunnused? Kuidas ära tunda, kas tsivilisatsioon on juba surnud, ent säilib jätkuvalt tänu kivistumisele? Eestlastele võiks mõjuda kainestavalt ka Toynbee’ põhjendused rahvuse tähtsusetusest tsivilisatsioonide ajaloos.
Vihjed tulevasele riigikorrale, kus kogu inimkond elab poliitilises ühtsuses, jäävad Toynbee’l siiski täiemahuliseks utoopiliseks kujundiks vormistamata. Ta tajub väga hästi, et kuitahes ideaalse mõtte käsutuses on alati juba rikutud materjal: inimene. Tema sõnastuses öelduna: ühtsus on saavutamatu, kuna ka iga järgmine inimene saab sündides kaasa pärispatu. Samas, maailmariikide rajajad teavad, et (keelelise, religioosse) mitmekesisuse sallimine on neile praktiliselt kasulik ning oleks “nüüd, mil inimese religioon on saanud tema vaba isikliku valiku asjaks, sügavalt tagurlik samm, kui poliitiline ühtsus peaks viima üheainsa religiooni või ideoloogilise ortodoksia pealesurumisele, nagu seda minevikus liigagi sageli on juhtunud” (lk. 509). Mõistliku inimese idealismi on siin tuntavalt: on ometi nii palju kollektiivseid kogemusi, millest õppida – miks me siis ometi ükskord ei õpi?

TRIIN KALLAS