|
|
Kui ruttu vananeb humanitaartekst?
Füüsikutel ei ole tarvis lähedalt tunda Aristotelese ega isegi Einsteini kirjutisi ja tõenäoliselt saavad bioloogidki läbi Darwinit ja Mendelit lugemata. Psühholoogide hulgas leidub neid, kes pöörduvad vahel tagasi näiteks William Jamesi poole, kuid nad on pigem erand kui reegel. Isegi sotsioloogid kalduvad Max Weberit ja Emile Durkheimi tundma rohkem kokkuvõtete ja referaatide põhjal. Seevastu ka kõige ebaajaloolisemad analüütilised filosoofid peavad lugema Platonit ja Descartes’i. Isegi ahistoristlik humanitaar- või vaimuteadus kannab oma ajalugu endaga kaasas. Minevikutekstide poole tasub pöörduda niihästi empiirilise materjali leidmiseks, kuid peamiselt siiski nägemaks, kuidas mingit asja on võimalik uurida. See, mida teadus on välja uurinud, ja see, kuidas teadus on midagi uurinud, vananevad eri tempoga. Mõni üle-eelmise sajandi taime- või keeleatlas või kirjanduslugu võib olla tänapäeval väärtuslik peamiselt andmestiku poolest, kuigi selle kogumise ja tõlgendamise viis võib tunduda puudulik. Kuid samast ajast leidub ka kultuuriloolisi käsitlusi, mis on aegumatud just käsitlusviisi poolest, ehkki mõni nende tõlgendus või faktiväide on hiljem parandamist leidnud. Niisiis mõnikord on teadustekstide säilitusaineks printsiibid ja filosoofilisus, teinekord jälle empiiriline ainestik. Aga on olemas ka selliseid tekste, nii humanitaar- kui loodusteadustes, mille aegumatus ei tulene ei faktidest ega printsiipidest, vaid sarnaneb kunstiteose aegumatusega. Neis moodustab aines ja meetod lahutamatu terviku, mida hingestab autori isikupära. Tänapäeva ülikoolides mõjutab humanitaarteadusi loodusteaduslik mentaliteet: arusaam teadustulemuste objektiivsest mõõdetavusest ning kujutlus, et teadus on progresseeruv üritus, milles uurija peab alati seisma eesliinil. Samuti on humanitaarteadused üpris moealtid. Võibolla mängib mood loodusteadusteski oma rolli uurimisteemade valikul, kuid see pole siiski vist peapõhjus, miks füüsikud ja bioloogid peavad olema kursis oma valdkonna viimase sõnaga. Kirjandus- ja isegi keeleteaduses oleks põhimõtteliselt võimalik teha head tööd ka siis, kui erialane lugemus piirdub kolmekümne aasta taguse ja varasema literatuuriga, kuigi loomulikult ei tasu kellelgi oma eriala “viimast sõna” kinnismõtteliselt ignoreerida. Samas ei välista uurija teoreetiliste või metodoloogiliste instrumentide vananemus veel väärt tulemuse saavutamist. Uued instrumendid on sageli tekkinud konkreetsete vastustena konkreetsetele probleemidele või moele ega pruugi alati imporditavad olla. Humanitaarteadustesse imbunud kummalist progressiusku kinnitab näiteks üks hiljuti nähtud kirjandusteaduse magistrantide kohustusliku lektüüri nimestik, kust võis leida küll postkoloniaalteoreetikuid ja uushistoritsiste, kuid puudusid Auerbach, Spitzer ja Curtius. Poole sajandi taguseid kultuurimõtestajaid tuntakse pahatihti vaid sekundaarsete allikate kaudu. Kui ma kolm aastat tagasi taotlesin “Avatud Eesti raamatu” sarja eest hoolitsejana kultuurikapitalilt toetust Burckhardti “Itaalia renessansikultuuri” tõlkimiseks ja väljaandmiseks, siis sain kuulda nii otse kui kaude, kuivõrd pööraseks ja mõttetuks seda ettevõtmist mõned arhitektuuriteadlased pidasid: raamat olevat igati ajast ja arust. Küsimus polnud selles, nagu ilmunuks “Itaalia renessansikultuur” mõne muu ja tähtsama teose arvelt. Asi oli põhimõttelisem: milleks meile tekst, mis olevat ammu ületatud ning seega ainult eksitav? Õnneks toetus siiski eraldati ning episoodi poleks mõtet meelde tuletadagi, kui see ei näitlikustaks ilmekalt just sellist “viimasele sõnale” ja moele orienteerumist akadeemilises humanitaarias. Mõnevõrra sarnast hoiakut võis kohata varem ka B. Croce “Esteetika” eestikeelse väljaande retseptsioonis: professionaalid avaldasid imestust, miks on XX sajandi esteetikast tõlgitud eesti keelde just see raamat. Vastus on muidugi lihtne: XX sajandi steriilsevõitu esteetikaliteratuuris leidub ju vähe sellist, mida Croce põhiteosega kõrvutada annaks. Sisenemine mõnda distsipliini ei saa kunagi pihta hakata ainult algusest ega ainult lõpust, vaid mõlemast otsast korraga. 1860. aastal ilmunud Jacob Burckhardti “Itaalia renessansikultuur” on teos, mis pani renessansiuurimisele aluse; see oli esimene käsitlus, mis vaatas renessansiajastut piiritletud epohhina mitte üksnes kunstiajaloos, vaid Euroopa ajaloos üldisemalt. “Itaalia renessansikultuur” on seetõttu üsna erandlik ajalooteos – rohkem kui ükski teine ajalooalane tähtteos on ta ise moodustanud objekti, mida ta uurib, ja selleks on terve ajajärk. Varasemal ajal kalduti renessansiaega mõistma tollaste humanistide eneste tõlgenduse läbi – kui antiikpärandi taassündi – ja keskenduti mõnele ajastu üksikaspektile, peamiselt kaunitele kunstidele. Burckhardt esitas aga võimsa sünteesi, milles kõrgkultuuri kõrval leiavad käsitlust rahvapidustused, vestluskunst, haridus, antiigiuurimine, usuelu ja poliitilised manipulatsioonid. Et see uurimisala on suurel määral Burckhardti loodud, siis ei ole ükski hilisem renessansiuurija saanud “Itaalia renessansikultuurist” üle ega ümber. Paarkümmend aastat tagasi kurtis üks tänapäeva tähtsamaid renessansiuurijaid Peter Burke, et Burckhardti teos on paraku ikka veel parim sissejuhatus Itaalia renessanssi. Kunstiteadlane Hugh Honour on aga esile tõstnud “Itaalia renessansikultuuri” võimet muuta lugeja elu: isegi siis, kui me seda lugedes midagi uut ei õpi, me saame kellekski uueks. Võibolla on vahepealsete kümnendite jooksul ilmunud mõni parem sissejuhatus kas Burke’i või kellegi teise sulest, kuid Burckhardti avatud perspektiivid, rääkimata tema kompositsioonitundest ja stiilist, hoiavad tänast uurijat ja lugejat ikka veel oma kammitsais. Burckhardti käsitlust on püütud korrigeerida peamiselt kahest aspektist, ajalisest ja ruumilisest. Uudse valdkonna terviklikuks käsitlemiseks oli Burckhardt ainuüksi puhtretoorilistel kaalutlustel sunnitud seda järsult piiritlema ning rõhutama Itaalia renessansikultuuri radikaalset erinevust keskajast ning muu Euroopa kultuurist. Renessanss oli radikaalselt uus ja terviklik ajajärk, ärkamine keskaja lapsikutest unelmatest, individuaalsuse väärtustumine, inimese ja maailma avastamine, realistliku elutunde tekkimine. Seevastu oponendid on mõistnud renessanssi pigem keskaja küpsekssaamise ja jätkuna ning rõhutanud katkestuse asemel järjepidevust. Kui Burckhardti jaoks oli tollane Itaalia oma uusaegsuses muust Euroopast paari sajandi võrra ees, siis oponendid on tähtsustanud samaaegseid ja sarnaseid arenguid Flandrias ja Burgundias, mis avaldasid mõju ka Itaaliale. Kuid see on rohkem rõhuasetuse küsimus. Teise maailmasõja eel püüti rohkem rõhutada renessansi keskaegsust, nüüdseks näib pendel jälle Burckhardti poole tagasi liikuvat. Lisaks renessansi ajaliste ja geograafiliste piiride ähmastamisele on hilisemad tööd täiendanud ja parandanud Buckhardti pilti veel detailides: kirjeldanud põhjalikumalt tollast majanduselu, vaidlustanud renessansihumanistide ateistlikkust, rõhutanud tolle kahe ja poole sajandi pikkuse epohhi suuremat sisemist liigendatust jne. Burckhardti tõeline anne seisnes aga selles, kuidas ta oma värskeid ja vahetuid tähelepanekuid tollase elutunde mitmekesisusest ja kirkusest mahutas paindlikku kontseptuaalsesse raamistusse. Teda ei tasu lugeda ainuüksi selle pärast, mida ta meile mineviku kohta räägib, “Itaalia renessansikultuur” rahuldab meid ka mitmel muul tasandil, sisaldades värvikaid näiteid ja lugusid, virgutades vaimu ning haakudes meie isikliku elukogemusega. Professorite tõredus Burckhardti vastu ei ole siiski ainult tänase Eesti veidrus. Burckhardt ise armastas end meelsasti distantseerida kaasaegsetest pedantsetest allikakriitilistest Berliini ajaloolastest, kellele ta pani pahaks võitjate poole hoidmist, teleoloogilisust ning seda, et nad ajalooallikate kannatliku ärakuulamise asemel pihustavad need oma kriitilises analüüsis põrmuks. Ta elas ja õpetas Baseli linnas ?veitsis, kus tema kolleegideks oli matriarhaadikontseptsiooni leiutaja Jacob Bachofen ja klassitsist Friedrich Nietzsche. Burckhardt pidas end ise autsaideriks, amatööriks ja õpetajaks, kes püüab pedantsete monograafiate asemel kirjutada loetavat ajalugu ning taotleb spetsialiseerumise asemel tervikpilti. Tema ajalookirjutus on pigem läbilõikeline, sünkrooniline kui edasitõttavalt diakrooniline, selles on aeg n.-ö. aeglustatud, tegu on pigem herodotosliku antropoloogilise kultuuriajalooga kui thukydidesliku poliitilise jutustusega. Muutuste asemel on tähtis kultuuri terviklikkus ja sidusus. Niisugune ajalookirjutus on aga viimastel aastakümnetel taas au sisse tõusnud. Ajaloofilosoof Mart Kivimäe sõnul olevat tollest XIX sajandi autsaiderist saanud tänase ajaloometodoloogia üks tähtsamaid mõjutajaid, nii et viimasel ajal võib kõneleda lausa Burckhardti renessansist. Humanitaarteadustes juhtub sageli nii, et sajanditevanused lähenemised osutuvad ühtäkki “viimaseks sõnaks”. Korrakem Ruja õpetussõnu moejüngritele: “Seepärast alati on soodne, teil olla pisut vanamoodne.” MÄRT VÄLJATAGA
|
