|
|
|
Kümme aastat hiljem:
Ligi 50 reisil osaleja seas domineerisid üliõpilased, koloriiti lisasid Doris Kareva ja Kärt Hellerma. Rõhuasetus oli Hiiumaa pühakodadel. Igas peatuspaigas luges Õnnepalu ette sellega seotud lõike oma teoseist. “Piiririiki” esitleti Reigi pastoraadis, kus kirjanik oli mõnda aega elanud 80ndate keskpaigas, kuid mis praegu seisab tühjana ja lagunemisohtlikuna. Õnnepalu arvates võiks sellest saada loomekeskus, kus kirjutajad saaksid endasse süüvida, või ka lihtsalt meditatsiooni- ja järelemõtlemispaik. Tode on kirjutanud: “Armunud mungana asusin ma elama ühte keset maakolgast maha jäetud pastoraati, mille kiviseinad püsisid suvi läbi rõsked ja külmad, jahutamata siiski mu palavikku.” (“Piiririik”, 2003, lk. 71). Meenutagem, et romaani esmatrüki esitlus 1993. aasta detsembris leidis aset Tallinnas, tollases boheemlikus Pegasuse kohvikus. Kontrast on ääretu. Seekordse presentatsiooni õhkkond oli soe ja meditatiivne, täidetud Õnnepalu ugrilikult raugest kiirgusest. Igasugune teatraalsus on välistatud Kuulamisraamatud näivad saavat üha arenevaks trendiks (mainigem Tagore luulevalikuid ja Stouti kriminaaljutte), ent millegipärast domineerivad proosasalvestused, erinevalt näiteks nõukogudeaegsest luulevinüülide traditsioonist (kohe meenuvad Viiu Härmi lummuslikult sisseloetud Underi ballaadid). “Piiririigi” plaatidel on romaani lühendatud versioon, omalaadne kvintessents, mis kestab 158 minutit ja 25 sekundit, raamatus aga on 166 lehekülge. Kuulamisraamatus on jäetud vahele nii terveid peatükke kui ka üksikuid lõike, näiteks Hollandi lehmadest ning Marseille’sse sõitvast neegrist, keda Tode kujutab üsna üleoleval toonil. Kas on siin tegemist poliitilise korrektsuse taotlusega või lihtsalt marginaalsemate episoodide kõrvalejätmisega? Seega ei ole kuulamisraamat ja “klassikaline” raamat identsed, vaid täiesti autonoomsed teosed. Tundub, et Õnnepalu on ise oma teksti parim mõeldav esitaja – teatraalne, eksalteeritud stiil rikuks teksti orgaanilisust. Salvestisel puudub igasugune muusikaline kujundus, heliefekte ei kasutata. Kui raamatus võib tekst jääda hingetuks ja kaugeks, siis plaadil see elustub: kuulajat kõnetab TÕNU (ja mitte Emil), see on vahetu auditiivne puudutus, intensiivsem kui teksti visuaalselt jälgides. Tajume Õnnepalu esituse loomulikkust ja sugestiivsust, milles igasugune teatraalsus on välistatud. Teatavasti algas sõnakunst suuliselt ettekantud tekstidega, mis alles hiljem omandasid kirjaliku vormi. Õnnepalul on vastupidi: enne kirjutatud, siis suuline tekst. Kas Tagasipöördumine Suurte Suuliste Narratiivide aega? Euroopaliku vaimsuse võidukäik Tähistada 10 aasta möödumist esitrükist – on see takerdumine puhtasse kalendaarsusse, kronoloogilise tasandi ületähtsustamine? Või ehk vajaks iga teos selliste ilmumisaastapäevade markeerimist, teatud revival’it? Õnnepalust on saanud nende 10 aasta jooksul nn. eurokirjanik. Tõlgitavuselt võib teda võrrelda Jaan Krossi ja Jaan Kaplinskiga. Kindlasti lisab see “Piiririigi” retseptsioonile juba a priori uue dimensiooni – see pole enam üksnes osa eesti, vaid ka euro- ja/või maailmakirjandusest (mille olemasolus Tode ise küll kahtleb). Ehk on teose ümber märkamatult kujunenud teatav puutumatuse tsoon – müüt on loodud ja keegi ei söanda sellesse mõrasid lüüa... Romaani esitrükk pälvis kriitikuilt valdavalt tunnustavaid hinnanguid. Toomas Haug rõhutas 1994. aastal “Piiririigi” olemuslikku seotust vargamäelikkusega, euroopalikkust vaid raamiks pidades. Mingis mõttes oleme praegugi “puuriidatagune” riik (vt. lk. 8), kes alandlikult (nüüd küll juba võidukalt) Euroliidu uksele koppimas. Ses mõttes pole “Piiririik” kaotanud vähimatki oma aktuaalsusest. Oma kõrgstiilsuselt on teos jäänud seni ületamatuks – see on meisterlik põiming subliimsest poeetilisusest, arhailis-pühakirjalikust keelepruugist ja rahvakeelsusest. Õnnepalule on omane eriline peen, üleolevuse ja leebuse piiril balansseeriv iroonia, vahel ka pejoratiivsus. Ometi säilitab ta seejuures sõnastusliku elegantsuse, muutumata kordagi vulgaarseks või obstsöönseks. Viimastel aastatel eesti kirjanduses vohanud madalstiilsuse (Kender, Sauter, Tartu NAK) taustal mõjub “Piiririigi” taastulek kirjandusturule euroopaliku (ja mitte euro-) vaimsuse võidukäiguna. Marin Laagi väitel on “Piiririigi” retseptsioonis esindatud kaks selget mudelit: esimene tegeleb “marginaalsete tungide” või “seksuaalhälbelisuse”, seega psühhologiseerituma ja/või literatuursema tasandiga, teine aga sotsiaalsesse, ideologiseeritud ni??i suunduva tõlgendusega (Vikerkaar 1994, nr. 8, lk. 58). Esitrüki-järgne retseptsioon pidas “Piiririiki” muuhulgas ka esimeseks eesti gay-romaaniks (Gert Helbemäe loome jääb ehk pisut marginaalseks). Selleski suhtes pole vahepealsed aastad midagi muutnud, vähemustemaatika sedavõrd elitaarset-subliimset käsitlust me mujalt ei leia, ehkki luules on sama valdkonda põgusalt puudutanud Ivar Sild. Marin Laak leiab, et homotemaatikas peab nägema vaid autoripoolset kunstikavatsust. Kati Murutar aga pidas “Piiririiki” mööndusteta homokirjanduseks, mis olla informatiivsem kui antud teema käsitlus meedias. Teise retseptsioonimudeli võib lihtsustatult kokku võtta Kaido Floreni sõnadega: Franz on Lääne-Euroopa (Rein Raua järgi Euroopa Ühendus), minategelane aga Ida-Euroopa. Ning autori ehk idaeurooplase arvates pole nende vahekord päris normaalne (Eesti Ekspress, 22. IV 1994). Üks enim tsiteeritud lauseid “Piiririigist” on: “Kogu Ida-Euroopa on muutunud libuks ./.../kõik [on] valmis kuulama ilusaid jutte demokraatiast ja võrdsusest/.../nagu kunde soovib” (lk. 40). Peame nentima, et pakume Läänele intiimteenuseid nüüdki, lastes neil tunda (masohhistlikku?) võimunaudingut kurikuulsate euronõuete pealesurumisest, tehes näo, et oleme võrdväärsed partnerid. Ideoloogiliselt kahjulik Ent küsigem, mis siis nende aastate jooksul on õieti muutunud? Eesti intellektuaalide vaimustus Derridast ja teistest postmodernismi “gurudest”, mida Tode irooniliselt kirjeldab, on ehk pisut raugemas. Ent heitkem siiski ka pilk “Avatud Eesti raamatu” sarjale, mis on ju puhtakujuline hommage, et mitte öelda vaimne koogutamine Lääne-Euroopa mõtlejate ees. Suuremad kontrastid materiaalse heaolu tasandil näivad ka olevat kadunud. On ju nüüd meilgi kaubanduskeskused, jõukamate külmikuis ilutseb püha toidualtar, mida Tode minategelane nii kirglikult hävitada ihkas... Mõneti meenutab see stepihundilikku väikekodanlikkuse vihkamist. Nüüd võime (õnneks?) juba muiata selliste puhtakujuliste ajastumarkerite peale nagu “Chiquita” banaanid või Poola võltssigaretid, mida Tode toob esile kui 90ndate alguse “edu ja õitsengu” sümboleid. Siin avaldub teose teatav dokumentaalne väärtus, kuigi tegemist on ikkagi vaid fiktsiooniga, ei kasuta ju Tode tekstis kordagi(!) toponüümi Eesti. Nii ei saa me “Piiririiki” võtta kui sissevaadet 90ndate alguse Eesti (või siis laiemalt Ida-Euroopa) sootsiumi(de)sse. Fiktiivsus teoses põimub siiski kohati ootamatult naturalistlike pildikestega (nt. tagasipõiked sovetiaegsesse olmesse vanaemaga seotud episoodides). “Piiririiki” võib ehk mõneti “ideoloogiliselt kahjulikukski” teoseks pidada ajal, mil luuakse eesti keele arengustrateegiat ja koolilastele kavandatakse identiteediõpetust. Suhtub ju Tode kaunis üleolevalt ja kriitiliselt meie emakeele väljendusvõimalustesse: “ma nimelt arutasin /.../ kuidas seda elegantselt küünilist pealkirja saaks tõlkida tollesse kaugesse talupojakeelde /.../ Ega ei saaks! (lk. 29-30). Ma olen siin selleks, et /.../ lugeda pärastsõjaaegset prantsuse luulet /.../ ja tõlkida see keelde, millesse neid luuletusi pole võimalik tõlkida.” (lk. 63). Kui Kristjan Jaagu silmad neid ridu näinuks... Paradoksaalsel kombel on seesinane talupojakeel siiski pakkunud Õnnepalule piisavalt võimalusi Baudelaire’i “Kurja õite” ümberpanemiseks... Endiselt aktuaalne on Kirjanduse Tähenduse kadumise motiiv – praegu, mil tiraa¯id on minimaalsed ja luulega enam rahvustunnet ei toida: “sealmail kirjutasid kõik luuletusi /.../ neid loeti ka ja neid usuti tähendavat palju rohkem kui nad tähendasid” (lk. 140). On kurioosne, et mingi kummalise vaikiva kokkuleppe alusel on minategelast seni üsna üksmeelselt peetud meheks, kuid näiteks Kaur Kender oli teose esmalugemisel veendunud peategelase feminiinsuses. “Piiririik” on võimas kosmopolitismi manifest (millele viitas 1994. aastal Lauri Leesi), millest kumab läbi (ehk alateadlik) püüe ühendada euroopalikkust ugrilikkusega, kuna viimasest ei saa siiski päriselt vabaneda: “Ja ära pääsenud pole ma millestki, see kõik on minuga kaasas” (lk. 61). Siiski on teos otsene vastand looritslikule eksalteeritud “eestluse elujõu” kontseptsioonile või runnellikule hardunud eesti mõtteloo kultiveerimisele. Valvsam lugeja leiab lõiguti ilmnevat äärmist poliitilist mittekorrektsust – Tode kirjeldab ühes episoodis (lk. 40-41) oma mustanahalist kaasreisijat üsnagi üleolevalt. Leksika, mida Tode seejuures kasutab, on pejoratiivsete konnotatsioonidega: neegril on üle püksivärvli rippuv kõht, ta irvitab, õngitseb sokisäärest rahapataka. Siin avaldub Tode vaimne sõltumatus, julgus öelda otse, koogutamata konventsioonide ees. On tähendusrikas, et esitluspäeval leidis aset ka Eurovisiooni lauluvõistlus. Pisut enne südaööd pealinna tagasi jõudes kostis väsinud reisiseltskonna seast vaid üks unisevõitu repliik tolle väsitavalt ülehaibitud komejandi kohta. ROLF LIIV
|
