Ihu ja hing

“Lgp. Ülle Harju ilmselt veel ei tea, et seal ei olegi üldse hinge. Seetõttu pole ka sea tapmine kaamerate ees ka mingi patt muide. Kui me loomise lugu Piibli algusest vaatame, siis inimseloomisel jumal puhus tema ninasse eluhinguse ja nii sai ainult inimene elavaks hingeks. Loomad ja linnud ja kalad loodi aga nende liikide järele. Vot näin asiat olivat!’’
Niisugust teoloogilist pläma võis kohata äsja Eesti Päevalehe kommentaaride seas internetis.
Mis selle jama esile võis olla kutsunud?
Loomulikult Lõuna-Eesti talupoegade ja külaametnike korraldatud avalik seatapmise aktsioon, kuhu oli kutsutud arvukalt ajakirjanikke ja fotograafe. Sea viimaseid hetki kajastasid suured päevalehed. Nagu oleks tegemist olnud moeetendusega. Või Michael Jacksoni arestiga. Ka Ülle Harju, keda siin kaitstakse, oli üks nii-öelda verejanulisi ajakirjanikke. Ma ei taha öelda, et ta oleks ilmtingimata vabatahtlikult sinna Haanjasse läinud, eks ikka toimetajate käsul, sest kes see ikka tahab kohta kaotada. Ja vaevalt ajakirjanikud ka kausist verd jõid, aga mine tea.
Noh, olgu selle piibliga nagu on. Tsiteeriksin muidugi esimesest Moosese raamatust ka järgmist kohta: Ja Jumal ütles (...) ja kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajatele maa peal, kelles on elav hing (...) – 1, 29 – 31. Ent skolastika pole minu ala. Internetimees paneks mulle kümme tsitaati vastu, viitaks homoseksualismile, abielurikkumisele ja ei tea veel millele, mis ka kuidagi keelatud või lubatud.
Ja kuna ei taha nii palju tsiteerida, siis viitan lihtsalt Desmond Morrise raamatule “The Animal Contract. Sharing the Planet.” (London 1990). Või Stephen R. L. Clarki “The Nature of the Beast. Are Animals Moral?’’ (Oxford 1982). Üks viimaseid on Rupert Sheldrake’i “Dogs that know when their owners are coming home” (London 1999). Ka Ilmar Soomere on asjast omal ajal kirjutanud. Muide, temalt pärineb viide Vana-Egiptuse surnute raamatule, et hing võtab kahe ümbersünni vahel sageli looma kuju. Kuid me teame ju niigi väga hästi, et loomadel on hing. Noh, ütleme, et jahimehed ja lihunikud ei tea. Kas ikka ei tea? Küll nad teavad. Kartesiaanid nad ehk pole, kuid sinnapoole küll. Sureva looma silmadesse on tegelikult päris kurb, kui isegi mitte jube vaadata. Vist rohkemgi kui sureva inimese silmadesse. Sest looma jutust ei saa me aru (ja loom ei saa internetis möliseda.)
Loomakaitsja, feminist ja antiantisemiit on paljude silmis naljanumbrid. Noh, elu on ju julm. On arvatud, et kui me tahaksime päris looduses vähendada loomade kannatusi, siis peaks laaneski sisse seadma miskisuguse politseikorra. Et peaksime ikka järele mõtlema, kuidas loomi kohelda. Märt Väljataga on aga kuskil arutlenud, et see küsimus kõlab ju justkui arukalt. Kui aga me esitaksime samasuguse küsimuse naiste ja neegrite kohta – et kuidas neid kohelda, omandab sama küsimus kuidagi kahtlase varjundi, tundub imelik.
Kaksikmoraal? Noh, et ise sööd liha küll! Söön jah. Liha muretsevad mulle lihunikud ja jahimehed. Las nad siis teevad seda. Aga miks nad peavad lehes poseerima? Tegelikult on mulle küll vastik, kui ajakirjandus teeb tapmisest atraktsiooni. Et seatapmine, miks ka mitte, head värvipildid ja pea verekausis. Sihukest humoristlikku tendentsi olen ma varemgi kohanud. Noh, et tore külaonu sai ühekorraga pussi südamesse ja põssa vingus natuke – ja siis panid onud kase all viina.
Järgmine samm võiks olla mõne abielumehe või -naise avalik tapmine kaamerate ees, samuti mõni avalik vägistamine, kus kohal nii kollane kui ka kvaliteetajakirjandus. Ka võiksid kaamerad varakult kohal olla, kui algab mingi koolivägivalla intsident. Noh, võidakse ju öelda, et Ameerikas on midagi selletaolist püütud teha.
Olgu pealegi. Igasuguseid asju tehakse. Ka surmalaagrid on olnud. Ja härjavõitlus on ka miskipärast olemas – ja on olnud gladiaatorid ja puha. Kuid nende nähtuste tekkimise ajal ei olnud massimeediat. Ma ei näe mingit õigustust vägivalla ja julmuse võimendamisele ja suurde plaani viimisele. Ütleme nii: on asju, mida tehakse nurga taga ja las nad sinna ka jäävad.

Mati Unt