|
|
Tõnu Kõrvits: lihtsat teed ei ole
Eesti muusika päevade raames tuleb Lepo Sumera rahvusvahelise loomingukonkursi finaalis 5. aprillil kuue teose seas ettekandele ka Tõnu Kõrvitsa “Eldorado”. Tema eelmised orkestriteosed on kitarrikontsert, sümfoonia (1994), “The Blue Gate” (1995), T?ellokontsert (1996), “Müüt” (2001). Aastal 2000 kanti Pärnus ette teos “Kauem kui tuhat suve” flöödile ja kammerorkestrile. “See tellimus tuli hilja,” sõnab autor. “Olin arvestanud, et lähen juba puhkama. Otsustasin kirjutada suuremahulist teost esimest korda maal, Kõrvemaal. Ma isegi natuke kartsin. Mulle tundub, et selle kohaga, kus sa töötad, tekib mingi side. Vahel, kui ma pole pikka aega oma töölaua ja klaveri taha saanud, tekib mul hirm, et võibolla keegi või miski on seal vahepeal käinud ja pole mind eest leidnud ega tulegi võibolla enam tagasi, kui ma töötan,” kõneleb ta paljutähendavalt. “Kirjutasin seda lugu maal juunikuus. Hiliskevad ja varasuvi on minu lemmikaeg – see on vapustavalt ilus aeg, mil looduses on tunda imelisi lõhnu ja värskust. Võimas laine, mis on kaua peidus olnud, kasvab,” on ta poeetiline. Varasuvistest looduspiltidest kantuna saigi teos pealkirjaks “Kauem kui tuhat suve”. Eelmisel aastal oli teose “Armastuse märk” esiettekanne. Selle teosega pälvis Tõnu Kõrvits mullu vabariigi presidendi kultuurirahastu nõukogu noore kultuuritegelase preemia. Kui mainida veel talle osaks saanud tunnustamisi, siis 2001. aastal pälvis ta Heino Elleri nim. noore helilooja preemia. Kuna on veel vara rääkida Sumera-nimelisel loomingukonkursil kõlavast “Eldoradost”, mis pole veel avalikkuse ees kõlanud, põimub meie jutt helilooja eelmise poeetilise pealkirjaga orkestriteose “Armastuse märk” ümber. “Pealkirjad on minu muusika puhul väga olulised. Tavaliselt ma ei asu kunagi ühegi loo kallale, enne kui mul ei ole selle loo pealkirja.” Küsin, kas neid peaks mõtestama siis kui programmilisi teoseid, kuid Tõnu ei taha teost detailideni ära seletada: “Ma leian, et see ei ole oluline. Minule näiteks on palju huvitavam, milline tunne tekib inimestel muusikat kuulates. Üks minu kolleeg ütles, et see teos tõi talle silme ette hiiglasuure tulekera, mis kohati hõõgus ja kohati põles eredalt ja viskas sädemeid. Mulle hakkas see võrdlus kohutavalt meeldima, sest kui me räägime kõige ülevamast tundest, mis on olemas, siis minu jaoks on see alati tähendanud põlemist. Ma püüdsin põlemist muusikasse panna.” Ta lisab täpsustades, et teos kujutab õieti pidevat hõõgumist. “Ükski asi ei sütti iseenesest, selleks peavad mingisugused eeldused olema. Arvan, et teos on väga selge vormiga, jaotub rangelt kolmeks ja n.-ö. kuldlõike punktides on kulminatsioonid. Esimene kulminatsioon on dünaamika, faktuuri ja orkestratsiooni pisemate tehniliste detailide mõttes kõige võimsamini välja tulnud. Mulle tundub, et teine kulminatsioon on võibolla rohkem emotsionaalset laadi, kuivõrd esimene on dünaamilisem. Kulminatsioonide vahele mahub mitu ilusat laulu – arvan, et nii võib neid pillide soolosid nimetada.” Ka soolode puhul ei läinud Tõnu Kõrvits lihtsat teed. “Lihtsat teed ei ole üldse olemas, alati on veidike raskem tee. Ma ei tahtnud, et need oleksid väga tavalised pillid ja et nad mängiksid seal, kus tavaliselt, seetõttu valisin välja flüügelhorni, sopransaksofoni ja oboe. “ “Armastuse märki” luues sai kirjandust hindav Tõnu inspiratsiooni Paulo Coelho teosest “Alkeemik”: “Mulle Coelho raamatud väga meeldivad. Tema väljendusviis on suhteliselt lihtne ja arusaadav ja tegelikult leiab igaüks sealt midagi enda jaoks. Ka tema räägib märkidest – tuleb näha märke, osata neid lugeda ja käituda vastavalt sellele. Minu meelest on see väga oluline. Samas lasin selle partituuri peale oma sõbral kunstnik Tarmo Roosimöldril joonistada linnusule. hetkeks tundus mulle, et märk võiks olla ka midagi sellist, mida näed kuskilt langemas... Ja sulega saab ju ka kirjutada, aga sa pead sule, mis langeb loogeldes edasi tagasi, kinni püüdma, pead seda märkama ega tohi sellest mööda minna.” Sel suvel debüteerib Tõnu Kõrvits eesti rahvalaulude arran¯eerijana festivalil “Klaaspärlimäng”. Sellesse teemasse on ta jõudnud süveneda ka hindaja rollis – teist kevadet juhtis ta Põlvamaa rahvamuusikatöötluste festivalil ¯üriid. Tema enda rahvamuusikaseaded on kirjutatud Arsise kellade ansamblile: “Ma hindan väljakutset. Kui keegi tellib muusika, ei tahagi, et tellimust oleks mugav täita. Rahvamuusikasse olen siiamaani suhtunud sügava respektiga, aga ma ei ole veel sinna majja sisse piilunud. Selle töö peale kulus tegelikult mitu kuud, aga see muusika on veel liiga värske, et suudaksin hinnangut anda, kuigi ma tõesti nautisin seda tööd.” Helilooja sõnul pakub rahvamuusika harmooniline plaan välja erinevaid võimalusi. “Mul on selles maailmas väga huvitav olla. Valisin rahvamuusikat väga erinevatest geograafilistest punktidest Muhust Setumaani. Tulen selle teema juurde kindlasti tagasi,” lisab ta, “sest juuri peab mäletama!” Olles ise tuntud arran¯eerija, jätab Tõnu Kõrvits ka oma teoste interpreetidele suhteliselt vabad käed ja laseb lugudel pärast valmimist elada oma elu. “See, kuidas minu muusika eri kontekstis kõlab, on mulle endalegi huvitav.” Ta toob näite, kuidas üks tema lemmikinterpreete Monika Mattiesen kasutab tema loost ainult mõnda osa teiste heliloojate originaalteoste vahele peidetuna ja elektrooniliselt töödelduna. Pöördusin selle teema juurde, kuna mulle tundus, et Tõnu Kõrvits on üks neid heliloojaid, kes osutavad interpreetidele erilist tähelepanu. “Kui ma 1998. aastal Gdanskis Stephen Montague meistriklassis käisin, luges ta mulle väga olulised õpetussõnad peale. Pillimehed on helilooja parimad sõbrad. Isegi kui neil kõik ei õnnestu, ei tohiks neid valimatult kritiseerida.” Loomeprotsessi alguses küsib ta alati interpreedilt, mida temalt oodatakse, milline muusika interpreedile endale meeldib. Tõnu Kõrvitsa meelest on helilooja ülesanded võrreldavad arhitekti tööga. “Ma küsin, millises paigas tunneb interpreet ennast hästi. Kuulan, millised nüansid ja tehnilised võtted tulevad tal paremini välja. Pillimeestega peab arvestama,” võtab ta oma jutu kokku. Tõnu Kõrvitsat võib näha pea igal ERSO kontserdil – seal tekivad orkestrikõlade ideed. Küsin, kas talle on oluline kuulda elavat orkestrikõla? “Kõik need põhjused on hästi olulised,” sõnab helilooja, “aga väga oluline on ka uudishimu. Uudishimu kuulub minu jaoks esimese viie helilooja töö tingimuse hulka. Uudishimu paneb esitama väga palju küsimusi ja kui on küsimusi, peab olema ka vastuseid – ja neid vastuseid on ju palju rohkem ja see paneb sind tegema valikut. Valikutegemine on heliloomise juures veel üks asi, mis kuulub sinna heliloojaks olemise esimese viie hulka. Arvan, et selle, miks ma püüan hästi palju muusikat kuulata ja endast läbi lasta, võiks kokku võtta ühe sõnaga – uudishimust.” Alati võib heliloojate loomingust leida vihjeid nende eeskujudele. “Minu heliloojaks kujunemise teel on olnud palju olulisi inimesi, neist tähtsaimaks pean oma õpetajat Raimo Kangrot. Kui on olemas eeskujud, kumavad need ka loomingus läbi – mul on palju loomingulisi eeskujusid. Ma pean ütlema ka seda, et nad kogu aeg muutuvad: ühed tulevad rohkem esiplaanile, teised jäävad tagaplaanile. Näiteks praegu meeldib mulle väga Sibeliuse muusika. Temas on ühendatud väga paljud huvitavad tehnilised võtted ja tema looming on ainulaadselt põhjamaine, mütoloogiast ja ürgsest jõust kantud energia. Väga suureks eeskujuks on mulle olnud läbi aegade üks geniaalsemaid orkestreerijaid Maurice Ravel – suurepärane näide tehnilise täiuslikkuse ja viimistletuse kohta.” Tõnu Kõrvits õpetab EMAs orkestreerimist: “Orkester on suur maailm, milles on palju võimalusi.” Helilooja ise loodab, et tema muusika põhiolemus ei peitu ainult orkestratsioonis, selles on esindatud ka kammerlik mõtlemine. Eeskujudest, kes olulised, peaks Sibeliuse kõrval mainima ka Kant?elit ja Takemitsut. “Kõik kolm on tehniliselt väga täiuslikud ja ka see emotsionaalne pool on nende juures oluline,” sõnab ta. “Sibeliuse juures lummab mind see, et postromantilise mõtlemise lainel on esindatud kõik XX sajandi esimese poole muusikavoolud. Kant?eli loomingus vapustavad järsud kontrastid, tema muusikas tekivad võimsad nurgelised skulptuurid ja on ülevust. Takemitsu postimpressionistlik muusika on väga kõlatundlik, värviküllane, täis elu, selline väga meisterlik orkestratsioon, muusika püüdleb vaimsuse ja hingestatud tasakaalu poole. Seal on vormiliselt selged plaanid.” Tõnu Kõrvitsa meelest peab leppima sellega, et ka tema suhteliselt heakõlaline looming on publikule siiski võõras. “Peab leppima sellega, et seda sorti muusikat kuulab ikkagi suhteliselt vähe, ainult mõni protsent inimesi. See on nii olnud, see jääbki nii igavesti. Ma ei näe põhjust midagi teha selle protsendi tõstmiseks. Ja muusikat on ju nii palju.” Tõnu enda koostatud muusikavalikutes, mida on võimalik vahel hilisõhtuti raadiost kuulata, võib märgata, et talle on meelepärane 1960ndate – 70ndate muusika- ja filmikultuur. “Vanad asjad on väga olulised, need sisendavad inimesesse kindlust. Inimesed klammerduvad vanade asjade külge, see ei puuduta ainult plaate ja filme – mine antikvariaati ja sa näed, et iga mööblitükiga käib kaasas mingi lugu. Kuid mulle kindlasti ei meeldi eskapism. Kuigi teinekord võtad aja maha ja kuulad 1960ndate muusikat, George Martini pompoosseid, nutikalt tehtud seadeid või progerocki. Aga ikkagi peab silmitsi seisma kaasaja probleemidega. Ja tegema oma valiku nii loomingus kui elus.” Mirje Mändla
|
