|
|
Uus vaade klassikule
Näitus “Vasegravöör Karl August Senff – 200 aastat akadeemilist kunstiharidust Eestis” Kristjan Raua majamuuseumis kuni 1. IX. 1803. aastal taasavatud Tartu ülikooli kunstiõpetajaks asunud K. A. Senff (1770 – 1838) oli Leipzigi ja Dresdeni akadeemias omandanud oma aja kohta edumeelsed kunstivaated ja suurepärased tehnilised oskused. Senffist kui ühest teerajajast Eestimaa kunstiloos on palju kirjutatud ja räägitud. Viimati oli ülikooli kunstiõpetajale ja tema õpilastele pühendatud näitus, mida jääb tähistama ilus kataloog, möödunud talvel Tartus. Senffiga on tegelnud baltisaksa (W. Neumann), saksa (G. Krüger, G.-H. Vogel) ning eesti (T. Nurk, V. Vaga jt.) vanema kunsti uurijad. Kui Eesti Kunstimuuseum võttis plaani K. A. Senffi loomingu näituse, siis ajastati see 200 aasta möödumisele kunstniku Tartusse saabumisest (septembris 1803). Klassika väärib alati ülevaatamist ja ideaalis peaks selle esitlemisel iga kord tekitatama uus vaatenurk. Seekordsele Nõmmel Kristjan Raua muuseumis avatud näitusele seab ranged piirid väike ekspositsioonipind: väljapanek ei või olla juhuslik. Näitus jaguneb kolmeks: kunstniku originaallooming, reprodutseeriv graafika ja metoodilised õppevahendid (sügavtrükis joonistuseeskujud). Viimast valdkonda luges Senff oma põhiülesandeks, sest pidi filosoofia teaduskonna koosseisus ülikooli kunstiõppejõuna (1818. aastast erakorralise professorina) oma positsiooni õigustama. Originaalid ja reproduktsioonid Järelpõlved hindavad enim Senffi portreeloomingut, millest eestlastele on vahest kõige enam tuntud vürst Barclay de Tolly portree (1816), kuna selle gravüüri järgi modelleeritud monument ehib Tartu linna. Senff on võrdse täiusepüüdega suhtunud nii oma joonistuste kui võõraste eeskujude järgi gravüüride loomisse. Ühtlasi on Senffi joonistusi paljundanud ka teised gravöörid. Reprodutseeriv graafika võis kanda originaaltööst enamgi vaimsust, sest selles liitusid originaali autori ja graafiku panus. Akadeemilise kunsti üldiselt aktsepteeritud mimeetilisuse idee vaimus tuli saavutada võimalikult perfektne teostus. Tartusse asumisel graveeris Senff otsekui visiitkaardiks klassitsismi teoreetiku, oma vaimse isa J. J. Winckelmanni portree A. R. Mengsi maali järgi (1804, originaal asub New Yorgis Metropolitani muuseumis). Senffi portreegravüüride eeskujuks on olnud mitmed oma ajastu tuntud maalikunstnikud (Chr. L. Vogel, J. Grassi jt.) ja ka näiteks üks vene kujuri Ivan Martose skulptuur. Senffi 17 portreegravüürist on siiski peaaegu pool valminud kunstniku enda pastellkriitide või pliiatsiga tehtud joonistuste järgi. Pastell on võluv, ent paraku habras tehnika, mis peab ajahambale vastu vaid hoolika säilitamise korral. Näitusele oli võimalik välja panna krahv Wittgensteini portree kolm staadiumi: pastell, suur (foolio) ja väike (raamatu tiitelleht) formaat, kuid kahjuks on vaateväljalt vist alatiseks kadunud samasugune rida B. de Tolly portreest. Samuti pole seni taasavastatud Riia “entsüklopedisti” J. Chr. Brotze siluettportreed, mis telliti Senffilt 1825. aastal Brotze matuste ajal. Graafikuna algatas Senff Liivimaal kunstiteoste reprodutseerimise, tänu millele võis kunst fotoeelsel ajastul väljuda kitsast erasfäärist ning astuda esimese sammu lähemale laiematele hulkadele. Graafika kõrval levitas Senff klassitsismi ideid ka pedagoogina, ehkki Tiina Nurk jt. on arvanud, et kunstnik jättis enamasti oma õpilased iseseisvalt näidiste järgi töötama. 1803. aastal rajatud joonistuskool, mis pani siinmail aluse akadeemilisele kunstiharidusele, jätkas tööd kuni venestusperioodini, 1893. aastani (seda juhtisid Senffi õpilased A. M. Hagen ja W. Fr. Krüger), selle järel toimus kunstiõpetus mitmete kunstnike erakursustel (nende seas oli ka Kristjan Raud), kuni rajati rahvuslikud kunstikoolid, 1914. aastal Riigi Kunsttööstuskool Tallinnas ja 1918. aastal Pallas Tartus. Kunstnik oma ajas Vaagides Senffi suhet teda ümbritsenutega, tsiteerivad Tiina Nurk ja G.-H. Vogel kunstniku kaasaegse C. Herrmanni mälestusi: “…kunstnikuna oli ta täiesti üksi ja pidi kõike omaenese algatusel tegema”. Ometi oli ju kuni 1828. aastani ta kõrval sõber, ülikooli arhitekt J. W. Krause. Vaimset partnerlust pidi pakkuma ka igal nädalal Senffi aeda või majja kogunenud sõprade ring. Selles seltskonnas oli ka noor F. R. Faehlmann, kelle mälestustest on teada, et just Senffi aias tekkis idee asutada Õpetatud Eesti Selts. Erandlikust estofiilsuse sähvatusest kõneleb ka fakt, et Senff on joonistanud eesti talupoega Tartu turul; joonistuse graveeris ofordis ta poeg ja õpilane Karl Julius Senff. Range klassitsisti loomingus jäi estofiilsus siiski vaid episoodiks. Ka Eesti alal laialdaselt levinud biidermeier ilmutab end vaid mõnedes ta hilistes portreedes, kusjuureks tüpaa¯i kõrval on määrav täpne kostüümi kujutamine (näiteks Juliane Krause portree, 1831). Probleemid autorsusega Näitus toob, nagu sageli, kaasa atribueerimisprobleeme. Kõiki gua?i ja akvarelltehnikas lillede ja puuviljade pilte, mida kasutati gravüürivihikute loomisel, on peetud Senffi loominguks, ehkki neil enamasti puuduvad signatuurid. Valgustusfilosoofia õhutas aga vararomantismi perioodil paljusid kunstnikke pöörduma botaanika poole. Senff võis selliseid lillemaale ka Dresdenist kaasa tuua. Tema noorem vend Karl Adolf Senff oli tuntud lillemaalija, samuti Senffi tütar Karoline Schilling. Nii kerkivadki illusionistlikult täpsete gua??maalide kohale küsimärgid. Pealegi on ühe originaalakvarellide vihiku kaanele keegi kirjutanud: “tundmatu joonistaja”. Mõistatus oli ka Eesti Kunstimuuseumi Senffi signatuuriga gua??maal Narva vaatega, millele ei ole kunstiajaloolises kirjanduses mingeid vihjeid. Kuna teos on erakordselt sarnane Johannes Hau maalitud Narva vaadetega, siis võis arvata, et tegemist on koopiaga. Seda muljet kinnitas võrdlus Th. Gehlhaari 1828. aasta akvatintalehega “Narva ja Ivangorod”. Senffi “Narva vaade”, mille valmimine jääb 1828. ja 1837. aasta vahele, on detailides ülitäpne, kuid üldmuljelt ja meeleolult värske ning meeleolukas koopia, mille teostamisel võis vahendajaks olla Gehlhaari gravüür. ANNE LÕUGAS 9. X kella 15 – 17 kommenteerivad näitust huvilistele graafikud Vive Tolli ja Enno Ootsing.
|
