|
|
|
Endel Mallene 26. II 1933 – 23. XII 2002 Jõulureedel kaotas eesti kirjandus väga teeneka töömehe ja soome kirjandus oma viljaka vahendaja. 23. detsembril suri äkitselt Endel Mallene. Ta ei armastanud suuri sõnu ja tegi oma tööd. Sündinud Viljandis, oli ta 1957. aastal esimesi, kes lõpetas Tartu ülikooli Juhan Peegli juures ajakirjanikuna. Samast aastast aitas ta Olev Jõel üles ehitada meie humanitaaride kõige pidevamat häälekandjat, ajakirja Keel ja Kirjandus. Hiljem töötas ta Eesti Raadios, Sirbis ja Eesti Kirjanike Liidus. Tänu tema kannatlikkusele on meil, nagu ka kõigil eesti kirjanduse sõpradel olemas “Kirjanduse jaosmaa” (1978 – 1992) ja venekeelsele lugejale mõeldud “Eesti kirjandus aastal…” (1973 – 1987). See tähendab 1970. – 1980. aastate kodumaise kirjanduse elavat ajalugu, mis eeldas jonnakust kaastöö kättesaamiseks, paindlikkust ja leplikkust kaasautorite vahel; ennekõike aga tahtmist muretseda selle eest, et eesti kirjandus oleks tuttav nii meile enestele kui ka meist kaugemal ja võõraste keskel. Me võime olla eri meelt või koguni tülis, ja me võime vennastuda ainult hetkeks. Kuid seda enam peab keegi hoidma meid koos ning vaatama selle järele, et me laokile ei jääks. Endel Mallene tegi seda. Tegi seda ka väljaspool eesti kirjandust. Ta oli soome kirjanduse suur sõber ja viljakas tõlkija, ühtlasi ka kontaktimees üle lahe ning mõlemal pool lahte. Küllap oleks Endel Mallene kohmetunud, kui ta mõne kuu pärast oleks võinud kuulda ja lugeda ilusaid sõnu oma 70. sünnipäeval. Elu teispoolsuses ei pea ta aga kohmetuma selle ees, mis ta ära on teinud ja mis jääb meie kätte ka edaspidi. Eesti Kirjanike Liit
|
