Sõnumik

Väljas
Nähtuste ja asjade omavaheline seos algab juba nähtamatu, idee tasandil. Mis väliselt võib tunduda üsna vähe omavahel seotud, on oma sisemise, teise tasandi struktuuris kindlalt ühendatud. Kirjandus on nähtus, millel on side väga erinevate ideede ja struktuuridega just nähtamatus; ajakirjanduse struktuurid on alati olnud palju selgemalt esil. Et kirjandus ja ajakirjandus siiski ka omavahel seotud on, on üsna otseselt nähtav, kuigi nende omavahelisi suhteid eesti kirjandusteaduses eriti palju puudutatud ei ole. Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse õppetoolis kaitses jõulupühade eel just sel teemal “Eesti kirjandusvälja ja ajakirjandusvälja suhe 1988 – 2000” oma magistritöö Ilona Kivirähk.
Töö eesmärgiks oli vaadelda konkreetseid näiteid eesti kirjandusest eesti ajakirjanduses. Töö teoreetiliseks aluseks olid Pierre Bourdieu’ teosed “The Rules of art” ning “The Field of Cultural Production”. Suure osa mahukast tööst moodustavadki Pierre Bourdieu’ elulugu ja tema teooria avamine, mis, arvestades Bourdieu’ vähest tõlgitust eesti keelde, on üsna õigustatud. Eesti kirjanduse seisukohalt moodustavad huvitavama ja väärtuslikuma osa siiski alates viiendast osast vaatluse alla võetud eesti kirjanike “juhtumid”. Suurem osa analüüsitavatest kirjanikest on olnud tegevad nii kirjanike kui ajakirjanikena, olles nii kõige otsesemalt seotud käsitletava teemaga; juttu on ka meediaga mänginud (ja mitte mänginud) kirjanikest (Kaur Kender vs. Hiram).
Oponent Rein Veidemann nimetas tööd mitte lihtsalt suhtekirjelduseks, vaid panoraamseks kaardistuseks. XIX sajandi prantsuse kirjanduse ja XX sajandi lõpu eesti kirjanduse vaatlemine täpselt samade Pierre Bourdieu’ parameetrite alusel ei ole Veidemanni meelest siiski võimalik, kuigi ta möönab, et vaadeldavale perioodile, mil eesti ajakirjanduses valitses tõepoolest erinevate väljade vaheline võitlus ning enesekehtestamine, töö selgrooks olev Bourdieu’ väljade teooria sobib.
Peamisteks etteheideteks tööle olid erinevad terminoloogilised ja vormistuslikud küsimused. Puudutamata ei jäänud ka töö alguses esitatud küsimus: mis on kirjandus ning mida tähendavad terminid “traditsiooniline”, “postmodernism” eesti kirjandusväljal. Et nii Ilona Kivirähk kui Rein Veidemann on kultuuriajakirjandusega otseselt seotud ning omavad kahtlemata väga isiklikku suhet sellega, ei jäänud väitlusest kõrvale ka eesti kultuuriajakirjanduse alluvus- ning sõltuvussuhteid käsitlevad punktid, väljade kattumised.
Magistritöö teema ja kaitsmise protsess oleksid olnud väärt suuremat publikut. Nagu ka oponent Rein Veidemann lõpetuseks lausus, on töö sobilik nii loengumaterjaliks kõrgkoolides, selle osade avaldamiseks ajakirjanduses ning kindlasti vajalik tutvumiseks ka töös käsitletud asjaosalistele (kirjanikele/ajakirjanikele). Et eesti kirjandus- ja ajakirjandusruum on väga väike, saab tööd selgemalt hinnata arvatavasti alles tulevikus, mil nii töös vaatluse alla võetu kui sellega seotud inimesed on teemaga vähem isiklikult seotud.

MAARJA VAINO


Raadio
Aasta viimasel kirjanduslikul kolmapäeval, mil maias lugeja nautimisväärse kirjanduse ootuses sokid ammu varna riputanud, tehti kirjanike liidu musta laega saalis hoopis raadiot.
Head sõbrad Hasso Krull ja Tõnu Õnnepalu üritasid taastada omavahelist kunagi toimunud või ka toimumata jäänud vestlust Emil Tode viimase romaani “Raadio” ainetel. Kahele vaiksele mõtlejale abiks antud mikrofon edastas hingevärinadki. Ja efekt oli tõeliselt raadiolik. Tõnu Õnnepalul on muuseas väga lummav hääl, mida silma kinni lastes võis kujutleda kusagile raadio keskööprogrammi pajatama mõnd lugu. (“Lugu! Aga kes teile ütles, et mul oma lugu on? Mul ei ole lugu...” – mitte juhuslikult ei juhata just see tsitaat Fjodor Dostojevski “Valgetest öödest” sisse Tode raamatut.) Kindlasti on Õnnepalul oma lugu, aga ta ei taha seda rääkida. Pigem tahab ta kirjutada seda seitsmel eri moel ja siis õigusega arvata, et on lugejaid, kes mõistavad seda ühtmoodi, ning teisi, kes teistmoodi, ja mõned, kes sellega üleüldse mingit kontakti ei saa. On selles midagi uut?
Õnnepalu üritas maalida kuulajatele traagilist pilti juba kätte jõudnud maailmalõpust, mil inimkond on avastanud, et raamatute kirjutamine polegi nii keeruline, kui seda enne tehnikarevolutsiooni arvati, ja igaüks kirjutabki raamatuid ja loeb sealjuures üksnes enda kirjutatut. Sedasi toimimine annaks kindlasti mõttele ainet ja säärane sisekaemus võiks olla üpriski edasiviiv.
Õhtu säravaim repliik pärines aga hoopis saalist Marek Tammelt, kes arvas, et Anton Nigovi “Harjutusi” võiks käsitleda isatapuna, “Raadiot” aga ematapuna. Tundus, et Õnnepalu oma sisekaemustes selliste määratlusteni jõudnud polnud ja pakutud võimalus huvipakkuvaks analüüsiks suubus taas jutuveeretusse.
Ma ei oodanud mingit vivisektsiooni ega tomatite loopimist, ent enam kui poolteist tundi väldanud õhtujutu ajal painas mind mõte, et kirjanikkudele sobib kõige paremini kirjutamine ja neid pole tingimata vaja rahvale raha eest näidata. Või siis tuleks seda teha kuidagi teisiti. Vahest passiks heade sõprade asemel lasta kokku pigem head vaenlased, kelle intrigeerivad-provotseerivad küsimused ja vastused oleksid põnevad jälgida kõrvaltvaatajalegi? Sedasi sünniks ehk raadio asemel televiisoritki teha.

KERTI TERGEM