Galerii:

Kaks graafikastaari

Naima Neidre joonistused “Peidus” Ku galeriis kuni 10. VIII ja Benjamin Vassermani graafika “Sümboolne künnis” Ühispanga galeriis kuni 8. VIII.
Naima Neidre õrna puhta, kas siis ofordi-, tu?i- või pliiatsitehnikas joone abil üles ehitatud kummaline, romantiline, estetiseeritud maailm on eesti kunstipublikule hästi tuttav. Tema, aga ka teiste 1960ndate lõpul eesti graafikasse tulnud naisgraafikute pildimaailm puudutas tollal – tegelikult puudutab ka praegu – midagi niisugust, mis ei mahtunud meie sootsiumi ametlikku atmosfääri. Midagi, mis üllatab, mõnikord isegi ehmatab, aga kutsub endasse süüvima. Aasta-aastalt on Naima Neidre usaldanud järjest enam loomeprotsessi ja oma kätt kui selle tööriista. Kuigi kunstniku joonterägastikus on võimatu eraldada algust ja lõppu, sest ta ei tee eeltöid ega mõtle kompositsiooni enne töölehakkamist läbi, on tema enda jaoks väga oluline töö õigel ajal lõpetada – siiski kontrollida oma käe tegevust. Nii võikski Neidre kummastavaid kompositsioone vaadata kui kontrollitud alateadvust ning kunstnikku kui protsessis vahetult osalejat ja samal ajal iseennast (ja ka protsessi) kõrvalt jälgijat.
Selline topeltefekt tuleb väga selgelt välja praegusel näitusel. Kolmteist joonistust on komponeeritud ühesuguse põhimõtte järgi: valget paberit katab kord tihedam, kord hõredam joonevõrgustik. Naima Neidre joonistusi lähedalt uurides näeme võrgustiku enda kummalist struktuuri: tombukesi, mis varjavad kiivalt võrgustiku taha jäävat, peidus olevat ning valget paberit esile tõstvat hõredat mustrit. Töid eemalt vaadates tekib vastupidine efekt: vaatajale avaneb võrgustiku taha jääv, reaalsuse illusioon. Illusoorse maailma tõlgendamisel on kunstnik jätnud vastuvõtjale suhteliselt vabad käed: kes näeb seal veealust maailma, kes mägesid, kes tormi lähenemist, kes taevalaotust. Seda, mis on vaatajas endas peidus ja mis otsib väljapääsu. Kuigi, kui päris aus olla, siis Naima Neidre osaleb ka selles protsessis – küll delikaatselt, aga siiski järjekindlalt söödab ta vaatajale ette vihjeid, detaile. Mida vaataja nendega peale hakkab, kui tugevasti ta lõksu jääb, sõltub juba vaatajast.
Vassermani loomingus pole erinevalt Neidre omast midagi juhuslikku. Ta ei püüagi vaatajale jätta improvisatsiooni muljet. Tema on tõeline teadlasetüüp. Perfektselt teostatud graafi-liste lehtede esemete kooslused moodustavad omaette süsteemi, terviku. Kui Neidre ahvatleb vaatajat taustamiraa¯iga, siis Vassermanil on kõik avalikult väljas. Kuid seda kõike on nii palju, see on nii kuhjatud, et seda kõike ei suuda haarata. Ainus, mis tõesti jääb meelde, on asjadevaheline seosetihe ruum. Benjamin Vassermani tööd meenutavad Umberto Eco “Eilse päeva saares” kirjeldatud isa Emanuele masinat, mis peategelase Roberto nutika tähelepaneku järgi on geniaalne, sest avastab ja toob esile asjadevahelised seosed ja on see-tõttu uus tõeinstrument. Vassermanni illusoorsus (kui seda niiviisi nimetada) peitub läikivate, lihvitud esemete pealispinnal, sest need loovad peegeldustest uusi kummalisi maailmu. Neid maailmu aga tõlgendab kunstnik juba kiivalt ise. Vassermani väljapanekut võib muidugi tõlgendada ka töödele lisatud teabe alusel – kõik esitatud tööd on pälvinud rahvusvaheliste graafikanäituste auhindu. Kuid lisateabe delikaatne esitusviis toob vaatajani ikkagi eelkõige pildi, Vassermani kummaliste mehhanismide (ehk seoste) maailma, kõik muu on täpsust armastava teadlase lisand.

REET VARBLANE


Ihu, iha ja kivi

Anna Litvinova “Flesh and Stones. This Time for Real” Galerii 36s kuni 3. VIII.

Anna Litvinova uued maalid on valminud pärast pooleaastast töötamist New Yorgis. Vaba linnaõhk lasi tekkida piibelliku luu ja liha (flesh and bones) parafraasi. Ühel hetkel selgub kõrghoonete vahel, et elusat luud asendab surnud kivi, olgu seegi ülekantud tähenduses, ja vastuolu techne ning natura vahel on vältimatu. Litvinova on probleemi lahendamise asemel keskendunud hoopis sümpaatsemalt ebakõla erinevate tahkude tunnetamisele ja avamisele, uuena tajutud situatsiooni läbielamisele.
Perfektselt teostatud maalides korduvad klassikalised mo-tiivid, linnavaade ja kunstniku autoportree oma ateljees. Linnavaated on maalitud natuurist New Yorgi Eesti Maja katuselt, nüanss, mis võib omada tähendust, kuid ei pruugi. Samuti pole mõtet näha sümbolismi maalitud pilvelõhkujates. Tegu on lihtsalt anonüümse metropoliarhitektuuriga, mille kivikõvale vormimängule vastandub elavajooneline aktimaal. Eriti paistab silma autoportee, kus poolaktina jäädvustatud autor on ümbritsetud lihtsatest figuurikrokiidest. Vääristades õppevisandeid lõuendile kandmisega, loob kunstnik endale turvalise ruumi ega pelga demonstreerida ka enda ihulikkust.
Tegemist on juba korra avatud näitusega. Kunstnik kordab väljapanekut sooviga, et “Flesh and Stones” ei jääks institutsionaalsete vastuolude kiuste pelgalt valgete seinte dekoratsiooniks galerii kinniste uste taga.

ANNELI PORRI