Jacob Michael Reinhold Lenz, J·M·R·L.·. Tõlkinud V. Aabrams, A. Kaalep, V. Kiisler, N. Lopp, L. Lukas, L. Sumberg, M. Tarvas, I. Tuul, U. Tõnisson, J. Undusk; toimetaja, järelsõna ja kommentaarid V. Aabrams. Eesti Goethe-Selts/Huma, 2000. 659 lk.

Tegemist on kolmanda raamatuga baltisakslaste kirjutatud kirjandust tutvustavast sarjast “Liivimaa klassika”, mis on juba mitmeid aastaid käiva baltisaksa kirjanduse uurimise üks väljundeid. Seda uurimissuunda on eest vedanud Jaan Undusk ja Liina Lukas, nüüd on näha, et on ka järeltulijaid: raamatu koostaja ja üks põhilisi tõlkijaid Vahur Aabrams, kuid ka osa teistest tõlkijatest on viimastel aastatel Tartu ülikoolist tulnud noored saksa filoloogid. Eestis toimuva baltisaksa kirjanduse uurimise üks olulisemaid ettevõtmisi – rahvusvaheline konverents – sai alguse just 2001. aasta sügisel Lenzile ja K. J. Petersonile pühendatud konverentsiga “Mässu mudelid”, millele järgneb käesoleva aasta septembris Hermann von Keyserlingile keskenduv konverents. Lenzi raamatu ilmumine on seega loomulik osa laiemast protsessist.
Lenz on baltisaksa kirjanik ehk mõneti tingimisi, kuivõrd Baltimail möödusid vaid tema esimesed 17 eluaastat ning hiljem veel paar aastat enne Moskvasse siirdumist, seega vaevalt pool ta niigi lühikesest elust. Lenzi kirjanduslikud tippteosed sündisid Strasbourg’is ja Weimaris “tormi ja tungi” mentaalses õhustikus, eemal Liivimaa provintslusest (sest milleks muuks saab nimetada seda, et ta kodumaale naasnuna pidi lahkuma Moskvasse, kuna ei sobitunud superintendendi pojaks). Igast kandist vaadates on Lenz piiripealne nähtus, “võõras omade hulgas”, mõjurikas marginaal – saksa kirjanduses Balti provintsist tulnud ja sinna taas kadunud “tormi ja tungi” draamateooria üks olulisemaid kujusid; baltisaksa kirjanduses üks neist, kes on ääremailt keskmesse, otse Goethe enda külje alla tunginud, keegi, kellele mõeldes võib retooriliselt lausuda “kas siis selle maa...? – jah, ka selle maa...”.
Neile piiri peal olekutele lisandub muidugi Lenzi meelehaigus, mis on tema retseptsioonis enamasti olulisena esil olnud. Lenzi hullumeelsus sobitub sellesse kangelaslikku mustrisse, mille toonased geeniuseotsijad välja joonistasid: mõistust ületada püüdev mina tahte täideviimine, mõistlikkuse eitus ideaali puhtuse säilitamise nimel. Kas pole irooniline, et vulgaarselt asju tõlgendades eemaldus Goethe Lenzist just seetõttu, et Lenz ei jäänud selliseks ainult kirjanduses? Igal juhul võib Lenzis näha eelkuju inimpõlv hiljem elanud Hölderli-nidele ja Kleistidele, neile romantilistele hingedele, kelle vaim ei mahtunud nende elusse ära. Lenz on tegelane, kes jääb puhtalt “tormi ja tungi” sisse, ta ei välju sellest nagu näiteks Goethe, ning nii kehastab ta seda ehk puhtamaltki.
Niisiis, “võõras” mitmes suhtes. Praegu, pärast selle raamatu ilmumist, võiks aga küsida, kuivõrd on Lenz “oma”, s.t. eestlastele tükkis eesti kirjanduseks nimetatava nähtusega. Äärmuslikult küsides: kuivõrd on Lenz eesti kirjanik – või õigemini, kas oleks võimalik ette kujutada olukorda, kus me võiksime Lenzi pidada eesti kirjanikuks; mis tingimused peaksid olema täidetud või täitmata jäetud? Esimesed tingimused on, et eesti kirjandus peaks olema kirjutatud eesti keeles ja/või Eestis. Neid tingimusi ei täida terve rida baltisaksa kirjanikke, seega võtab küsimus kuju “mis tingimustel saaksime baltisaksa kirjandust pidada eesti kirjanduseks?”. Me saaksime seda teha juhul, kui võiksime baltisaksa ja eesti kirjanduse omavahelist pidevust selgemini näha ja selle omaks võtta. Pidevus on selgelt olemas kuni hilise ärkamisajani (mõelgem kasvõi sellele, et Koidula vend oli baltisaksa literaat), kuigi kumbki pool pole erilist seotust ja ühtsust vist teadvustanud ega oma identiteedi osaks pidanud. Eestlaste kui moodsas mõttes rahvuse kultuurikehand loodi ikkagi üsna suurel määral baltisaksa vormide järgi. Selgem eraldumine on alguse saanud XIX ja XX sajandi vahetusel, mil toimus eesti kirjanduse lõplik emantsi-peerumine baltisaksa kirjandusest, baltisaksa kultuurist kui vahe-puhvrist loobumine ja otse Euroopasse pöördumine (nooreestlaste eurooplasteks saamise hüüdlause taga võikski ehk näha just seda suundumust). Baltisaksa kultuurikiht maeti üsna ruttu kinni: see algas noore vabariigi radikaalsest maareformist ja lõppes Umsiedlungiga 1939. Tolle kinnimatmise üks põhjusi oli võib-olla ka asjaolu, et rahvusliku identiteedi küsimus on eestlasele olnud alati seisuseküsimus: “sakslane” ja “eestlane” polnud neutraalne rahvuse määratlus, vaid väärtushinnang, “saks” ja “mats”. Võrdlus Soomega ei saagi seepärast siinkohal olla asjakohane, kuna soomlane ei olnud nii suurel määral seisus ning Soome rootslasedki ei kuulunud ainult ühte ülemasse seisusesse. Öelgem siis nii: üks tingimus, et baltisaksa kirjandust võiks pidada eesti kirjanduse osaks, oleks olnud see, et Liivimaal oleks olnud saksa soost talupoegi. Siis võiksime ehk vabamalt tunnistada, et isamaa mõiste oleme pärinud just saksa paruneilt, just nemad on need, kes on alal hoidnud selle Läänemerelt Peipsi rannale käiva maatüki terviklust isamaana (nii, nagu seda on
seletanud Jaan Undusk oma artiklites viimase paari aasta Tunas).
Olgu nii, oletagem, et kui eestlane-olla ei oleks meie jaoks enam seisuseküsimus (s.t. meile pole enam oluline, mis keelt kõnelesid need, kes pisut rohkem kui sada aastat tagasi mõisatallis “meile” vitsu lasksid anda, ning me suudame tõsiselt vastu võtta vabandused, mis rüütelkond kuuldavasti olla hiljuti maarahvale esitanud), siis on baltisaksa kirjanikud eesti kirjanikud. Kuid järgmine küsimus on seega, kuivõrd on Lenz baltisaksa kirjanik. Ehk siis kuivõrd on baltisaksa kirjanduse identiteedis sees erinevus saksa kirjandusest? Kas pole mitte nii, et baltisaksa kultuuriruum on pigem vaadeldav ikkagi ühe osana saksa kultuuriruumist, ühe äärealana, “piiririigina”, kust pigem pidigi ennast keskmesse murdma, selle asemel et piirduda omaenese piirkondliku identiteediga? Kas pole äkki nooreestilik Euroopasse püüd (koos sellesse pidevalt kuuluva alateadliku alaväärsuskompleksiga) midagi väga baltisaksalikku koos tajuga, et ei olda iseeneses terviklikud ja terviku kese asub kuskil mujal? Lenz oleks sellisel juhul kujukas näide seesugusest väljamurdmisest koos võimalike komplikatsioonidega. Ons Lenz äkki esimene Eesti eurokirjanik? Kas oleks Lenz eesti kirjanik selle “piiririigilisuse” tõttu või selle kiuste?
Viimased vihuti öeldud laused viitavad tegelikult sellele, miks see hiljuti ilmunud raamat võiks märgiline olla. Lenzi raamat näitab meile mitut asja ühekorraga: on tõhus lisandus meiekeelsesse teadmisse “tormi ja tungi” ajastu kohta ja ühtlasi väga hea dokument meie oma maa ajaloo kohta. Oluline on üks teine “ühekorraga”, mida see raamat näitab: mingil hetkel on Liivimaalt pärit mees täpselt kohal seal, kus sünnib suur ajalugu, ta teeb seda ajalugu. Ja seejuures on sümboolselt irooniline, et meieni jõuab ta ikkagi üksnes killuna ajaloost, ilma selge traditsioonijooneta, mis võimaldaks tunda, et “meie” oleme osalised Euroopa romantismi alguse juures, ning samas ei jäta ta ärgitamast küsimist Lenzi “omaks”-pidamise kohta.
Kõnelda Lenzi puhul sellest, kas ta võiks olla meie “oma”, tundub ikkagi üsna imelik ja kistud, ometi on selle hüpoteesi tekke võimalikkus pool põhjendust raamatu avaldamisele sel kujul ja sellises sarjas. Lenzi raamat kannab endaga eestlasest lugeja jaoks kaasas teatavat lahendust või vähemasti mõtisklemist nõudvat identiteedimõra, küsimusi meie kul-tuurilise identiteedi võimalikkuste kohta. See raamat pakub võimaluse huvituda kahe ja veerand sajandi tagusest saksa kultuurist mitte pelgalt kui ühest euroopalikust kultuuriväärtusest, vaid kui millestki, mis puutub otseselt meisse. Küsimuseks jääb, kas ta puutub meisse pelga maiskondliku ajaloona või tegelikult toimiva, kuid tõrksalt teadvustamatuks jäänud traditsioonina. Viimasel ajal on kõneldud (nt. Tiit Hennoste) eesti kultuurist kui kreoolkultuurist; mulle tundub, et “meie” võimalik mitmepidine suhe Lenzi raamatuga võiks seda kontseptsiooni väga hästi illustreerida.
Mõni sõna ka raamatust endast. Raamat on niigi paks, ometi tekkis mul kui lugejal himu näha veel mõnesid tekste, nt. näidendit “Uus Menoza”, mille autoarvustus on raamatus ära toodud, või Goethe “Wertheri” käsitlust. See ei ole etteheide, vaid märk, et tekstivalik suudab tekitada huvi rohkema vastu. Siin on Lenzi olulisemad näidendid, huvitavamad proosateosed, siin on maitseproove Lenzi teoloogilisest ja kirjandusteoreetilisest mõttest, kimp luuletusi, ehk kõige olulisemana on siin “Märkusi teatri kohta”, mis peaks olema “tormi ja tungi” kontekstis krestomaatiline kirjatöö. Raamatu eriline lisaväärtus on Vahur Aabramsi kirjutatud järelsõna ja kommentaarid, mis hõlmavad raamatust pea kolmandiku. Neist võib saada väga hea ülevaate Lenzi elust selle ajalises ja kultuurilises kontekstis, kusjuures on sümpaatne, et seejuures on jäädud asjalikuks ning pole allutud Lenzi müüdipotentsiaalile. Lenz on (meie) maale (tagasi) toodud täie väärikusega. Kommentaaride kirjutamisel on tehtud suur töö Lenzi tekstide kultuuriliste vihjete seletamisel, kommentaarid on nii lugeja üldise kirjandusloolise harimise kui tekstide mõistmiseks hädavajalike nüansside selgitamise teenistuses. Selles mõttes on tegemist väga korraliku väljaandega, kahju on ainult, et selle juures on raamatus märgatavalt trükivigu – ükski neist pole küll otseselt eksitav, kuid raamatu sisulise läbitöötatuse juures mõjuvad nad teenimatult, liiati kui parandatud kordustrükki raamatust vaevalt oodata on.
Ühesõnaga raamat, mis näitab kunagise baltisaksa kul-tuuri potentsiaali tippu ja on ometi soovitatav kõigile, mitte ai-nult baltisaksa-huvilistele.

AARE PILV