Kes on Alan Dundes?

Alan Dundes, Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. 
Varrak, 2002.

Alan Dundes on folklorist, Berkeley California Ülikooli ülipopulaarne õppejõud, oma ala suur uuendaja; inimeste sõnul, kes teda tunnevad, särav isiksus. Veel on ta mees, kes armastab anekdoote. Ja seda mitte ainult oma lõbuks. Anekdoot on talle sama tõsine uurimisteema kui mis tahes muu rahvapärimus, sest anekdoot on osa folkloorist. Inimgrupp, kes jagab anekdoote, on Dundesi teooria järgi rahvas. Esimene, mida lugeja tema raamatut “Kes on rahvas?” kätte võttes kohtab, ongi rida anekdoote rahvarühmadelt – juutidelt, katoliiklastelt, mitmesuguste teadusharude esindajatelt ja etnilistelt gruppidelt. Nii vastab Dundes oma küsimusele, kes on rahvas, järgmiselt: “Igaüks, kes on neid nalju rääkinud või kuulnud.”

Niisiis, kui keegi kardab, et Dundesi folkloristikaalased esseed viivad ta kuhugi tsivilisatsiooni kolikambritesse, eksib ta väga. Dundesi huvid ulatuvad idoeuroopa ja semiidi pärimustest kuni T-särkide nummerdamissüsteemini, müütide binaarsest opositsioonist kuni kaasaegse folkloori ühe tähtsaima tegelase – arvutini.

Kui Dundes oleks eestlane, räägiks ta regivärsi, krati ja kaerajaani kõrval küllap nii Pühajärve Beach Partyst, Saku õllest kui Tiigrihüppest. (Muide, eesti päritolu Ameerikas elav rahvaluuleteadlane Felix Oinas leiab Dundesi poolt igati sooja äramärkimist). Sest just kitsa arusaama vastu folkloristikast kui maarahvakultuurist võitleb Dundes aktiivselt.

Isegi folkloristikas eneses on kaua aega valitsenud suhtumine, nagu oleks rahva (folk) näol tegu eelkõige talurahvaga. Kuid kuna XIX ja XX sajand on kaasa toonud maarahvakultuuri ja linnakultuuri tiheda läbipõimumise, pole kuidagi võimalik taandada rahvakultuuri tsivilisatsiooni äärealal elava kirjaoskamatu elanikkonna eralõbuks. Rahvatraditsioon on elav traditsioon, mida sünnib aina juurde. Sellegipoolest peab tal olema mingi seos ka pärimusega – viimase puudumisel on tegu pigem populaarkultuuriga. Siiski leiab Dundes, et kitsas arusaam rahvast kui talupoegadest pole päriselt kadunud, millest ka vajadus defineerida täpsemalt, kes see rahvas siis õieti ikkagi on. Niisiis ütleb põhjalikum definitsioon: “Mõiste rahvas võib tähistada mis tahes inimeste rühma, kellel on vähemalt üks ühine tunnus. Pole tähtis, milline see siduv tunnus on – kas ühine elukutse, keel või religioon –, tähtis on, et sel mis tahes põhjusel formeerunud rühmal oleksid mõned traditsioonid, mida ta peab omaks. Teoreetiliselt peab rühm koosnema vähemalt kahest inimesest…” (lk. 17).

Suurimates teadlastes peitub tihtipeale suur poeet. Ilmselt ka Dundesis. Või õigupoolest tasakaal poeetilise ja teadusliku mõtlemise vahel. Ühelt poolt kirglik muusikahuvi ja armastus keldi müütide vastu – see viimane panigi aluse tema folkloristikarjäärile –, teiselt poolt kiindumus igasugustesse bibliograafiatesse, süstematiseerimisse. Ühelt poolt psühhoanalüüs, teiselt poolt strukturalism. Vaatamata sellele, et tema eriliseks teeneks peetakse strukturalismi juurutamist folkloristikas, ei saa vormiküsimused tema sõnul kunagi olla primaarsed, vaid üksnes vahend pärimuse süvatähenduseni jõudmiseks. Kõigepealt piiritleb ta uurimismaterjali šablooni või struktuuri, nt. binaarne vastandus või kolmikjaotus, ning pöördub siis pealtnäha irratsionaalse ainese mõistuspärastamise eesmärgil psühhoanalüüsi poole. Alan Dundesi raamatu “Kes on rahvas?” teevad eesti lugejale huvitavaks mitmed asjaolud. Esiteks on väljaandjatel õnnestunud hankida spetsiaalne eessõna eestikeelsele tõlkele. Dundes kahetseb, et nii väike osa eesti rikkalikust folkloorist on jõudnud tõlgete vähesuse tõttu suure maailmani. Siinkohal tuleb tänu avaldada Ülo Valgule, Mare Kõivale ja Andres Kuperjanovile, kelle toimetatavate artiklikogumike ja ajakirja kaudu see siiski mõneti toimunud on. Teiseks on artiklikogumikus tähtis koht rahva, ka rahvuse identiteedi teemalistel uuringutel. See küsimus on etnilisele grupile muidugi seda põletavam, mida väiksem ta on. Mõtlemisainet ei paku mitte ainult konkreetselt Eestit puudutav näide “Kalevipojast” kui võltspärimusest, soovist endale kunstlikult identiteeti luua, vaid praktiliselt kõik identiteedialased artiklid: “Identiteet ja folkloor”, “Ajutised identiteedimuutused”. “Rahvuslikud stereotüübid”, “Identiteedi negatiivsed tunnused”, “Võõraste identifitseerimine” jne. Järgnevalt mõned mõtted nimetatud artiklitest, mis võiksid aidata kaasa mõtisklusele teemal “Kes on eestlane?” Esimene toiming identiteedi määratlemisel on enese vastandamine teistele, vahetegemine oma ja võõra vahel, kusjuures identiteet peab olema ka teiste poolt tunnustatud. See on endaksjäämine, kuid samas ka mingi olulise tunnuse jagamine teistega. Dundes käsitleb kollektiivseid identiteedisüsteeme ja sümboleid, mida mingi kollektiiv peab enda juurde kuuluvaks. Võib juhtuda, et mõni rühm pole oma identiteediga rahul ja püüab seda teadlikult muuta. Peale vabatahtlike identiteedimuutuste on olemas ka olude poolt peale sunnitud identiteedimuutused. Raskused oma identiteedi mõtestamisel võivad tuleneda võimetusest teha vahet püsiva ja muutuva identiteedi vahel. Dundes analüüsib rahvuslikke stereotüüpe ja leiab, et rahvuslik iseloom ja rahvuslikud stereotüübid on osalt kattuvad. Vahel võib inimgrupp hakata käituma nii, nagu temalt oodatakse, kuid vahel võideldakse aktiivselt oma stereotüübi vastu. On inimgruppe, kes oma identiteeti vihkavad, ning on indiviide, kes vihkavad oma gruppi, vihkamata sealjuures siiski iseennast.

Veel on Dundesi huvitav lugeda sellepärast, et ta kummutab mitmeid juurdunud väärarusaamu, kritiseerides näiteks vendade Grimmide tegevust muinasjuttude muutmisel oma suva järgi, Lévy-Straussi suutmatust eristada muinasjuttu müüdist, soomlaste püüet pidada “Kalevalat” tõeliseks rahvapärimuseks jne., ning esitab huvitavaid küsimusi – näiteks, miks “kuri silm” ainsuses, aga mitte “kurjad silmad” mitmuses. Lugeja saab mõndagi teada folkloristika meetoditest ja kuulsatest folkloristidest/antropoloogidest. Dundesi ebaõpetlaslikult köitev stiil teeb võimalikuks väga mitmekihilise lugemise, alates lahedast ajaviitest kuni sügava mõtlemisaineni ja suurepärase ülevaateni tänapäeva folkloristika uuematest suundadest. Raamatu lõpetab Evelin Lepa ja Ülo Valgu põhjalik järelsõna Dundesi tööst folkloristina ja ligi 40-leheküljeline viidatud allikate nimekiri.

Lisaks eelöeldule on Dundesi esseede näol tegu tõelise ideede tulevärgiga. Kuigi mõningad neist võivad tunduda liigagi pöörased, on need vägagi intrigeerivad. Raamat on hea täiendus Varraku süsteemsele püüdele vahendada eesti lugejale maailma tuntumaid nimesid ajaloo, sotsioloogia ja antropoloogia vallast. Sarjas “Ajalugu/sotsiaalteadused” on Varrakul seni ilmunud Claude Lévy-Straussi (“Nukker troopika”), Marshall Sahlinsi (“Saared ajaloos”), Tzvetan Todorovi (“Ameerika vallutamine”), Georges Dumézil’ (“Indoeurooplaste müüdid ja jumalad”), Alain Corbini (“Kannibalide küla”), Jean-Claude Schmitti (“Püha hurdakoer”), Jacques Le Goffi (“Raha või elu”) jt. tõlked. Enamik nimetatud teadlastest on pannud aluse arusaamade põhjalikule ümberkujundamisele oma uurimisvallas. Nii on Lévy-Strauss muutnud suhtumist nn. primitiivsetesse ühiskondadesse, tuues välja nende loogika ja süsteemipärasuse, Dumézil pannud aluse müütide võrdlevale uurimisele, Scmitt ja Corbin uuendanud moodsat ajalookirjutust, Todorov uurinud ajalugu semiootika valguses. Psühhoanalüüs, strukturalism, semiootika – need mõtteloo käiku muutnud märksõnad on ühiskonnateaduste rakendatuna andnud tulemuseks palju põnevaid käsitlusi. Dundesi oma kuulub auga nende hulka.

KAIA SISASK