Ain Mäeots: Keel vormib tunnetust
|
M. Kõivu “Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga”, esialgu katkendina Võrumaal Põlgastes (1998). Pärast etendust kohaliku koolimaja ees (vasakult) Ain Mäeots, Ülo Mäeots, Jüri Lumiste, Anu Tonts. Erakogu |
Kuivõrd mängib Lõuna-Eesti päritolu kaasa su
praegustes tegemistes? Kui tihti sa sellele üldse mõtled?
Viimasel ajal olen järjest rohkem hakanud
mõtlema. Muidugi on see palju määranud, eeskätt keele aspektist.
Rõhutan eraldi, just nimelt võru keel, mis on igas mõttes keel, mitte
murre. Keel teatavasti on tihedalt seotud mitte ainult mõtlemisega, vaid
ka hoiakute ja suhtumistega. Just keel annab selle suhtumise kätte. Miks
üks ja sama asi kõlab ühes keeles naljakamalt, vaimukamalt, täpsemalt
ja lühemalt kui teises? Keel vormib tunnetust, mina sõnastaks selle
sedapidi.
Mu isapoolne vanaema rääkis ainult võru keelt ja mäletan lapsepõlvest
tunnet, et minu vanaema mõtleb kuidagi teisiti kui mina. Murdeeas
häbenesin natuke seda keelt ja oma päritolu, mille põhjus väga lihtne
– see tundus üheselt vanade inimeste keelena. See pole muidugi ainult
minu ega ainult Võru kandi küsimus, vaid isegi globaalsem probleem: miks
mingid ühiskonnagrupid häbenevad oma päritolu? Muidugi on see
häbenemine vale, samas võib sellest mingis mõttes ka aru saada.
Saarlane on keskmise eestlase meelest visa ja lõuapoolik, mulk on
ihne, millest võiks koosneda võrokese imagoloogiline kuvand? On ta
lihtsalt mingi veidrik...?
Jube raske küsimus. “Veider” on peaaegu õige sõna, aga seda ei
tohi mõista üheselt kui kõrvalekallet normaalsusest. Inglise keeles on
selline sõna nagu straight, mis tähendab otsest, järsku,
sirgjoonelist. Nii et kui üldse püüda midagi lahterdada, siis võibolla
võrukas on mingis mõttes keskmisest eestlasest otsekohesem. Mis on ka
selgelt keelest tulenev. Oleme mitme võrokaga arutanud, et võru keeles
hämada või demagoogiat panna on võrratult raskem kui eesti keeles,
võru keel on palju tabavam. Ja näiteks roppused ei kõla võru keeles
labaselt, neil puudub ühiskonna poolt peale pandud labane tähendus,
neile ei hakka see külge.
Ehk võime seda nimetada siis positiivseks sõgeduseks või lõunaeesti
hulluseks, mis võrukat tema tegemistes iseloomustab ja tänu millele
paljud tema asjad ära tehtud saavad. Mõtleme ka sellele, et ühelgi
teisel Eesti maakonnal pole vähemalt sellises mastaabis oma keel
säilinud.
Kas praeguses võru asja ajamises on rohkem missiooni või ajaviidet?
Olen raudselt seda meelt, et see rida, mida Võru Instituut praegu
ajab, on üks õige asi. Teine küsimus on vahendid, mida kasutatakse.
Ühtki kultuuri ei saa peale suruda, see kas võetakse omaks või mitte,
ja vastavat tööd tuleb teha väga targalt ja peenelt, võibolla isegi
mingis mõttes ümber nurga. Aga kindlasti mitte peale surudes ja mingite
kampaaniate korras. Ma ei räägi siin mitte ainult keelest, vaid ka
teatud kultuuriliste hoiakute säilitamisest.
Minu enda võrukeelsed lavastused ei ole olnud esimeses järjekorras võru
asja ajamised ehk missioon, sest kõik need materjalid olen ma teinud ikka
nende materjalide eneste pärast. Loomulikult on mul hea meel, et toetan
oma tegevusega ka kogu võru üritust, aga peamine eesmärk on siiski teha
niisugust teatrit, mis mind huvitab.
Kas sa oled nõus, et üks suur murrang ühiskonna teadvuses seoses
võru asja ajamisega oli see Ummamuudu kõnõtraadi-laul?
Just nimelt! Äkki hakati kogu seda võru asja vaatama uues valguses,
see toimis. Hea näide, kuidas üks lihtne poplauluke on kümme korda
efektiivsem kui idee viia kogu Võrumaal sisse kohustuslikus korras võru
keele õpetamine või midagi taolist.
Kõrgkultuuri tasandil oli aga teerajajaks teie kursuse diplomitöö
“Põud ja vihm...”, esimest korda läks eesti teatris täispikk tükk
võru keeles. Oli ka kahtlejaid, kui Ingo Normet selle materjaliga välja
tuli?
Noh, alguses ainult kahtlused olidki. Kõigil, kogu kursusel. Tol
hetkel tundus see kõik ette määratud rappa minema. Kes seda tohutult
pikka ja keerulist tükki, ja veel, jumal hoidku!, võru keeles, Tallinna
linnas vaatama tuleb! Mida veel! Aga läks täiesti vastupidi. Ma arvan,
et see oli üks meie kursuse paremaid lavastusi ja kõige parem
vastuvõtt, muuseas, oli just nimelt Tallinnas.
Keele omandamisega, jah, oli omajagu tegemist, aga spetsiaalselt võru
keele tunde või eraldi treeningut me ei teinud, mina vahendasin
hääldust või üksikuid sõnaseletusi, kus vaja. Muidugi, proovide
käigus sündis ka täiesti uusi keelendeid. Näiteks luges keegi ühes
esimestest proovides “tassa-matsõhh”, millest minagi tükk aega aru
ei saanud. Siis selgus, et see sõna oli “tahsamatsõh” ehk eesti
keeli “siinsamas”.
Muidugi, kui räägime teatritegemisest või lavatekstist, siis siin
kehtivad põhimõtteliselt teised reeglid kui tavalisel keeleõppimisel.
Ka näitlejale, kes inglise või prantsuse keelt üldse ei valda, võib
põhimõtteliselt, ütleme, filmi või teatri jaoks, õpetada mõned read
selgeks. Ta tajub mingit tervikut, saab aru, mis toimub, ta ei ütle
monotoonselt oma ridu, aga muidugi ei ole see veel keele tajumine.
Tõlkida suutmise ja keele tegeliku tajumise vahel on väga pikk maa.
Samas ei saa öelda, et ka hilisemates, Tartus tehtud võrukeelsetes
asjades oleks keelebarjäär saanud töös eriliseks takistuseks.
Tõsi, publiku poolelt on olnud inimesi, kes on pärast öelnud, et mulle
ei klappinud kohe kuidagi, ma ei saanud ikka kohe midagi aru, aga need on
tõesti pigem erandid. Pigem tuleb siin juba spetsiifiline teatrikeel
mängu, nii et printsiibis ei ole arusaadavusega probleeme olnud. Pigem
tõdeme üllatusega, et enamasti saadakse üllatavalt hästi aru.
Kuivõrd aga asjaolu, et mingi osa verbaalsest tekstist siiski ühele
publikuosale paratamatult kaduma läheb, on sind pannud ka rohkem
tähelepanu pöörama lavastuse visuaalsele küljele? Pean praegu silmas
eeskätt “Pühakut”.
Jah, ilmselt olen tõesti otsinud rohkem, erinevamaid lavalisi
ekvivalente kui mõne eestikeelse tüki puhul. Aga olen alati püüdnud,
et see ei mõjuks kokkuvõttes illustreerimisena. Üldiselt olen ikka seda
meelt, et laval kõneldav keel ei tohiks kunagi olla takistuseks
mõistmisel, peamine on teatrikeele mõistmine.
Mida arvad ideest mängida maailmaklassikat võru keeles?
Väga hästi arvan. Usun, et see võiks kõlada palju täpsem.
Näiteks on Kauksi Ülle tõlkinud Hamleti monoloogi võru keelde ja mõte
on seal palju tabavam kui mistahes eestikeelsetes variantides. Kui sa
natukenegi võru keelt valdad, siis sa saad selle kaifi kätte. Ei, mind
huvitaks väga selline süntees.
Kui meil oleks näiteks võrukeelne Shakespeare’i “Kuningas Lear”,
siis isegi, kui ma lavastaksin selle Vanemuise suurel laval, tuleks see
ikkagi absoluutselt teistsugune kui eestikeelne variant, juba stardipunkt
pööraks ta teise suunda. Ja Kangro “Susi” näiteks algkujul,
eestikeelsena, oleks, ma arvan, minu poolt tegemata jäänud. Võru keelde
tõlgituna liikus see näidend oma olemuslikult õigesse keskkonda.
Rõhutaks just sõna “keskkond”, sest keel ei ole kunagi lihtsalt
keel, vaid see keskkond, teatri kontekstis siis vesi, kus see näitemäng
ujub.
Kuivõrd oleks tulevikku Lõuna-Eesti teatril omaette üksusena?
Kui me räägime teatrist kui repertuaariteatrist, kellel on oma maja
ja trupp, siis sellisel kujul ei oleks ma selle poolt. Omaette trupp, kes
mängiks päevast päeva Kandle kultuurimajas tüünelt võru keeles
maailmaklassikat, oleks lihtsalt eksootikamaiguline jama. Küll võiks
olla üks projektiteater, millel poleks kindlat mängupaika, üks tuumik
näitlejaid ja kunstiline juht, kes teeksid väga erineva mastaabiga asju
väga erinevates kohtades, ka väga konkreetsete kohtadega seotud asju.
See peaks olema väga paindlik loominguline kollektiiv ja täiesti vaba
oma tegemistes. Küllap saaks ka võru keelt valdava näitlejate tuumiku
kokku ja siin ei olegi määravaks päritolu, vaid inimeste huvi asja
vastu, suhe sellesse asja. Nimetame seda siis missioonitundeks või
kuidagi teisiti.
Nii et sellesse keskkonda ei saaks üle kanda teatrit meie kultuuripildis
harjumuspärases vormis. See kõik nõuaks täiesti teistmoodi
lähenemist, uue eesmärgi püstitamist ehk väga head ideed.
On sul ka endal plaanis võrukeelsete lavastuste rida jätkata?
Plaanid on täiesti olemas. Kauksi Üllel on valmis võimas
näitemäng võimsa rolliga Mercale Hilana Taarkast, kõige kuulsama setu
lauliku eluloost, mis samas sisaldab ka setu kultuuri juures olemuslikke
asju. Veeretan praegu mõtteid, kas teatrilava on selle materjali jaoks
kõige õigem koht. Vahepeal tekkis nimelt sõge uid teha sellest hoopis
film. Aga ära ma ta teen!
Küsis
SVEN KARJA
|