Ain Mäeots: Keel vormib tunnetust

pilt

M. Kõivu “Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga”, esialgu katkendina Võrumaal Põlgastes (1998). Pärast etendust kohaliku koolimaja ees (vasakult) Ain Mäeots, Ülo Mäeots, Jüri Lumiste, Anu Tonts. Erakogu

Kuivõrd mängib Lõuna-Eesti päritolu kaasa su praegustes tegemistes? Kui tihti sa sellele üldse mõtled?
Viimasel ajal olen järjest rohkem hakanud mõtlema. Muidugi on see palju määranud, eeskätt keele aspektist. Rõhutan eraldi, just nimelt võru keel, mis on igas mõttes keel, mitte murre. Keel teatavasti on tihedalt seotud mitte ainult mõtlemisega, vaid ka hoiakute ja suhtumistega. Just keel annab selle suhtumise kätte. Miks üks ja sama asi kõlab ühes keeles naljakamalt, vaimukamalt, täpsemalt ja lühemalt kui teises? Keel vormib tunnetust, mina sõnastaks selle sedapidi.
Mu isapoolne vanaema rääkis ainult võru keelt ja mäletan lapsepõlvest tunnet, et minu vanaema mõtleb kuidagi teisiti kui mina. Murdeeas häbenesin natuke seda keelt ja oma päritolu, mille põhjus väga lihtne – see tundus üheselt vanade inimeste keelena. See pole muidugi ainult minu ega ainult Võru kandi küsimus, vaid isegi globaalsem probleem: miks mingid ühiskonnagrupid häbenevad oma päritolu? Muidugi on see häbenemine vale, samas võib sellest mingis mõttes ka aru saada.
Saarlane on keskmise eestlase meelest visa ja lõuapoolik, mulk on ihne, millest võiks koosneda võrokese imagoloogiline kuvand? On ta lihtsalt mingi veidrik...?
Jube raske küsimus. “Veider” on peaaegu õige sõna, aga seda ei tohi mõista üheselt kui kõrvalekallet normaalsusest. Inglise keeles on selline sõna nagu straight, mis tähendab otsest, järsku, sirgjoonelist. Nii et kui üldse püüda midagi lahterdada, siis võibolla võrukas on mingis mõttes keskmisest eestlasest otsekohesem. Mis on ka selgelt keelest tulenev. Oleme mitme võrokaga arutanud, et võru keeles hämada või demagoogiat panna on võrratult raskem kui eesti keeles, võru keel on palju tabavam. Ja näiteks roppused ei kõla võru keeles labaselt, neil puudub ühiskonna poolt peale pandud labane tähendus, neile ei hakka see külge.
Ehk võime seda nimetada siis positiivseks sõgeduseks või lõunaeesti hulluseks, mis võrukat tema tegemistes iseloomustab ja tänu millele paljud tema asjad ära tehtud saavad. Mõtleme ka sellele, et ühelgi teisel Eesti maakonnal pole vähemalt sellises mastaabis oma keel säilinud.
Kas praeguses võru asja ajamises on rohkem missiooni või ajaviidet?
Olen raudselt seda meelt, et see rida, mida Võru Instituut praegu ajab, on üks õige asi. Teine küsimus on vahendid, mida kasutatakse. Ühtki kultuuri ei saa peale suruda, see kas võetakse omaks või mitte, ja vastavat tööd tuleb teha väga targalt ja peenelt, võibolla isegi mingis mõttes ümber nurga. Aga kindlasti mitte peale surudes ja mingite kampaaniate korras. Ma ei räägi siin mitte ainult keelest, vaid ka teatud kultuuriliste hoiakute säilitamisest.
Minu enda võrukeelsed lavastused ei ole olnud esimeses järjekorras võru asja ajamised ehk missioon, sest kõik need materjalid olen ma teinud ikka nende materjalide eneste pärast. Loomulikult on mul hea meel, et toetan oma tegevusega ka kogu võru üritust, aga peamine eesmärk on siiski teha niisugust teatrit, mis mind huvitab.
Kas sa oled nõus, et üks suur murrang ühiskonna teadvuses seoses võru asja ajamisega oli see Ummamuudu kõnõtraadi-laul?
Just nimelt! Äkki hakati kogu seda võru asja vaatama uues valguses, see toimis. Hea näide, kuidas üks lihtne poplauluke on kümme korda efektiivsem kui idee viia kogu Võrumaal sisse kohustuslikus korras võru keele õpetamine või midagi taolist.
Kõrgkultuuri tasandil oli aga teerajajaks teie kursuse diplomitöö “Põud ja vihm...”, esimest korda läks eesti teatris täispikk tükk võru keeles. Oli ka kahtlejaid, kui Ingo Normet selle materjaliga välja tuli?
Noh, alguses ainult kahtlused olidki. Kõigil, kogu kursusel. Tol hetkel tundus see kõik ette määratud rappa minema. Kes seda tohutult pikka ja keerulist tükki, ja veel, jumal hoidku!, võru keeles, Tallinna linnas vaatama tuleb! Mida veel! Aga läks täiesti vastupidi. Ma arvan, et see oli üks meie kursuse paremaid lavastusi ja kõige parem vastuvõtt, muuseas, oli just nimelt Tallinnas.
Keele omandamisega, jah, oli omajagu tegemist, aga spetsiaalselt võru keele tunde või eraldi treeningut me ei teinud, mina vahendasin hääldust või üksikuid sõnaseletusi, kus vaja. Muidugi, proovide käigus sündis ka täiesti uusi keelendeid. Näiteks luges keegi ühes esimestest proovides “tassa-matsõhh”, millest minagi tükk aega aru ei saanud. Siis selgus, et see sõna oli “tahsamatsõh” ehk eesti keeli “siinsamas”.
Muidugi, kui räägime teatritegemisest või lavatekstist, siis siin kehtivad põhimõtteliselt teised reeglid kui tavalisel keeleõppimisel. Ka näitlejale, kes inglise või prantsuse keelt üldse ei valda, võib põhimõtteliselt, ütleme, filmi või teatri jaoks, õpetada mõned read selgeks. Ta tajub mingit tervikut, saab aru, mis toimub, ta ei ütle monotoonselt oma ridu, aga muidugi ei ole see veel keele tajumine. Tõlkida suutmise ja keele tegeliku tajumise vahel on väga pikk maa. Samas ei saa öelda, et ka hilisemates, Tartus tehtud võrukeelsetes asjades oleks keelebarjäär saanud töös eriliseks takistuseks.
Tõsi, publiku poolelt on olnud inimesi, kes on pärast öelnud, et mulle ei klappinud kohe kuidagi, ma ei saanud ikka kohe midagi aru, aga need on tõesti pigem erandid. Pigem tuleb siin juba spetsiifiline teatrikeel mängu, nii et printsiibis ei ole arusaadavusega probleeme olnud. Pigem tõdeme üllatusega, et enamasti saadakse üllatavalt hästi aru.
Kuivõrd aga asjaolu, et mingi osa verbaalsest tekstist siiski ühele publikuosale paratamatult kaduma läheb, on sind pannud ka rohkem tähelepanu pöörama lavastuse visuaalsele küljele? Pean praegu silmas eeskätt “Pühakut”.
Jah, ilmselt olen tõesti otsinud rohkem, erinevamaid lavalisi ekvivalente kui mõne eestikeelse tüki puhul. Aga olen alati püüdnud, et see ei mõjuks kokkuvõttes illustreerimisena. Üldiselt olen ikka seda meelt, et laval kõneldav keel ei tohiks kunagi olla takistuseks mõistmisel, peamine on teatrikeele mõistmine.
Mida arvad ideest mängida maailmaklassikat võru keeles?
Väga hästi arvan. Usun, et see võiks kõlada palju täpsem. Näiteks on Kauksi Ülle tõlkinud Hamleti monoloogi võru keelde ja mõte on seal palju tabavam kui mistahes eestikeelsetes variantides. Kui sa natukenegi võru keelt valdad, siis sa saad selle kaifi kätte. Ei, mind huvitaks väga selline süntees.
Kui meil oleks näiteks võrukeelne Shakespeare’i “Kuningas Lear”, siis isegi, kui ma lavastaksin selle Vanemuise suurel laval, tuleks see ikkagi absoluutselt teistsugune kui eestikeelne variant, juba stardipunkt pööraks ta teise suunda. Ja Kangro “Susi” näiteks algkujul, eestikeelsena, oleks, ma arvan, minu poolt tegemata jäänud. Võru keelde tõlgituna liikus see näidend oma olemuslikult õigesse keskkonda. Rõhutaks just sõna “keskkond”, sest keel ei ole kunagi lihtsalt keel, vaid see keskkond, teatri kontekstis siis vesi, kus see näitemäng ujub.
Kuivõrd oleks tulevikku Lõuna-Eesti teatril omaette üksusena?
Kui me räägime teatrist kui repertuaariteatrist, kellel on oma maja ja trupp, siis sellisel kujul ei oleks ma selle poolt. Omaette trupp, kes mängiks päevast päeva Kandle kultuurimajas tüünelt võru keeles maailmaklassikat, oleks lihtsalt eksootikamaiguline jama. Küll võiks olla üks projektiteater, millel poleks kindlat mängupaika, üks tuumik näitlejaid ja kunstiline juht, kes teeksid väga erineva mastaabiga asju väga erinevates kohtades, ka väga konkreetsete kohtadega seotud asju. See peaks olema väga paindlik loominguline kollektiiv ja täiesti vaba oma tegemistes. Küllap saaks ka võru keelt valdava näitlejate tuumiku kokku ja siin ei olegi määravaks päritolu, vaid inimeste huvi asja vastu, suhe sellesse asja. Nimetame seda siis missioonitundeks või kuidagi teisiti.
Nii et sellesse keskkonda ei saaks üle kanda teatrit meie kultuuripildis harjumuspärases vormis. See kõik nõuaks täiesti teistmoodi lähenemist, uue eesmärgi püstitamist ehk väga head ideed.
On sul ka endal plaanis võrukeelsete lavastuste rida jätkata?
Plaanid on täiesti olemas. Kauksi Üllel on valmis võimas näitemäng võimsa rolliga Mercale Hilana Taarkast, kõige kuulsama setu lauliku eluloost, mis samas sisaldab ka setu kultuuri juures olemuslikke asju. Veeretan praegu mõtteid, kas teatrilava on selle materjali jaoks kõige õigem koht. Vahepeal tekkis nimelt sõge uid teha sellest hoopis film. Aga ära ma ta teen!

Küsis
SVEN KARJA