|
|
Mees pilliga: mitmekülgne Johannes Taul
“Alfred Kongo õpetas, et igal pildil on keskpunkt,” ütleb vanahärra Johannes Taul esikukapist suurt pastelsetes toonides maali välja tõmmates ja vastu õhtupäikest keerates. Lõuendil askeldab hulk inimesi mingi tähtsa töö kallal. “Ja kus on selle pildi keskpunkt?” jääb Johannes Taul läbitungival pilgul äkki minu otsa vaatama. Uurin pilti põhjalikumalt ja näitan siis, sõrm püsti, valgust kiirgavatele meesfiguuridele, tundes end ühtäkki nagu laps, kes taevaserva tõusnud täiskuud näpuga sihib, teades küll, mis kuusihtijat ees ootab. Vanahärra noogutab rahulolevalt ja tõstab pildi seina najale seisma. Õlimaal “Taastajad” oli tegelikult Johannes Tauli diplomitöö kavand 1948. aastast. Ometi jäi diplom kaitsmata ja omaaegse Pallase järglane, Tartu Riiklik Kunstiinstituut, pooleli: “Lootsin kogu aeg, et saan kunstiõpinguid jätkata, aga ju oli teisiti ette nähtud.” Elate juba paar aastat Tartus, aga kas identifitseerite end ikka ainult Riidaja külaga? Ikka. Oleme ainsad, kes seal kogu aeg on elanud, põlvest põlve, ilma katkestusteta. Linnakolimine paar aastat tagasi oli mulle raske samm. Elan seda siiani üle. Side maaga on seletamatu. Maa vastu ei saa miski. Kas see, et teist ikkagi sai muusik, mitte maalikunstnik, keda teist lootsid saavat toonase Tartu kunstiinstituudi õppejõud, on samuti seotud maaga? Kunstnikuna te vaevalt maale jäänud oleksite… Kumb tuli enne, kunst või muusika? Muusika oli mul veres. Pillimäng oli enesestmõistetav. Üks episood lapsepõlvest on meeles. Pill mind huvitas juba siis. Aga ega lapse kätte pilli niisama anda ei saa. Kord palavikus olles palusin isalt viiulit voodisse. Puhusin kõla-august sisse ja laulsin vaikselt. Mäletan, kuidas see siis kajas nagu kõlakojas, võimendusega. See tekitas väga omapärase tunde. Ma ei tea, võibolla oligi see algus. Kunst tõmbas enda poole teistmoodi. Joonistades hakkad maailma teistmoodi nägema. Arusaam valgusest ja varjust muutub. Mulle meeldis maalimise puhul katsetamise võimalus. Mäletan, et teisel õppeaastal maalisime me akti. Tegin osa varjust roheliseks. Kõik lagistasid naerda, et küll veiderdab, roheliste jalgadega inimene! Järgnevalt katsin need kohad inimese kehale omase värvitooniga ja mulje oli rabav. Ants Viidalepp oli mu joonistus-, Alfred Kongo maaliõpetaja. Mõlemad olid väga head pedagoogid. See oli selline aeg, kui kunstikoolis peeti küllaltki tihti pidusid. Organiseerisin väikese estraadiorkestri, milles tegid kaas Endel Taniloo kitarril, Ants Viidalepp laulusolistina, tema abikaasa Helve pianistina. Lisaks oli veel akordionist Romanov ning trummar Jassmann. Mängisin ise viiulit, esinedes vahel ka solistina. Esitasime peaasjalikult Raimond Valgre loomingut, aga ka saksa-aegseid löökalule. Huvi meie orkestri vastu ilmutas vahel ka Ado Vabbe. Parajalt võtnud olles ilmus ta alati pillimeeste juurde ja hakkas dirigeerima, ergutades meid sõnadega: “Tempi! Tempi!” Ilmselt ei klappinud meie esitus tema temperamendiga! Õppisin viiulit 1938. aastal Tartus Evald Turgani juures, enne seda sain õpetust oma isalt, kes oli muusikamees ja kohaliku laulumänguseltsi Vambola üks asutajaid ja juhataja. Mu viiuliõpingud jäid pooleli, jäin haigeks ja läksin koju tagasi. Lõpetasin Tõrva gümnaasiumi 1941. Viiul oli mul igal pool kaasas, mitte ainult tartu kunstiinstituudis, vaid ka sõjas, kus ma küll ühtki püssipauku ei teinud, küll aga õppisin mängima akordionit… Nii minu muusika- kui ka kunstiõpingud jäid pooleli. Lõpetasin hoopis Tartu ülikooli germaani-romanistika osakonna. Olin kaugõppija. Tegite läbi kaks mobilisatsiooni ja pääsesite eluga nii 1941. kui ka 1944. aastal. Esimene kord Saksa armees olles pääsesin rindele saatmisest, sest jäin haigeks ja sattusin haiglasse. 1944. aastal päästis mind rindele sattumast juhus. Aga kõik oleks võinud ka teisiti minna…Tagantjärele mõeldes oli kõik õnneasi. Jäite Riidajasse, läksite Tartusse, et kunsti õppida, ja tulite jälle Riidajasse tagasi. Olite muusika- ja keeleõpetaja ning juhendasite muusikaringe. Kõik olekski samamoodi jätkunud, kui te poleks sattunud 60ndate keskel kuulma torupillimängu – ja selle järel, pillist võlutuna, ise üht vana torupilli taastama ning seejärel uusi ehitama ja torupilliansamblit tegema. Mul on olnud eriarvamusi Igor Tõnuristiga. Meie ansambel Torupill oli esimene torupilliansambel Eestis. Tõnurist leidis, et Balthasar Russowi kroonikas on kõneldud, et külakirmastele tulid ka tookord torupillimängijad ja et torupilli hääl kostis mitmete-mitmete verstade kaugusele. Ma arvan, et seal võisid nad mängida küll, aga kokku nad niisama lihtsalt mängida ei saanud, sest selleks tuleb torupillid ehitada ühes helistikus. Torupillimängijaid võis ühes külas tõesti mitu olla, aga küsimus on koosmängus. Riidaja kohta kõneldakse, et vanasti elanud seal ainult pillimehed, küla ennast kutsutud Moosekülaks, ja kõik sealsed elanikud olnud vastastikku sugulased. Kas see vastab tõele? Saksa keeles oli Riidaja nimi Morseli. Rahvasuus sai sellest Mooseküla, sest külas elas tõesti palju pillimehi. Teine küla oli ka: Alliku küla. Ka Tauli talu, mis on tõesti 300aastane, toidab allikas. Riidajas elas vanasti kaks suurt suguvõsa: Antonid ja Taulid. Antoneid on Eestis rohkem ja ka mujalt kui ainult Riidajast välja tulnud, Taulid on aga kõik viimseni Riidajast. Aga mõlemad suguseltsid on andnud muusikuid. Mõlema suguseltsi vahel on tegelikult saatuseparalleelegi. Ühe võiks tõmmata ka teie enda ja Rootsis tuntuks saanud eesti kunstiajaloolase Armin Tuulse elukäigu vahele. Tuulse ema oli sündinud Anton ja Riidajast pärit. 1944. aastal Eestist lahkudes oli Tuulse kui kunstiajaloolane tuntud ka Vanemuise sümfooniaorkestri viiuldajana. Ta oli nii hea viiulimängija, et paljud ei uskunud, et tegemist on ülikooli õppejõu ja teadlasega… Nüüd on Armin Tuulse pojast, 1946. aastal Rootsis sündinud Toomas Tuulsest saanud helilooja ja muusik, ehkki hariduselt on ta diplomeeritud arhitekt. Ka teie poeg Ants on tuntud muusik, ehkki kõrghariduse omandas ta hoopis EPAs maaparandajana. Samas, oma uue torupillikeskuse projekteeris ta aga ise. Nii et oleme jälle Riidaja juures tagasi ja tagasi ka selle juures, et koht sünnitab mitmekülgsust, või nagu tänapäeval öeldakse, interdistsiplinaarsust. Maa mõju on see muidugi ka. Olin Armin Tuulse õpilaseks Tartu ülikoolis aastatel 1942-43, õppides kunstiajalugu, tema sugulasi elab veel praegugi Riidajas. Olen restaureerinud isegi tema viiulit, mis sattus ühe Tsooru kandi mehe käest minu kätte. 1960ndatel olime ka kirjavahetuses. Kahjuks ei sattunud ma tema eluajal Rootsi. Ehkki muidu olete läbi käinud pea terve maailma. Mänginud torupilli Valge Maja ees Washingtonis, Jaapanis ja Kuubal. Olete avaldanud 1998. aastal Hispaania torupilliajakirjas hispaania keelde tõlgitud pika artikli eesti torupilli ajaloost ja ehitusest. Olen kõiki neid asju ise uurinud. Välismaal käies katsusin ikka pääseda ka raamatukogudesse, et hankida materjale nii viiuli kui torupilli ehitamise ja ajaloo kohta. Enamiku maade torupille ma tunnen. Missuguse rahva torupill on kõige võimsam? No šotlastel ikka. Seal kasutavad torupilli sõjaväeorkestrid. Militaarmuusika jaoks on torupill väga sobiv pill. Šoti pill on väga võimas, meie mehed on proovinud, aga häält sisse saanud pole. Väga täiuslik torupill on iiri torupill, millega saab igasuguseid kõlavärvinguid tekitada ja kromaatilisi käike võtta. Eriti täiuslik oli torupill barokkajal. Torupilli leviku kohta on käibel kaks versiooni. Üks on see, et olles pärit Ees-Aasiast, levis ta Põhja-Aafrikast üle Gibraltari väina Hispaaniasse, sealt Prantsusmaale, Inglismaale ja ida poole tšehhide, slovakkide ja sorbide juurde. Teine rida on, et on läinud põhja poole üle Uuralite. Näiteks marilased mängivad ka torupilli ja neil on see iseäranis huvitav pill. Muide ka Sri Lankal mängitakse torupilli. Olete Taulide dünastia üks alustalasid ja üle elanud ka kõige keerulisemad ajad Eesti ajaloos. Tänu teie tegevusele on nii teie kui ka Riidaja nimi tuntud maailma folkloorikaardil. Olete n.-ö. maa sool. Mis tunne see on? Sellele küsimusele ei oska ma üheselt vastata. Mis minevikku puutub, siis on minu tegevusvaldkonnas õpetajana ja taidluskollektiivide juhina olnud õnnestumisi, millest rõõmu tunda. Olevikku puutuvalt leian end olukorrast, mida poetess Marie Under väga piltlikult on väljendanud sõnadega: “Elatanud inimene on nagu tagurpidi sõudja, kes ei liigu küll ajas edasi, ent kelle pilk on suunatud möödanikku!... Küsinud ja üles kirjutanud
|
