Euroülikool ja Saatse küla kui tervik
Intervjuu kunstniku, Saatse muuseumi juhataja ja Tallinna Euroülikooli õppejõu Renaldo Veeberiga

pilt


Suurema osa oma teadlikust elust olete elanud-töötanud Tallinnas. Siis aga võtsite kätte ja läksite Setumaale, pühendusite “piiritaguse” küla, Saatse muuseumi arendamisele. Oli see enda proovilepanek, juurte, identiteedi või inspiratsiooni otsimine?
Ei, mina ei otsi enam mitte midagi. Ma olen juba nii vana, et mul pole vaja enam mitte midagi otsida. Saatse muuseum on meie perekonna loodud: kui mu isa suri, siis tema töö muuseumi arendamisel jäi seisma – muuseumivarad oleksid lihtsalt laiali tassitud. Värskasse või kuskile mujale. See probleem on siiani õhus.
Kas Saatsesse on ikka oma muuseumi vaja? Mida tähendab muuseum teile endale?
On vaja, sest muuseum on tugipunkt, kust saab edasi minna. Muuseumi ümber tuleb kommuun luua – alates korralikust traktorist ja kainest traktoristist, kes valla poolt künnaks vanadele inimestele maad ära.
Muuseum päästab mahajäetud ja hävitatud talude kraami ja säilitab seda tulevastele põlvedele. Ma tulin Saatsesse isa tööd päästma, kuid muuseum on kutsumus: lihtsalt tahad teha, korrastada, see on omamoodi elulaad. Aga see on normaalne, seal on hommikust õhtuni tegevus olemas.
Missugune on ideaalmuuseum?
Ideaalmuuseum on armas eesti talu, kus vanad asjad on korrastatud ning välja pandud, kus on perekond.
Kas see perekond võiks tuua etnograafiliste asjade keskele ka midagi tänapäevast – näiteks televiisori?
Ikka, ikka. Aga mis kõige olulisem, esivanemate asjad peab pööningult alla tooma, korda tegema ja neid tuleb ekponeerida kas aidatrepil või rehetoas. Aga praeguseks kipuvad vanad ruumid, asjadest kõnelemata, hävitatud olema. Sisemaal on need rohkem säilinud. Kõige õigem on hõlmata suuremat maa-ala – küla. Korela külast võiks teha eliitküla, muuseum-küla: ühes talus tehakse kangaid, teises potte, kolmandas sepatööd. Inimesed elaksid igapäevaelu, teeksid argitoimetusi. Kiosk oleks vaid keset küla või oma talu trepil ning külla uudistama tulnud inimesed saaksid osta kõike seda, mida seal valmistatakse.
Kas Saatsest võiks ka muuseum-küla teha?
Saaks, aga Saatse ei sobi. Meie kandis, Setumaal, sobib veel Perdaku küla, sest seal on säilinud vana külakord: ühised tülid ja pahed, mida siis lahendatakse koos, ühised peod ja traditsioonid.
Muuseum peaks funktsioneerima siis kui küla keskpunkt?
Ikka. Kool, kirik ja tee ka. Saatse kirik on väga haruldane – kultuuriline mälestusmärk. Praegune vallavanem on päris õieti tegutsenud – kõigepealt pani koolimajale uue katuse, nüüd teeb Saatsesse teed, asfaltteed. Ta oskab ette mõelda. Valimised on tulemas ja kui tema valla etteotsa ei saa, siis on asjad taas halvad.
Kas mõni teine ei jätka samamoodi?
Ei usu. Kõik sõltub ikkagi inimesest: inimene peab olema loomu poolest intelligentne.
Saatse eramuuseumist on saanud Värska Setumaa muuseumi filiaal. Mida see on andnud?
See on kahe otsaga asi, dokumendid on olemas, aga täpset staatust ei oska öelda. Kuid on ka otsest kasu olnud: tehti puukuur ning 2004. aastaks lubas Setumaa muuseumi direktsioon, et Saatses tehakse korralik remont. Kui Jaak Allik oli kultuuriminister, siis ta aitas Saatse muuseumi kõvasti.
Kas seda võib võtta ka kui kultuuriministeeriumi hoiakut: kui on jaksu tunda huvi nii kauge paiga vastu, kui seda on Saatse, siis see ju osutab millelegi olemuslikule?
Allik on haritud mees, tema ei mõtle, et Saatse on kolgas. Meie vabariik on nii väike, kui me hakkame sinna veel kolkaid sisse toppima, siis ei jää midagi järele.
Kuidas kunstniku, looja, ei millestki millegi tegija, suure egoisti ja muuseumitöötaja, pieteeditundelise säilitaja, teiste loodu austaja identiteet kokku sobivad? Mida muuseum on teile kui kunstnikule andnud?
Saatses leidsin enda jaoks kunsti uue väljenduse vormi – etnograafia ja moodsa kunsti ühenduse. Mul on see veres: mu ema isa on põline talumees.
Kust teie vanaisad pärit on?
Emaisa on Rõuge ja Varstu kandist, isaisa Tartumaalt Lohkvast. Prohvet Maltsveti ajal, 1880ndail rändasid mu esivanemad Eestist välja: emapoolne vanaisa jõudis Pihkvast 40 kilomeetrit Novoselje kanti, seal oli kolm suurt Eesti küla; isa suguvõsa rändas päris kaugele, Krasnojarski kanti Kemerovo külla. Mina sündisin 1937. aastal Leningradi oblastis. 1943. aastal tõi sakslane meie perekonna Eestisse tagasi. Vastseliinas jaotati repatrieerunud mööda talusid, meie läksime vanaema suguvõsa tallu Rannus. Pärast sõda suunati mu vanemad õpetajateks Mehikoormale. Ma kasvasin üles kalurite keskel. Kalurid on mu sepistanud: kujundasid iseloomu, et tuleb olla võimalikult aus, korralik, armastada oma vanemaid.
Kas kunstnikuna on olnud alati võimalik aus olla? Te lõpetasite kunstiinstituudi 1964. aastal. Siis oli juba vabam aeg, Hruštšovi sulaaeg. Rangeid ideoloogilisi sundusi ja reegleid enam küll polnud, aga siiski?
Hruštšovi aeg oli üldises mõttes väga progressiivne: siis olid spordiplatsid, raamatukogud, kõik oli avatud, organiseeriti ohtrasti noorteüritusi. Ideoloogiline sundus on ju praegu ka olemas. Mehikoormast pärit soodumus oli siis ja on ka praegu, mis mulle on kõige olulisem olnud. Kunst on ju vaba, vaba poliitikast.
Kas olete alati suutnud kunstis vaba olla? Vaba valitseva hoiaku-, moesurutisest?
Olen suutnud. Tallinnas olles ei pane ma ümbritsevat üldse tähele. Praegu teen vähe kunsti: aastas ühe skulptuuri, graafilise lehe või maali, rohkem mitte.
Saatses on teie töid päris palju: iseäranis hakkas seal silma Eesti mütoloogia teema – Kalevipoeg, sarvikud jne.
Kalevipoega olen ma elus mitmed korrad teinud: hakanud pihta, kuid ikka on pooleli jäänud.
Mis teid on Kalevipojas võlunud?
Kalevipoeg on rahulik teema; teema, mis ei häiri.
Kalevipoeg polnud ju positiivne kangelane – pigem tülinorija ja kraakleja?
Assamalla lahingule jäi hiljaks, kündis ju ka, kuid jäi magama ning hobusegi sõid hundid ära… Ta lihtsalt on oma müüt. Müüte on vaja.
Tallinnas te õpetate Euroülikoolis. Kuidas on lood väliselt nii vastuolulise identiteedi – sügavalt oma Saatse ning hajus, kõikide Euroopa – kokkusobitamisega? Kas ei teki taas vastuolu?
Euroülikool on kummaline kool, kuid noorte seas olemine annab mulle särtsu. Ma õpetan moe- ja sisekujunduse tudengeid. Varem olen õpetanud vaid väikesi lapsi ühes erakunstikoolis. Euroülikooli tudengid on vanemad, kahekümne-kolmekümne aasta vahel. Ma õpetan anatoomiat, joonistamist ja skulptuuri. Minu tunnid on ikka rahvast täis – teen nalja, natuke lobisen.
Kas Euroülikooli tudengid tulevad teie mõtteviisiga kaasa?
Oh, ma viin nad loomaaeda, räägin ajaloost. Kuid tänapäeva noortel on väga vähe aega – neil on vaja kiiresti tund ära kuulata ja taas mujale tõtata. Aga loomaaeda tulid heameelega. Mina õppisin joonistamist üksteist aastat: Tartu kunstikoolis sain aluse Kaljaselt, Tallinnas Kütilt. Kaljas oli väga nõudlik õppejõud, Küti pinnalahendused olid põnevad.
Kas teil on mingi meetod, kuidas ajapuuduses vaevlevatele eurotudengitele joonistamist õpetada?
Anda tuleb vaid üldine teadmine, detailidesse pole aega süüvida. Abstraktne kompositsioon on väga kasulik. Nägema peab metsa, mitte üht puud. Metsa-, üldine mõte peab õige olema. Algul tuleb mõelda üldise peale – vaid Eesti vabariik, kolkaid pole.
Kas Euroülikoolis mingeid nõudmisi peale ei suruta?
Ei, ma olen ise rahulik, oma nina kuskile ei topi, teen oma töö ära. Ega ka Saatses Värska muuseumi ülemused mind eriti ei torgi, tean ise, mida oma muuseumis tuleb teha, ja kui vaja, aitan ka Värska muuseumi. Kurbloolus on vaid see, et kolka mõiste istub meis endis sees, ka Setumaal kohapeal. Mind tunnustatakse, aga oma kanti ei osata väärtustada.
Kuidas sellest lahti saada? Tänapäeval võiks ju sellest vaba olla – internetiühendus, teed, autod. Saatsest Tallinna ei sõida ju kauem kui kolm tundi.
Haridus, loomulik intelligents peab olema. Mõni talupoeg on ju sootuks haritum kui neli-viis ülikooli lõpetanu. Saatses Liivamäe peremees oli intelligent: koerad olid kinni, kõikidega kõneles viisakalt, luges palju. Meie valitsus tegi suure vea, kui andis metsa inimestele tagasi – mets oleks pidanud riigi kontrolli alla jääma. Eesti rahvas on ju loodushoidja – ja nüüd raiutakse ja müüakse metsa, see aga solvab ka eesti rahva oma mainet.
Kas Euroülikool, kus on ka looduskaitse eriala, saaks midagi ära teha?
Saaks küll, Euroülikool on progressiivne nähtus, iseäranis, mis puudutab looduskaitset ja loodushoidlikku hoiakut. Euroülikooli ja Saatset võib vaadata kui ühte tervikut.

Küsitlenud
REET VARBLANE