Soss-sepad vallutusretkel Eesti meedias

Sügishooaja uute saadete ümbert on saladuse loor selleks korraks jällegi langenud. Eriti palju neid tegelikult polegi, suurem osa on tuttavad juba eelmistest aastatest. Pärast kehvakest suve rutiin jätkub, ehkki natuke meeldivamal kujul. Enamikku seekordseid uusi saateid iseloomustab kahjuks sisutühjus ja mõttetu mula.
Nüüdseks, kus iseseisvat elektroonilist meediat on olnud enam kui kümme aastat, hakkab vägisi tunduma, et moodsat ühiskonda iseloomustav pinnapealsus, keskpärasus ja pidev sisutühjus on üha mõnusamalt ennast sisse seadmas ka meediasse, eriti telepurki.
Vaevalt, et näiteks viis aastat tagasi oleks oma saadet antud metsast tulnutele. Ajad on aga muutumas ja kui sile näolapp ees ning julgust rinnas, siis läheb selline tulnukas kaubaks küll.
Üks selline on uus talk-show “Täna õhtul Alex Lepajõe”. Saade seadis eesmärgiks mitte kedagi külmaks jätta. Kui see tingimus oli täidetud, võis tegijate arusaamist mööda projekti juba kordaläinuks pidada. See mõjub küll rohkem vabandusena, sest külmaks selline asi tõesti ei jäta. Ainult, et õnnestumisega pole sel midagi pistmist.
Saadet on imelik vaadata. Eriti algust, kui mees ise esineb “suure arvamusliidrina”, parodeerib mõnda nädala sündmust või persooni ja teeb tõeliselt lahedat nalja. Stuudiopublik aplodeerib ja rõkatab naerda, ka saate bändimehed eesotsas Anti Kammistega teevad kõik nägu, et kui äge ja kihvt see kõik on. Suur staar on saabunud meie keskele. Sorry, pole usutav! Lepajõe lihtsalt ei tekita usaldust, väline glamuur siin meest ei päästa – sisutühjus viirastub pea igal sammul. Ja siis hakkavad veel külalised voorima. Lepajõe saab näidata oma intervjueerimisoskust, üritab olla vaimukas ja teravmeelne, kukub aga välja piinlik ja labane. Näiteks muutus Evelyn Sepp Lepajõele pärast mõningast teie-vormis vestlust mõne hetkega sinasõbraks. Matslik! Ei mäletagi ühtegi saadet, mille jooksul poleks vaatajat tabanud sellised piinlikkussööstud, mis sunnivad silmi maha lööma, kanalit vahetama või teleri eest ära jooksma.
TV 3 kuulub Viasati kontserni, mis teenis eelmisel aastal korralikku kasumit. Kas tõesti ei ole raha palgata professionaali või vähemalt inimest enne koolitada? Milleks proovitakse vaatajale selgeks teha, et just Lepajõe ongi õige ja parim?
Tegelikult devalveerib selline saade igasuguse professionaalsuse. Milleks haridus, üldistamisoskus, haare – kui igale tänavalt tulijale antakse oma saade? Proff teab oma väärtust, talle peaks rohkem maksma. Ta on kapriisne, tal on omad nõudmised ja soovid, temaga peab arvestama. Ühe kindla ala spetsiga pole enam midagi peale hakata – liiga kulukas, tüütu. Urmas Oti sugune tegija ei tuleks praeguste suundumuste taustal teles põhitegijana vist enam kõne allagi. Meenutada võib hiljutist vallandamislainet ETVs: vana kaardivägi löödi minema ja asemele on tulnud valdavalt keskpärased telenäod, kes teevad kõiki saateid, mida parasjagu teha saab. Nii on see ka kirjutavas meedias, kus kogenud tegijad n.-ö. segavad uuendusi ja koondatakse. Pole parata, turumajandus surub ennast peale ja keskpärasus tuleb odavam ja lihtsam.
Eesti meedias löövadki praegu läbi polüfunktsionaalsed tegijad. Aga üks vana kõnekäänd ütleb selle kohta, et see, mis kõlbab kõigeks, ei kõlba tegelikult millekski. Nii ongi puudu säravad tipud. On täiesti tavaline, et üks ja seesama inimene juhib päeval raadios päevakajalis-poliitilist vestlusringi ja teeb õhtul teles juba meelelahutusliku pulasaadet. Üks ei välista küll teist, kuid see on ikka juba liiga lai profiil ja tegija kaotab sellega palju usaldusväärsust, võiks isegi öelda, et eneseväärikust.
Sellisel taustal sünnivadki saated nagu “Täna õhtul Alex Lepajõe”. Piisab ainult sellest, kui rohkem pro?ektorivalgust suunatakse ühe persooni (ükskõik millise) peale ja ongi midagi uut ja näiliselt säravat valmis. Tegelikult peidab see endas vaid tühjust.
Tundub, et selline “uinutamine” ja madalalaubalisuse pakkumine uudsuse pähe on meedial ka päris hästi õnnestunud, erilist hädakisa keegi tõstnud pole ja inimesed lähevad vaikselt selle kõigega kaasa.
Õnneks ei ole kõik hea veel päriselt kadunud. Parim näide sellest on vana hea “Pealtnägija”. Kuigi lugude tase ikka vahel natuke kõigub, on Kersna ja Kärmase saatel see tagaplaanile jääma kippuv väike vidin endiselt sees – sisu. Fenomenaalne, et need mehed on ETVs ikka alles. Ei olegi näiteks Margus Saart ja Romi Erlachi asemele pandud!?
Ja eks ole jäänud teisigi saateid (“Välisilm”, “Osoon”), kus vana kooli õpetused veel hinnas on ja põhirõhk pole ainult nüril meelelahutusel. Nüüd, kus reklaam ETVst kadunud, ootaks just avalik-õiguslikult televisioonilt värskemaid alternatiive meelahutusinvasiooni ohjamiseks.

JOONAS HELLERMA