Mis on nende arvude ühine nimetaja? Eesti pianistide konkurss. 10. – 19. aprillini elati taas konkursirütmis. Kired lõid lõkkele ja tekkis mitmeid küsimusi. Mõned neist said justkui vastuse, aga ei midagi lõplikku. ?ürii esimehe Ramzi Yassa sõnul “no definite answers”. Teada on vaid, et klaver on kui võlukast, mis lubab väljendada kõike. Aga selle nimel tuleb palju vaeva näha. Neist Heinrich Neuhausi sõnadest võib lähtuda. Nagu ikka öeldakse, ei olnud konkursil kaotajaid. Oli püstitatud erinevaid eesmärke: kellel enese proovilepanek, kellel individuaalne areng, kellel sõnum, mida edastada. Kuid ükski eesmärk ei piirdu VI konkursil toimunuga.
Milline tundus eesti pianistide mängutase “väljastpoolt” vaadatuna? ?ürii esimees, Pariisi Ecole Normale de Musique Alfred Cortot professor Ramzi Yassa: “Konkursile tulles olin teadlik sellest, et eesti klaverikool on kõrge tasemega, kuid üllatusin, kuuldes, kui hästi tegelikult mängitakse. Oli tunda, et siin on olnud pikaajaline muusikatraditsioon, väga head õpetajad ja hästi toimiv õpetussüsteem. Rahvusvahelisel konkursil on kerge kõrgtaset hoida – sinna tuleb võimekaid pianiste kogu maailmast, kuid nii ühtlaselt tugev tase kohalikul konkursil on suur saavutus.” Küsisin ?ürii esimehelt, mis sai otsustavaks teguriks võistlejate hindamisel. Ta vastas, et hääletab nende poolt, kelle kontserdile hiljem tahaks minna. Ei piisa ainult hästi mängimisest, publikul peab tekkima soov interpreeti üha uuesti kuulata.
Konkurssi alustas 32 pianisti: Maria Bachmann, Nele-Eva Steinfeld, Naily Saripova (dots A. Juozapenaite-Eesmaa); Ebe Müntel, Jelena Gurova, Sten Lassmann, Andrus Rannaääre, Diana Gromova (prof. I. Ilja); Kristina Golik, Jorma Toots, Irina Zahharenkova (prof. L. Semper); Jaan Kapp, Sofia Podhomutnikova (dots. A.Kuuseoks); Mihkel Mattisen, Diana Kiivit, Jekaterina Korotkova (prof. V. Roots); Liivi Suurmaa, Maarit Saarmäe, Ann Reimann, Marina Veiler (dots. T. Nahkur); Diana Moik, Jekaterina Rostovtseva (prof. P. Lassmann); Age Juurikas (prof. P. Lassmann, dots. T. Nahkur); Mihkel Poll (õp. M. Pakri, prof. I.Ilja); Hando Nahkur (dots. A. Juozapenaite-Eesmaa, dots. T. Nahkur); Liisa Hirsch (prof. L. Mets); Mai Ots (õp. M. Mikalai); Jekaterina Fjodorova (õp. I. Floss, prof. I. Ilja); Carolina Kremenetski (prof. I. Ilja, õp. K. Ratassepp); Margus Riimaa (dots. L. Väinmaa); Kadri-Ann Sumera (prof. A. Valdma) ja Ave Kruup (prof. R. Schirmer).
I voorust väärivad meenutamist Nele-Eva Steinfeldi Bachi ja delikaatselt humoorikas Haydni Sonaat, Maarit Saarmäe musikaalne mäng, Andrus Rannaääre originaalselt kujundatud Beethoveni Sonaat G-duur op. 31 nr. 1, Jekaterina Rostovtseva jõud ja otsustavus, Ann Reimanni glenngouldilikud välgatused Bachis ning huvitavad leiud Haydnis. Väga tubli oli 13aastane Jaan Kapp muusikakeskkoolist, selle konkursi läbi aegade noorim osavõtja. Kahju, et II vooru ei pääsenud Liisa Hirsch, Naily Saripova ja Carolina Kremenetski. Liisa Hirsch on originaalne ja rikka sisemaailmaga isiksus. Ta näeb paljutki uudsest aspektist, tema mäng on vaba ja positiivse mõjuga. Muljet avaldas Naily Saripova peen ja ergas esitus. Saripovas on mingit “prantsusepärasust”, mis eriti harmoonilise resultaadi andis Debussy Etüüdis “Pour les cinq doigts”. Puhtalt ja maitsekalt esitas oma nõudliku I vooru kava Carolina Kremenetski.
II vooru soolokava maht (40 – 50 minutit muusikat) oli aukartustäratav. Siin selgus, palju on edasisaanutel jõudu, närvi, kogemusi. Ebe Müntel, I voorus silma paistnud kauni, selgejoonelise Beethoveni sonaadi ja harvakuuldavalt läbipaistva faktuuriga Skrjabini Etüüdiga, esitas hea Bergi Sonaadi, kuid mitte nii õnnestunud Chopini Sonaadi nr. 3. Mai Ots on hea kontsentratsioonivõime ja tugeva sisendusjõuga noor pianist. Jõulise natuuri ja arenenud kõlameelega Kristina Goliku suurimateks õnnestumisteks olid Bach, Beethoven, minu arvates parim Liszti Etüüd “Tuisk” ja Raveli Sonatiin. Väga säravalt esines I voorus muusikakeskkooli õpilane Jekaterina Fjodorova. II voor kahjuks nii hästi ei õnnestunud. Ave Kruup on tõsine muusik, hea Bachi ja klassika tõlgendaja. Margus Riimaad iseloomustasid ?ürii välisliikmed kui sisemise põlemisega loomingulist pianisti, kes mõtestab muusikat elavalt ja huvitavalt. Tema mängu on kerge jälgida ja see haarab väga publikut. Kadri-Ann Sumera kohta lausuti, et ta oli potentsiaalne finaalikandidaat, komistuskiviks sai ehk kohatine närvilisus I voorus. II voor oli tal seevastu väga ere. Kadri-Ann Sumera sai ka Heliloojate Liidu eripreemia II vooru kohustusliku teose, Mari Vihmandi “Eskiis 02” esituse eest. Juris Kalnciems: “häid esitusi oli mitmeid, kuid ?üriile imponeeris, kui täpselt oli Sumera “lugenud” teksti ja valinud sobivaima väljendusviisi.” Liivi Suurmaa kohta ütlesid ?ürii välisliikmed, et ta on hea tehnikaga tugev pianist, tõstes esile tema Skrjabini Üheksandat sonaati. Kuid vahel, püüeldes maksimaalse väljendusliku ereduse poole, astub ta oma mängus ehk liigselt “piiri peale”.
Hoolimata otsuse “ebapopulaarsusest”, oldi siiski sunnitud välja valima kuus finalisti. Nendeks said Age Juurikas, Mihkel Poll, Sten Lassmann, Irina Zahharenkova, Mihkel Mattisen ja Hando Nahkur. Kõigi kuue finalisti puhul jätkaksin juba ?ürii välisliikmete öelduga, kes tõstsid esile finalistide ühtlast mängukindlust kõigis voorudes, head ettevalmistust, laia pianistlikku amplituudi, samas rõhutasid, et tegemist on väga eriilmeliste pianistidega.
Üks esimestest preemiatest läks Age Juurikale. Ramzi Yassa, Juris Kalnciems: Juurikas on ebaordinaarse mõtlemisega suur talent. Ta tunnetab muusikat väga loomulikult, mängu hingestab elav alge, talle on omane emotsioonide spontaansus. Tal on väga kandev ja õilis kõla, huvitav fraseerimine.
Teise esimese preemia sai Sten Lassmann. Ramzi Yassa, Juris Kalnciems: Age Juurikaga võrreldes on Lassmann hoopis teist tüüpi pianist – intellektuaalne, tõsine, endassesüvenenud. Mastaapselt mõtlev ja suure potentsiaaliga mängija. Lassmanni puhul oli huvitav jälgida, kuidas tema isiksuses iga järgmise vooruga ilmnesid üha uued tahud. Väga palju võitis Lassmann III vooru Prokofjevi Teise kontserdiga. See muusika sütitas ja siin ületas ta oma mängus siiani valitsenud korrektse akadeemilisuse piirid.
Konkursi üks noorimaid osavõtjaid, 15aastane Mihkel Poll pälvis teise preemia. Ramzi Yassa, Juris Kalnciems: Mihkel Poll on vara avaldunud talent, kes vahel lausa hämmastas oma meisterlikkusega – kasvõi mängides selliseid ülimalt raskeid, küpsust nõudvaid teoseid nagu Raveli “Scarbo”, Brahmsi Variatsioonid Händeli teemale või Prokofjevi Kolmas kontsert. Ta oli väga hea ettevalmistusega ja erakordselt kindel kõigis voorudes.
Konkursi ülekaalukas publiku lemmik oli Irina Zahharenkova (diplom, ERSO preemia). Tundub, et tema puhul on auditooriumil tekkinud soov teda “üha uuesti kuulata”. ?ürii välisliikmed iseloomustasid Zahharenkovat kui tundlikku pianisti, kel väga eriline puudutus, hea maitse ning oskus “sisustada” ka aeglast muusikat. Ja lisasid, et endale sobivas sfääris on ta jõudnud väga kõrgele tasemele.
Mihkel Mattiseni (diplom) kohta laususid ?ürii välisliikmed: peen ja tark muusik. On tunda, et tal on väga hea mõtlemine. Tema sfäär on täpsus ja kultiveeritus, mis eriti ilusa tulemuse andis II vooru Skrjabini Teises sonaadis ja Schumanni Humoreskis. I voorus esitas ta väga hea klassika, hiilgavad etüüdid. Ainsaks takistuseks sai ehk tema natuurile mitte kõige sobivama kontserdi valik III voorus.
Hando Nahkurit (diplom) iseloomustati kui pianistlikult väga andekat mängijat, kel oivaline instrumendivaldamine ja kontroll toimuva üle. Kuid lisati ka, et igas ideaalis varitsevad omad ohud.
Finalistide klaverikontserte kuulates ununes asjaolu, et tegemist on konkursiga, ja tundus võimatuna siin mingit paremusjärjestust luua. Lõplikku “konkursiküpsust” näitab vahest kõige enam see, kui pianist ei pane juba “viimast välja”, vaid et reserve on veel küll ja küll. I voor võib ju õnnestuda, vahel teinegi, aga III vooru saavad siiski need, kes jaksavad lõpuni. Need kuus jaksasid ja üht-teist jäi veel “varuks”. Muu on juba maitseküsimus. Age Juurikas on võitev valküür, kes haarab oma mastaapsusega. Suures aga ununeb vahel väikene. “Filosoofilise kallakuga pianistiks” – näib kujunevat Sten Lassmann. Mihkel Poll on pidevas suures muutumises, juba praegu on tema areng hämmastavalt kiire. Mihkel Mattiseni mäng on huvitava isiksuse oma, mida tahaks kuulda edaspidi ka väljaspool konkursimiljööd. Põnevusega jälgin Hando Nahkuri arengut. Irina Zahharenkova mäng tuleb südamest ja ka läheb südamesse.
Konkursi lõpul küsisin muusikaakadeemia klaveriosakonna juhatajalt Ivari Iljalt, kas konkurss täitis tema ootused ja lootused. Ta vastas: “Minu ootused konkurss isegi ületas, selles mõttes, kui hästi, kindlalt ja veendunult mängiti. Finaal oli juba lausa nagu väga hea sümfooniakontsert ja mulle tundub, et iga finalist võiks esineda solistina. Leian, et selle konkursi järele oligi juba ammu äärmine vajadus. Suur hulk eriilmelisi kunstnikuisiksusi sai nüüd võimaluse ennast näidata.”
Kohtumiseni järgmisel, 2008. aasta konkursil!

Ia Remmel