Lihtsustatud arusaam kunstist ja kunstielust põhineb veendumusel, et on olemas head ja halvad, andekad ja andetud kunstnikud. Et on olemas targad ja rumalad või tigedad ja südamlikud kriitikud. Näitused on siis kas õnnestunud või ebaõnnestunud. Vaevalt usutav, et keegi kunstielu ainult sellise nurga alt vaatab, on ometi olemas soov näha asju selgepiirilisena. Seda tõestab autorite tung koostada hierarhilisi jaotusi ja klassifikatsioone ning näha kunsti ja selle väärtust alluvana reeglitele.

Sellel on arusaadavad põhjused, kuna tahked kriteeriumid on aluseks numbrilistele finantseerimisotsustele. Järgnev vaatlus ei kavatse tõestada tingimata vastupidist, vaid näidata, millises ulatuses on inimlikud tegurid mõjutanud mänge kunstiruumis ning siis mänge põgusalt liigitada.
Inimestevahelised mängud on täheldatavad mis tahes eluvaldkonnas. Ma ei pretendeeri maskide maharebimisele, mille tulemusena asjaosalised peaksid piinlikkust tundma – asjaosalised oleme kõik. Pigem on tegu tähelepanu osutamisega inimlikele parameetritele, taotlusega surmkindlana näivat deobjektiviseerida. Huvi väärivad tegevused ja mängud, mille sihiks on kujundada teadlikult ja tahtlikult “objektiivseid” olukordi, väärtusi, hinnanguid ja inimestevahelisi suhteid. Tähelepanu tuleks osutada kunstimaastiku “etendustele”. Salapärasemad on mängud, mis toimuvad inimeste sees, millest ei pruugita enesele aru anda, kuid millele siiski allutakse, kuuletudes oma tungidele ning andes neile arukalt sõnastatud tõlgendusi.
Kunstielu panevad liikuma teatavad mängud. Mängu käivitav energia jääb varjatuks. Paistavad tagajärjed – näitused, sündmused, saavutused, kirjutised, preemiad. Mängude liikumapanevaks jõuks on vajadused, salajased ihad ja ratsionaalne kasusaamise tung.
 
Paariliste mängud
Kunstielu-paare on rohkem kui paistab. Abikaasad, armukesed, sõbrad – kõiki neid võib näha võitlemas ühiste eesmärkide ja saavutuste nimel. Praegu kõneleme kunstist, kuid see ei puuduta ainult kunsti. See on muide lausa akadeemiline problemaatika. Ühe Kunstforum’i enam kui 500-leheküljeline erinumber kandis nimetust “Kunstnikepaarid”, milles vaadeldi koos töötanud ja töötavaid paare läbi kunstiajaloo.
Paarid toituvad ja saavad inspiratsiooni omavahelisest koostööst. Ühised saavutused värskendavad suhteid. Need tekitavad tunde, et midagi uut on ees ning et koostöös suudetakse enamat. On kunstnik-kunstnik paare, on kunstnik-kriitik paare. On segapaare, kelle identiteet ei ole täpselt piiritletud eelnimetatud sõnadega või kellest üks ei pruugi kuuluda kunstivaldkonda. On kunstifunktsionäär-kunstnik paare ja on paare, milles üks liige võib jagada mitmeid rolle, olla kuraator-kunstnik, kriitik-funktsionäär, kunstnik-kriitik ja muud. “Funktsionäär” võiks tähendada kunsti ja kunstnikega nn. metatasemel töötavat persooni, kellele kunst on algmaterjaliks oma töö tegemisel. Siia käivad muuseumijuhid, kuraatorid, kunstikeskuste direktorid jt. Hübriidsete persoonide puhul on reeglina tegemist keskmiselt andekamate ja võimukamate indiviididega.
On samasoolisi ja vastassoolisi paare ehk siis hetero- ja homopaare. Mõlema puhul on rabelemine karjääriredelil ka intiimsuhete uuendamise vahend. Sotsiaalse sfääri saavutuste kaudu õpitakse tundma oma muutuvat seksuaalsust. Erutus tehingutest mõjub vaimse narkootikumina, mis muutub seksuaalseks ja innustab uutele ettevõtmistele.
Nagu elus ikka, on mängude peamine mõte eneseteostus, kohaloleku saavutamine sotsiaalses kontekstis, olevikus ja ajaloos. Koha hõivamine ajaloos tähendab kohalolekut ka tulevikus. Kunstialaste ponnistuste lõppsiht on eksistentsi ajaülesus.
 
Müügimängud
Paarimängude alajaotuseks on sõbramängud. Need põhinevad vastastikusel kasul. Kasu ei tähenda tingimata materiaalset tulu. Kasu võib olla intellektuaalne, psühholoogiline jms. Hindame ju suhteid sageli sõnadega “mis see mulle annab”. See tähendab, mida “see suhe” annab, võrreldes kulutustega, mis tuleb teha suhte hoidmiseks. Kui kulud on suuremad kui tulud, siis tajutakse kõigepealt, et asjad ei ole korras ja püütakse vahekord lõpetada.
Materiaalsete suhete puhul on kohased “onupojapoliitika” ja “käsi-peseb-kätt”. Pealispindsel vaatlusel paistab, et ressursside lähedal olev partner kanaliseerib võimalusi kunstnikule või kuraatorile, keda ta varasemast hästi tunneb ja kellega teda seovad sugulus, sõbra- või seksuaalsuhted. Tegelikult on küsimus usalduses: ressursse käsutav inimene teeb valiku kõige tõenäolisemas suunas, mis on teada ja kontrollitud.
Majanduslikul kasul põhinevad suhted avalduvad tehingute kaudu. Tehingute sisuks on seos ressursivaldajale osutatava meelehea ja kunstnikule antud eelistuse vahel. Sõbrasuhted ulatavad korruptiivsetele käe. Raske öelda, millisel määral toimib korruptiivsus väikestes ühiskondades, nagu ka Eesti, kuid kindlasti on see tunda ida pool. Kuuldavasti on isegi stipendiumi ja toetuse saamiseks vajalik lisaks isiklikule tutvusele varasem või tulevane kingituslik vahekord. Siin võime pöörduda uurimuste poole ja selgitada suurema vaevata maade korruptsiooniindeksi. See peaks enam-vähem peegeldama ka kunstielus toimuvat. Eesti on nendes loeteludes üks viimaseid ehk korruptsioon on nõrk.
Asjata peetakse korruptsiooni tekkepõhjusteks ainult majanduslikke huvisid või materiaalset puudust. Äraostmine ja pistisepakkumine on omamoodi kompliment ja kiitus. Sageli ei oldagi niivõrd huvitatud osutatavate hüvede materiaalselt mõõdetavast väärtusest, kuivõrd tähelepanust, mis sellega liitub; altkäemaksu mõistetakse kiituse ja meelitusena.
Äraostmine on mõjutamis- ja võimutehnika. See on meetod teise allutamiseks oma tahtele. See võib toimuda mõlemas suunas: vähevõimukatelt võimukate ja võimukatelt vähevõimukate suunas. Tähelepanuväärne on just viimane, mis on omamoodi paradoksaalne: võimukad ostavad ära neid, kellel võimu ei ole, näiteks vanemad nooremaid. See ei toimu niisama, tegu on varjatud tehinguga ja n.-ö. liitlaste armee moodustamisega. Ära saab osta võimaluse või töö andmisega, mille läbi noorem edasi liigub. Et antaval oleks väärtus, peab see olema piisavalt haruldane ja ihaldusväärne. See tingib tänulikkuse. Nooremate, kes võimuhierarhias allpool, äraostmine on oma tagala kindlustamine ja kaudselt ka renomee ennetav kaitsmine vastaste ees. Konflikti puhul on parim kaitse kellegi teise, veel parem kui “uue generatsiooni” ja selle mitteetableerunud esindajate hääl. Oma võimu kasutades tasustatakse meeleldi neid, kes kingivad kiitust ja usaldust. Ja ka vastupidi, kui mõista altkäemaksu ennetava tasuna: tasutakse meeleldi neile, kelle puhul on tõenäoline, et nad maksavad tagasi kiituse ja usaldusega.
 
Domineerimis- ja hierarhiamängud
See on kõikide mängude A ja O. Sellest kõik algab ja sinna see lõpeb. Isegi näiliselt lihtsameelsed, pelgalt “andekad ja ehtsad kunstnikud” on juhitud ambitsioonidest hõivata koht hierarhias. Kunstimaailma hierarhia on võrdlemisi fluidne. See ei ole nagu näiteks sõjaväes või poliitikas, kus inimeste vahekorrad redelil on kindlalt paigas. Ja ega poliitikaski, kus palju oleneb valijaskonna tahtest, ole asjad jäigalt seatud. Kunstiringkonnas on hea toon sõimata neid, kes on kaugele jõudnud või enam saavutanud. See näitab iseseisvust ja nonkonformismi, kuigi tegemist võib olla kadedusega. Siin on vähemalt kindel, et hierarhias kõrgemal asuva tegelase materdamisega ei kaasne ametlikud sanktsioonid. Mis sõjaväes lõppeks kartseri või sõjaolukorras mahalaskimisega, tekitab kunstimaailmas pisikese veeklaasitormi, halvimal juhul, kui tegelaste vahel on institutsionaalsed suhted, võib tulemuseks olla vallandamine. Seetõttu on suuruste kukutamise ja tundmatute perifeeriakunstnike üleskergitamise mängud kunstimaailmale olemuslikud. Nii genereeritakse uudsust ja jäetakse mulje, et asjad toimivad ja miski leiab aset.
Hierarhia fluidsus tähendab, et reakunstnikud suhtlevad geeniuste ja kuulsustega võrdlemisi familiaarselt. Kuulsused teavad, et edu võib oleneda juhusest, seda usuvad ka reakunstnikud. Viimased just usuvad, sest nendeni ei ole kogemus veel jõudnud. Kuulsused aga teavad, et vaid visaduse, töö ja andekusega on vähe peale hakata, kui ei mõista, kuidas mängud toimivad, ja kui ei oska loota juhustele.
Domineerimismängude seisukohalt on soodsas positsioonis kriitikud, kuraatorid, kunstikirjutajad ja kirjutavad kunstnikud. Nad vaatavad asju “ülalt” ja “eemalt”. Kirjutatu tähendus on kindlapiirilisem kui eksponeeritud kunstiteose tähendus. Kunstiteost võib tõlgendada mitut moodi. Valestitõlgendatavus ähvardab kõiki kunstnikke ja selle vastu võitlemise viisiks on kas isikliku kriitiku omamine või ise kirjutamine.

Domineerivad tegijad on aru saanud, et väikeses kohas, väikeses riigis ei ole nii palju kirjutajaid, et katta kõiki kunstitegevuse alajaotusi. Enesekesksemad ja auahnemad võtavadki lünkade täitmise enda hooleks. Vahel võib see olla tingitud ambitsioonide kõrval ka ülekvalifitseeritusest. Sel viisil keeldutakse kunstnikele tüüpilisest objektistaatusest – olla kellegi teise määratletav ja defineeritav.
Domineerimismängude vormiks on pingeridade, -järjestuste ja -redelite tegemine. See on totalitaarseim reageerimisvorm toimuvale. Pingeread on gravitatsiooni otsimine, soov pidepunktide järele. Kriteerium on välis- ja sisenäitused, kunstniku tegevust kajastanud artiklite hulk ja ka lihtsalt töödest saadud mulje. Peamiselt loomulikult viimane. Kuigi on täiesti kindel, et rahvusvaheliste kuulsustega ei ole ühegi pingerea nime puhul tegemist, usutakse seda siiski. “Suurtesse mängudesse” usutakse ka siin. Selle iseloomulikumaks näiteks on muidu väga hea kunstniku Eduard Wiiralti pidamine rahvusvaheliseks kuulsuseks.
 
Mässu- ja vastupanumängud
Imperatiiv “noored peavad mässama” istub modernismist mõjutatud teadvuse sügavustes. Noorte elu ei ole paigas, sotsiaalses hierarhias ei ole nad kinnistunud, neil ei ole midagi kaotada. Võita aga kõik. See puudutab samuti kunstnikke, kuid nende ”mässulisus” on aktsepteeritav ka vananedes. See paistab välja kui tõeütlemine ja kritiseerimine. Mässulisus on strateegiline hoiak, julguse ja nonkonformismi sünonüüm. Selle tulemusena võime kohata nii mässulisi noori kui ka vanamehi ja radikaalseid veterane. Erinevalt noortest on vanad oma positsioonid kätte saanud, kukkuda ei ole neil kuhugi. Nad ütlevadki “julgelt” ühiskonnale tõe näkku, kartmata midagi kaotada. Peamiselt on nad “julged” neid kimbutavate nooremate suhtes. Radikaalset positsiooni toetab elamiseks vajalike alternatiivsete ressursside olemasolu. Seda toetab hirmu puudumine, et kunstniku sekkuvad mõtteavaldused mõjutavad tema käe- ja elukäiku.
Majanduslike aluste mõttes võiksime eristada aristokraatlikku ja proletaarset mässu. Mõlemad on võimalikud olukorras, et kaotada ei ole midagi, hilisemad tagajärjed ei saa mässajat kuidagi kahjustada. Aristokraadist mässajal on kindel seljatagune ja varandus, proletaarsel mässajal aga ei kumbagi. Üks on kõik võitnud ja kaotada ei ole midagi, teine ei oma midagi ja tal on võita kõik.
“Noor ja mässuline” võib muutuda kaubastatud poosiks, kuna selgub, et sellise hoiaku produktid võivad olla konverteeritavad maisteks väärtusteks – renomeeks, rahaks, seksiks. Seda poosi asutakse ekspluateerima – see toob sisse. Ka kollane ajakirjandus on maias erinevuste ja ekstreemsuste järele. Ja huvitaval kombel kasutatakse “radikaalset” kunsti kõige konservatiivsemate asutuste ehk pankade poolt oma vabameelsuse näitamiseks ja kollase ajakirjanduse ligimeelitamiseks. See võib olla põhjenduseks “kommerts-performanceite” vohamisele. Performance on ju “mässuline” ?anr, see on piiride lõhkumine ja pildist välja tulek.
Etableerunute mässukihk võib olla nooruse tagasihüüdmiseks. Mässuliseks ja radikaalseks võib tegevust pidada siis, kui see on suunatud võimsamate vastaste suunas. Staatuselt madalamate arvustamisega demonstreeritakse hirmu ja jõuetust. Omaette alajaotuseks on mäss ja vastupanu, mis on kandunud meediasse või mida teostatakse meediavahenditega – meediavastupanu. Meediaaktivism võib olla seotud “muudmoodi” tõe kuulutamisega ja olla alternatiivse vaimuruumi tekitamine. Eesmärgid võivad olla individuaalsed, nagu virtuaalse eluruumi otsimine, eriti olukorras, kus kultuuriline keskkond muutub diskussioonifoobseks ja hirm oma majandusliku eksistentsi pärast saab kõikide “loojate-tõeütlejate” peamiseks mureks.
Vasturääkimise erinevate strateegiate kasutamine on iseloomulik mitmetele XX sajandi kunstinähtustele, kuni selleni välja, et kunstinähtus tervikuna on kui vastuväide, nagu seda on peetud tähtsaks häppeningi ja videokunsti puhul. Mäss on ju oma olemuselt vasturääkimine, sõnakuulmatus. Ülivõimsa ja kõigutamatu võimu suhtes kujuneb piinlikkust tekitav vasturääkimine pea ainsaks vastupanu meetodiks. Võõristust tekitavaks vastupanutehnikaks võib osutuda ka võimu ebaproportsionaalne takkakiitmine ja ülesupitamine, nagu seda on teinud vene kunstnik Aleksander Brener.
Kunstimässu mängud võivad olla füüsilised ja elektroonilised. Sõnade “mäng” ja “elu” vahele võime ka võrdusmärgi panna, sest, nagu hea mängu puhul ikka, see muutub vahel tegelikkuseks.
 
Vastupanumängud
Vastupanumängu ja reaalse vastupanusoovi võib kergesti segi ajada. Reaalses kunstielus võidakse vastujõudu osutada ka sellest enesele aru andmata, soovides maastikku tasakaalustada. Autoritaarse võimu eesmärgiks on juurdepääsu kontrollimine ja vastupanuhäälte mahasurumine. Vastupanust saame rääkida alles pärast selle kerkimist, kui see on juhtunud. Kui vastupanu eksponeerimise vahendid või kanalid ei ole kättesaadavad, nendeni on raske jõuda või takistab nende kasutamist enesetsensuur, siis vastupanu ei leia aset. Rahulolematust peavad kinnitama tõendid. Rahulolematusest on võimalik rääkida alles pärast reaalset vastupanuakti.
Teatud tingimustel on ka mentaalne ehk latentne opositsioon kui vastupanu, mis võib paisuda reaalseks, kuid võib selleks ka mitte muutuda. Vastupanu on aktsioon, reaalne tegu. Kultuuriline vastupanu on vastukultuur, mis tekib inimeste sisemistest vajadustest ja suutmatusest jätkata sama moodi.
Võimulolijad tõlgendavad vastupanu kui hälbelist käitumist. Kasutatava terminoloogia eesmärk on vastupanutegelaskonna renomee hävitamine ja nende tegevuse motiivide taandamine nende isiklikele “probleemidele”. Autoritaarne tegelaskond ei pruugi oma repressiivsetest ambitsioonidest enne aimu saada kui reaalses olukorras, kus nad peavad valima – kas pealejäämine või allaandmine. Selles mõttes stimuleerib autoritaarset poolt vägivallaks hirm kadumise ja hävimise ees. Nende seisukohalt on vägivald lihtsalt enesekaitse.
 
Võimumängud: definitsioonid
Võimuteema on mõneti sugulaslik varem käsitletud domineerimisproblemaatikaga, kuid on teatavad varjundierinevused. Max Weber on defineerinud võimu kui eesmärkide realiseerimise tõenäosust teiste tahtest olenemata¹ ja kui inimese võimet sundida oma tahet peale teistele inimestele.² Võim on sotsiaalne ressurss, mis on peaaegu igas suhtes, grupis ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Eristada on võimalik autoriteeti, mõjuvõimu ja prestii?i.
Morton Deutsch defineerib võimu kui suhtedimensiooni: “Tegutsejal /---/ on antud olukorras võimu (situatiivset võimu) sedavõrd, kuivõrd ta saab rahuldada eesmärke (sihte, soove, tahtmisi), mida ta antud situatsioonis üritab teostada. Võimu mõiste toetub suhetele; see ei sõltu inimesest, vaid pigem inimese ja tema keskkonna suhetest. Seega määravad tegutseja võimu antud olukorras ühtviisi nii situatsiooni tunnusjooned kui ka isiku enda omadused.³”
Võim toetub võimu alustele (allikatele), millest eristatakse tasu, sundust, seadust, asjatundlikkust ja autoriteeti.⁴ Võimu olulisemaks toetuspunktiks on ressursside kontroll. Inimeste käes, kes kontrollivad ressursse, on võim, sest nemad jagavad ja eraldavad ressursse nendele, kes teevad nii, nagu neile öeldud, või piiravad (võtavad ära) ressursse nendelt, kes ei kasuta ressursse vastavalt ettekirjutusele.⁵ Kõneldakse ka austuse ja ressursivaldamise seostest. Austus vanemate inimeste vastu on läbi aegade väljendanud vanemate kontrolli ressursside üle. Andmed kaasaegsest Hiinast aga näitavad, et vanemate inimeste austamine lõpeb tihti siis, kui vanadel kaob võim ressursside üle.⁶
Võimu allikate kõrval on oluline roll ka võimu rakendamisel, kuna vahendid ise ei ole veel võim – võim on vahendite õige ja efektiivne kasutamine.
Sel kombel saame võimu mõista eelkõige situatiivsena. Ühes situatsioonis võimukas inimene võib olla vähevõimukas teises. Kunstile võime seda laiendada sel viisil, et ühe geograafilise areaali võimukas kunstitegelane on muudes areaalides vähevõimukas. Ühel ajal võimukas ei ole seda teisel ajal. Situatsioon on defineeritav kui sotsiaal-geograafiline ümbrus. Võim on peale situatiivsuse ja ajalisuse ka paikne, seotud kindla keskkonna ja ajahetkega.
Pidades silmas võimu tingitust vallatavatest defitsiitsetest ressurssidest, saame võimu omavateks klassifitseerida mistahes instantse ja isikuid, kellel on kunstnike suhtes ressursse eraldav positsioon: tööandjad, fondid, kapitalid, ostude üle otsustavad nõukogud, galeristid jt. individuaalsed ja kollektiivsed organid. Need on organid, mis mõjutavad kunstniku materiaalset elukäiku.
 
Võimu intiimsus ja füsioloogia
Kuigi võimust räägitakse enamasti kui sotsiaalsest nähtusest, mis on täheldatav vaid millegi suhtes ja kindlas kontekstis, on võimalik peatuda ka psühholoogilisel tasandil.
Sageli jääb võimuinimese positsioon arusaamatuks, ometi on tema ärevus inimlik. Võimu omaja tajub võimu füsioloogiliselt, keha juurde kuuluvana. Ta on selle endasse sisse võtnud, sellega üheks saanud. Selle kaotamine, vähenemine või lisamine mõjutab keha. See väljendub kõikvõimalikes psühhofüsioloogilisetes nähtustes, mida lihtsamalt kirjeldatakse kui stressi. Võitlus võimu eest tähendab võitlust oma keha eest. See on võitlus oma ihulise eksistentsi eest. Võim on selles mõttes intiimne.
Võimu intiimsusest ja kehalisusest kõnelemine on põhjendatud sellega, et võim on võitlus oma territooriumi ja oma reeglite kehtestamise eest. Keha on meie kõige lähedasem territoorium. Kõige võimutumad on vangid ja haiged: nende keha ei kuulu nendele, nad ei oma seda, neil ei ole võimu selle üle.
Animaalriigis on tegutsemisareaal märgistatud looma kehavedelikega, keha juurde kuuluvaga. Humanoidid on märgatavalt arenenumad, ent ka nende puhul on territoriaalse käitumise kehalisus ilmne. Võimuinimese tegutsemisterritoorium kujuneb tema keha laienduseks. Ta “laotab” ennast ümbrusesse. Tema tegutsemisraadiuse ahendamine, “laialilaotatud” mõju tükeldamine on rünnak tema kehale.
Kunstis on võimalik laiendada keha piire kunstiteosteks vormitud representatsioonide kaudu. Kunstniku füüsise ekspansioon, “keha laialilaotamine” väliskeskkonda võib toimuda ka sümboolselt, tema nime levitamisena, ilma asise esinduseta selle taga. Kunstniku Ego territoorium ja “jõuareaal” on oma olemuselt virtuaalne.
Füsioloogilisuse ja seksuaalsuse vahele on sageli pandud võrdusmärk. Seegi valdkond võib osutuda võimumängude tallermaaks. Seksuaalne käitumine võib olla mõistetav territooriumi hõivamisena, võitlusega ruumi eest. Seksuaalsust puudutav on seotud kehaga eriti, olgugi et vahel kaudselt. (See on omamoodi paradoks, kuid see oleks omaette jutt. Tuum on selles, et võimumängudes osutub seks vahetuskaubaks.) Keha osutub vahendiks territoriaalsete eesmärkide saavutamisel. Keha abil märgistatakse. Kehaga või selle juurde kuuluvaga markeeritakse kehast väljapoole jäävat. Kuid keha on ka vahend, seda kasutatakse rahaühikuna juhul, kui see omab vahetusväärtust.
Võimumängude tegelane võib sageli imestusega märgata, et suhtumine temasse on mõjutatud tema positsioonist “mänguväljakul” ning tema asendist teiste ja eriti domineerivate mänguväljakutegelaste suhtes. Keegi ei ole enam tema ise, tema kui kunstnik, kuraator, kriitik või sõltumatu, vaid on kunstipoliitiliselt märgistatud tegelane. Territoriaalsete mängude tihenedes satutakse olukorda, kus kõik, mida tehakse enda heaks, osutub tehtuks kellegi teise kahjuks, tahes või tahtmata. Vahel ka nii: kõik, mida tehakse teise heaks, osutub tehtuks enda heaks. Ja paradoksaalselt: mõni tegu, mida tehakse enda kahjuks, osutub tehtuks enda kasuks.
On ilmne, et tillukeses kunstimaailmas võitleb domineeriv osapool selle eest (kas üksinda või kasutades teisi), et igasuguseid võimuprobleeme tühjaks kuulutada, kuulutada need olematuks. Võitlust võimu pärast maskeeritakse võitlusega professionaalsuse (või muude “objektiivsete” kvaliteetide) nimel.
Võimu kaaslaste puhul võib nende kuuluvus ja lojaalsus olla mitmekihiline. Nad võivad olla võimu poolel nn. perekondliku või professionaalse kuuluvuse alusel – kuid nad võivad seda olla ka täiesti intuitiivselt. Kuid ka praktilisest kaalutlusest – kasu pärast. Nende võitlus võimuküsimuse tühiseks kuulutamise eest on lootusetu uues meedias, mis võimaldab kohest ja otsest reaktsiooni. Keskkond, kus ei saa ennast distantseerida avaldamislimitatsiooniga (suurte tammepuust ustega), osutub domineerimisega harjunutele ebamugavaks ruumiks.
 
Lõpetuseks
Iga kirjutaja jaoks on peamine distantsi saavutamine tegelikkuses toimuva suhtes ning objektiivse hinnangu andmine sündmustele ja nähtamatutele protsessidele. Distantsi puudumine on takistuseks reaalsuse nägemisel: liiga tihe kontaktisolek ähmastab pilti samal kombel nagu kaugel paiknemine.
Järgneda võiksid kunstielu etenduslikud teemad. See puudutab simuleeritud torme kunstielus ja pööraseid debatte sündmuste ergutamiseks ning uute nimede fookusesse toomiseks. Osa tähelepanu peaksid teenima institutsioonid ja nende justkui neutraalsed “lavastused” reaalse kunstimaailma sündmuste dirigeerimisel. Institutsioonimängud on sama hästi ka inimeste mängud, iseärasusega, et võimumehhanismi liitumine inimlike ambitsioonidega võib anda tulemuseks ennenägematuid subsideerimis- või diskrimineerimisskeeme.
Kunst ja hälbiv käitumine, kunst ja kuulekus oleks teemana eespool esitatud mässu-, märtri- ja vastupanumängude jätk ja edasiarendus. Modernistlikus traditsioonis on ju kunst olnud piiride rikkujaks, normide muutjaks ja varasemate keelatud tsoonide asustajaks. Praktikas on seda läbi viinud lihast ja luust kunstnikud, kelle kokkupõrkel reaalsusega on leidnud aset normatiivsed vapustused.