!peatus
!peataolek & !peapeal > !peatumine >> !peamine

pilt

Priit Kruus, Neeme Põder, Hedda Maurer ja Jana Lepik.

!peatus on meeldetuletus, ja mitte ainult meie endi jaoks. Me osutame asjadele, mis on unustatud. MIKS me seda manifesteerime ja miks just NII?! See siin pole kirjanikkonna peale oksendamine, see on kirjanduselu ja selle ümber toimuva profülaktiline väljaoksendamine, loobudes seedimisest ja kaasa noogutamisest.

Valed on pealesunnitud ootused!
Esiteks – kui autorid on noored, siis pole nad a priori “noored ja vihased”. Ärge kirjutage meile ette uuenduslikkuse reegleid, ärge sundige meid “kündma põllule uut vagu”; ärge kirjutage noortele autoritele ette nõuet plahvatuslikult ja “pauguga kirjandusse tulla” ja mis kõige olulisem: ärge nõudke neilt selleks vajaminevaid omadusi! Ärge suruge oma ootustega peale nišše, seninägemata tehnikate kasutuselevõtmist, “vana hea nõuka-aja plusside” nagu suurte tiraa?ide ja kirjaniku karjaserolli taaselustamist, ärge tehke oma ootustest kriteeriume!
Noor-olemisest ei saa meie märki, brändi, põhjendust ega vabandust. Ei mingit lahterdamist, kastidesse toppimist! “Noor ja vihane” on see, kelle mässu saab suunata selleks ettenähtud kanalisse – kui mugav! Me valime ise, mille peale vihastame, kui tahame, siis mässame ka mässu enese vastu!
 
Valed on ikoonid!
Praegu luuakse eesti kirjanduses kahesuguseid ikoone. Mõlemal juhul unustatakse, et tekst on sõltumatu autori meedia- või ringkonnahaibi tasemest.
Värviline plakatinägu meelitab ligi nagu liimerdav paber kärbseid. Aga kirjandus on toode, aga raamat on ju nagu hügieeniside või telefonikaart, mis enne tarbimist imab raha nagu sinist vedelikku ja põhjalikumal kasutamisel saab tühjaks, eks ole? Kui raamat ei müü, siis on see kehv, jah? Kui nägu pole tuntud, siis pole kõmu- või kultuskirjanik, jah? Kui nägu pole seltskonnalehel, siis pole keegi, jah? Liimerdav paber ei tohi olla ainus juhatav tunnel tekstini! Seda ei tohi sundida kasutama kedagi, kes seda kasutada ei taha!
Kui haibijanus plakatlik seltskonna-ajakirjandus nõuab eelkõige võimalust kasutada sõnu “see müüb” ja “skandaalne” ja “edukas”, siis sääraseid omadusi õigustavatele nähtustele seatakse vastukaaluks tekste, mis “avavad uue diskursuse” ja mis on “tegelik, kvaliteetne kirjandus”. Autoreid seatakse plakatile ka vastavalt nende seisusele “akadeemilise ringkonna” silmis. Kultuuriajakirjanduses lokkab sulelennuline kildkonna “oma kõvade tüüpide” otsimine.
Oluline pole aga saada siseringi ikooniks, kes peab olema elavaks tõestuseks ootustele kirjanduslikus tänapäevas. Autorile on tegelikult ahistav kirjutada vastavalt viisidele, kuidas teda tahetakse tõlgendada. Selleks, et teiste ootustele vastata, on ahistav osata vastavaid võimalusi kirjutamise ajal ratsionaalselt kaalutledes ise välja tuua, selgitada; osata omaloodut dekonstrueerida, nagu puslet tükkideks jaotada ja osade funktsioone selgitada, nende olemasolu teksti valmimise hetkel õigustada. Ei ole vaja keskenduda ebaolulisele!
 
Valed on tellimused!
Pjedestaalidele tõstmisestki ei näi praegu piisavat. Kirjanikke ergutatakse käima mööda sissetallatud rada, tootma brändi, millele ikka ja jälle hurraa karjuda ja preemiaid jagada. See on ahistamine!
Kirjanikust ei tohi teha ülesannete ja tööplaanide täitjat, rahulolevat õlalepatsutuse ootajat!
Ükski kirjanik ei pea tõestama, et on olemas kõrgetasemeline eesti kirjandus selleks, et teised seda ootavad. Ühtki kirjanikku ei tohi kirjutada suuremaks, kui ta tegelikult on, ka kriitikas peab valitsema pluralism, isegi takistamatu pluralism, nii nagu on see lugejaskonna seas.
Kui tampida mutta tarbetekste, siis ei tohi ka ise kultiveerida nõudlust tellimustekstide järele!

Valed on kirjanduslikud klikid!
Eesti on väike. Nägemusi sellest, milline on “kvaliteetne” kirjandus, võib kirjanduslikes, kultuuritegelaste vms. seltskondade seas jaotada nende väheste seltskondade järgi. Need seltskonnad on võtnud endale õiguse otsustada, kes on kirjanik ja kes mitte. Mitte (ainult) “kui sa pole meie poolt, siis sa oled meie vastu”, vaid “kui me sind (kirjanikuna) ei tunne, siis sa pole kirjanik”. Klikkidest väljaspool olijad peavad klikkide silmis kirjanikeks saama enne, kui nad on midagi avaldanud. Ja siis läheb lahti: sõber kiidab sõpra, tuttav ülistab tuttavat ja kuidas nad kõik koos jõivad ja üksteist kirjandusse tõivad!
Klikid kitsendavad pluralismi, sellega seatakse ohtu ka autorkonna spontaanne areng, spontaanne pettumine ja spontaanne õnnestumine!

Vale on ühiskonnakriitika ja eluläheduse võrdsustamine!
Karjuv vajadus rahvakirjanike järele nõuab praegu, et tekst kajastaks oma ajastut, ja parem, kui teeks seda kriitiliselt. Pidades silmas ühiskonnakriitikat, on aga mindud vale teed mööda – kujutatakse küll igapäevaseid ning mõneti nurga taha jäävaid elulisi seiku, ja halvemal juhul neid isegi ekspluateeritakse. See aga ei näita ühiskonnaelu paljusust, rääkimata sellest, et seekaudu oleks võimalik võtta paljusust, s.t. kõiki ja kõike hõlmavat seisukohta. See pole ühiskonnakriitika! Roevesi väljub meie kõikide majadest, aga oma rooja kurb-emotsionaalne kujutamine räägib autori/tegelas(t)e isiklikust tragöödiast, sest selle kirjapaneku viis või toon on autori valik!
 
Vale on Tallinna ja Tartu jne.
vastandamine!
Ei ole olemas Tallinna kirjandust, ei ole olemas Tartu kirjandust! Kirjanduse omaruumiliste sõlmpunktide geograafliline vastandamine on vale! Tekste endid ent võib vastandada niipalju kui kulub. Ei ole olemas Hiiumaa, Ida-Virumaa, Kesk-Eesti, Pärnu, Saaremaa ega Saarepeedi kirjandust. On eesti kirjandus. Tekst on oma kultuuriruumis alokaalne. Koht ei määra teksti kvaliteeti!
 
Vale on kultuuriimperialism!
Eesti on alles kümnendat aastat maailmale avatud. Piisavalt lühike aeg selleks, et me ikka veel läheneks õhinaga, aga samas läbimõtlematult võõrale ja seega huvitavale, mis tuleb teistest riikidest, maailmadest – teistest kultuuriruumidest. Sealt meieni jõudvat ei tohi võtta ja kasutada valimatult, dekoratiivsel eesmärgil! Võõra kultuuriruumi stereotüübid sünnivad oma ruumi steriilsetena. Värvilised teletupsud oma koduselt hallil Pokumaal järglasi ei saa.
Igal kultuuril kõige laiemas tähenduses, mida kirjandus kajastabki, on oma suhtlemismallid, inimtüübid, stambid ja ülesehituslikud mudelid. Võõraste mudelite, mallide jmt. valikuline sissekirjutamine oma ruumist lähtuvasse teksti ei tööta.
Panustamine võõrale kultuuriruumile saab töötada ainult siis, kui autori ja kirjeldatava vahele jääv distants on teksti sisse kirjutatud. Turist ei saa kodakondsust!
 
!peatus
ei taha järjekordset ühe hooaja revolutsiooni. Me tahame põhimõtteid, mitte provokatsioone; mõtteid, mitte hüsteeriat; valikuid, mitte stampe! Me tahame vabu isiksusi, mitte kastidesse löödud brände; teostusi, mitte mudeleid; mõistmist, mitte skandaale!
!peatus ei taha leiutada jalgratast, vaid me tahame sellega sõita. Me tahame olla head ja me tahame olla halvad, me tahame olla targad ja me tahame olla rumalad. Me tahame kirjutada, me tahame lugeda!

HEDDA MAURER
PRIIT KRUUS
NEEME PÕDER
JANA LEPIK