|
|
|
Ritter Hansu Võlumäe armastus Thomas Mann/Madis Kõiv “Võlumägi”. Lavastaja Jaanus Rohumaa, koreograaf Teet Kask (külalisena Norra Rahvusooperist), kunstnik Mae Kivilo (külalisena Vanalinnastuudiost), muusikaline idee: Erkki-Sven Tüür, helikujundus: Jaanus Rohumaa ja Jaan Tootsen (külalisena Raadioteatrist). Osades Indrek Sammul, Andres Raag, Liina-Riin Olmaru, Rain Simmul, Kalju Orro, Ago Roo, Külli Teetamm, Triinu Meriste, Andero Ermel, Helene Vannari, Marje Metsur, Allan Noormets, Andres Ots ja Ene Järvis. Esietendus Linnateatri Taevalaval 4. detsembril 2001.
Lihtsakoelisel noorel kadetil on pisut keerulisem naasklist tädipoeg, kes tuleb teda sanatooriumisse külastama. Tädipoeg armub esimesest silmapilgust sarmikalt labasesse venekeelsesse daamikesse. Mees on õnnelik, kui märkab endagi puhul haiguse sümptomeid, sest saab ettekäände sanatooriumisse jääda. Karnevaliööl toimub tema ja prouakese vahel kirglik stseen, siis sõidab naine ära. Noormees jääb ootama, Kadetist sugulane ei malda lõplikku tervenemist ära oodata, läheb oma rügementi, naaseb ja sureb. Kaks vastandiliku mõtteviisiga kohalikku mehikest kaklevad oma filosoofiatega noormehe hinge pärast. Siis tuleb prouakene tervisvetelt kaasa nabitud austaja seltsis, kes kõik varju jätab. Mehikesed duelleerivad, austaja aga tapab enda. Saabub sõnum sõja algusest. Niisugune see lugu praegu on… Enamus mu tuttavaist, kellele näiteks “Rehepapp” raamatuna väga meeldib, ei või Draamateatri etendust silmaotsaski kannatada. Võib-olla need, kes pole “Võlumäge” lugenud, vaatavad Linnateatri etendust hoopis teistmoodi kui need, kellele see on üks vaimumaailma konstante. Raske unustada seda, mida tead, ja vaadata seda, mida laval näed. Aga püüdma peab. Liiga palju Castorpit Mitmekihilises romaanis on palju liine, millest igaüks võimaldaks lavastust. Jaanus Rohumaa peategelane on Hans Castorp. Miks seda üldse mainida, kas ta pole seda siis raamatuski? Jah, aga seal on ta peategelane veidi nihestatud tähenduses. Nimelt pole ta alati aktiivne tegelane. Ühelt poolt ta peegeldab teisi, lastes noil end avada. (Kuigi see lugu juhtus temaga, ei jutustata seda tema pärast, nagu T. Mann ise ütleb.) Teisalt on spetsiifiline mitteaktiivsus tema karakteri olemuslik joon. Castorpil jääb kõiges natuke puudu: kirge on, aga mitte “lõpuni nõudvat”, mõtteid on, aga mitte liiga originaalseid. Kõigel lasub hämuse pitserina seisusekohane mugavusarmastus ning snobistlik letargia. Just seda “poolpehmet” olekut peaks väljendama autori kommentaar “elu murelaps“. Lavalt öelduna sugereerib see aga pigem mõtte, et Castorpil on olnud all, lauskmaal eluga raskusi ning et ta on tulnud ära mäele, et inimesena küpseda, sest siin on erakpaik nagu kõrb või metsakoobas. Olgu sellega kuis on, aga sissepoolse, vähedünaamilise ning samas plastilise natuuri visuaalne kujutamine on laval ülikeerukas ning teda peategelaseks panna riskantne. Sest teater on füüsiline nähtus ja selle loogika kohaselt ei ole võimalik mittetoimimist näidata mittetoimimise enda kaudu. Ja seepärast kaldub iga näitleja rohkem või vähem aktiivsuse mängimise poole (“mida ma siinkohal mängin, lavastaja?”). See aktiivus peab olema millegagi täidetud. Ja seda ongi talle antud. See on armastamine. Castorpist on saanud lavastaja käe all ootamatult kirglik mees. Miks proua Chauchat Hans Castorpile nii meeldib? Mäletatavasti tundis väike Hans ebaharilikku tunnet ühe oma koolivenna vastu, kellelt laenas pliiatsi, et saaks temaga lävida. Pribislav Hippe silmade viltune lõige kerkib taas ta mällu Chauchat’ kirgiisisilmi nähes. See on tüüpiline näide, kuidas teatavas vanuses on seksuaalne tunne alles sooliselt määratlemata. Kahtlemata kujutas latentne homoseksuaal Thomas Mann sääraseid detaile täiesti sihiteadlikult. Praegu kõlavad Pribislavi kunagi lausutud sõnad Castorpi kõrvus kohe etenduse algul rongiga kuurorti saabudes, nagu mõtleks ta neile pidevalt. “Ma olen sind alati armastanud,” ütleb Hans proua Chauchat’le nende silmade mõjul. Aga see kõlab nüüd romantilise klišeena, nagu daamikestele ikka öeldakse. Lava-Castorp on niisiis teise temperamendiga kui raamatus. Tema kireöö proua Chauchat’ga on pikk ja suures plaanis. Siis ta jääb teda aastateks ootama. Aga mitte nagu intertsist kantu, ajakütkeis viibija, sanatooriumielu mugavuste nautleja, vaid nagu muistne rüütel, kes on truu. Kui proua aastaid hiljem koos uue peigmehe Peeperkorniga naaseb, vaikib Hans suursuguselt. Aga ta pole loobunud katseist prouat tagasi võita. Ta ei ole mingi “väike sakslane”, sest sooritab turtsaka Chauchat’ga lausa tsirkuseartisti või võistlustantsija akrobaatikat, demonstreerides selle kaudu oma peremeheks olemist. Indrek Sammuli füüsiline vorm on teada, aga sellisel “kätšil” pole mugavusest lugu pidava Castorpiga küll midagi ühist. Üldse, need koreograafilised stseenid (Teet Kaselt). Algul vaatad, mis jubedused, nagu see padjasõda katusel. Aga kui mõtled, et tegemist ongi hoopis teise Hansuga, siis nojah. Vanasti oleks nende kohta ehk öeldud lihtsalt lavastajametafoorid. Eks ma neid algul niimoodi võtsingi, kuni kavalehelt lugesin, et need on eraldi seaded. Spetsialiseerumine tungib kõikjale. Aga on ka metafoore. Mõni neist tühisevõitu nagu lõpus käegaviitamine lampide suunas, et “aeg”. See on kooliteater. Mõtlesin kaua, keda Castorp mulle meenutab. Algul oli ta vägagi sümpaatne. Säärane lihtsakene ja vilavate silmadega knirps. Kui nad seal tädipojaga istuvad ja nendega liitub Chauchat, kelle tähelepanu äratamiseks Hans tükke teeb, siis korraga turgatas: see on ju Chaplin, tema väikene inimene! Castorp ei ole iseenesest üldse halvasti tehtud, pigem ikka vastupidi. Tore on näha näitlejat loomas täiesti erinevat kuju oma senisest tööst. Aga – kui see tundub mingil üldisemal tasemel… “mööda”? Näiteks miks ta seal lõpupoole kurke või salatit hakib? On köögitoimkonda pandud? Mitte ainult Castorpi puhul, vaid tervikuna hakkas häirima liigne koomuskitegemine. Lavastaja oleks nagu publikut alahinnanud ja igale poole naljakohti vahele pikkinud. Asjata. Settembrini ja Naphta Pikad jutuajamised ei tähista romaanis üksnes lobisemist, millest tunne ja vägi üle on. Neis vaieldakse õhtumaise kultuuri ning Euroopa saatuse üle. Nende esitusele ei saa põhimõtteliselt midagi ette heita, aga ometi ei pääse nad neljatunnises etenduses mõjule ja on märgilised üsna algusest peale. Laval on neist vaid murdosa ja kahtlemata olekski võimatu neid tervikuna esitada, nii et neis peituv pinge jõuaks kasvada. (Kas praegu ikka on põhjust duelleerimiseks?) Ent kas just nende dispuutide ainet poleks võinud proovida rohkem spetsiifiliselt teatriliste vahenditega väljendada? Muidugi ei saa filosoofilisi küsimusi tervikuna transponeerida lavalistesse metafooridesse, aga see pole ju filosoofia selle kitsamas tähenduses, vaid ikka inimelu ja ühiskonna igavesed küsimused. Nende suhtes pole indiviid erapooletu kõrvalvaataja, vaid on kaasatud naha ja karvadega. Aga see olnuks juba üks hoopis teine lavastus (“By!”… Allan Noormets oli ikka vapustavalt Urmas Oti sarnane!) Muide, ka puhtväliselt oleks võinud toonitada kahe oponendi suuremat vastandlikkust. On küll osundatud jesuiidi (Kalju Orro) toretsemiskalduvusele ning maiustamisele, samas piisavalt rõhutamata vabamüürlase (Rain Simmul) ainelist kehvust. Ta on ikka päris dändi praegu. Peeperkorn Mynheer räägib laval suhteliselt rohkem kui romaanis, kus tema dominandiks olid “kultuurliigutused” ja ebamäärased hüüatused. Kas me saame vaadates aru, millega ta saavutab üleoleku “väikestest lobisejatest”? On seal ikka animaalset väge, mis mõjub nii meestele kui naistele, lastes banaalsustel kõlada nõnda, et metsad kuulavad ja ojad on vait? Mõnel määral siiski. Viibe kotka suunas kose kohal ja sulg surisängil on ilus. Ja kust neid mõjuvaid mehi võttagi? Mu meelest sobinuks sellesse rolli kõikidest teada olevatest eestlastest enim kadunud Ilmar Laaban. Ago Roo on väliselt täitsa hea. Aga siiski ta mängib Peeperkorni. Mõtlesin korraks, et ehk pidanuksid tema ja Allan Noormets osad vahetama? Viimase Behrens oli väga mõjuv. Lisaks viimati mainitule oli Andres Raagi Joachim ainus, kellele mul pole mingeid pretensioone. Rolli tuum oli käes ja selgelt mängitud. Haruldaselt sobiv tüpaa?, puhas reljeefsus. Oivaline, perfektne, öelnuks Peeperkorn. Ka Liina Olmaru proua Chauchat’na on pannud peaaegu kümnesse, kui teda iseseisvalt võtta. Puusast lahti kõnnak (Tammsaare Tiina paroodia?), ?estid, kõik on valmis tehtud. Just see asiaatlik riivatus, lõtv labasus, mille eest hoiatas Settembrini. Vaid mõnel hetkel tundus, et kõneaktsendis on kohalikke venelasi liiga järele tehtud. Kõrvaltegelastest on unustamatu Helene Vannari proua Stöhr, labasuse võrdkujuna. Näitlejanna nägu oli “töödeldud” nagu kinovõtteks. Patsientide seltskonnast on nähtavaks tehtud veel Marusja (Külli Teetamm), preili Kleefeld (Triinu Meriste), proua Blumenthal (Marje Metsur), aga ka ülemõde Mylendok (Ene Järvis). Muidugi pidi armutult kärpima, ent siiski ma ei suuda jätta meenutamata, milliseid erakordselt visuaalseid liine romaanis on. Näiteks pikk episood Joachimi vaimu väljakutsumisel. Arvan, et ainuüksi see täielikult instseneeritult vääriks tervet vaatust. Muide, tuumaka naeratusega tüüakal spiritistil Edhin Krokowskil (Andres Ots) polnud praegu midagi eriti teha. Teisalt polnud kõik praegu kaasatud tingimatult vajalik. Näiteks härra Albini (Andero Ermel) enesetapuähvardus. Või vestlused Behrensiga naiste naha ja rasva iseärasustest. See on osa hoopis laiemast Castorpi-diskursusest. Õnnestunud on Mae Kivilo kujundus. Kui see on tema idee, siis on ta lavastuse kaasautor. (Kavalehe järgi on seda ka muusikalise idee autor Erkki-Sven Tüür.) Esmalt universaalne kompartementide rida, nagu hiljuti Mere puiestee alguse träniputkad, ainult eesriie ette veetud, nii et palatite asemel tekkis soovi korral söögituba, saal või midagi muud, võimaldades stseenilist dünaamikat. Ja nende kohal teisel tasandil katus ning eemal palkonist kujunev mägi. Kunagi ammu Võlumäge lugedes valmistas romaani lõpp mulle pettumuse. Näis, nagu poleks autor osanud oma lugu lõpetada. Esimene maailmasõda mõjus ootamatult nagu hädatapmine. Alles pärast, olles lugenud Euroopa oludest ja mentaliteetidest enne ja pärast esimest suurt sõda, hakkasid mulle aimuma autori võimalikud kavatsused. Küllap mäletavad paljud muinasjuttu, kus hiir on tugevam puust, puu tuulest, pilv päikesest jne. Nii ka siin, Peeperkorn on küll üle väikestest lobisejatest. Aga sõda on üle kõigest. Ka armastusest. Ses mõttes oli lavastuse lõpp minu meelest õige: kaks inimlast sõjapalge ees. Ent siiski, armulugu kestab laval lõpuni. Chauchat on olnud Peeperkorni juures esmajoones halastusest, vana haige mehe eest hoolitsejana. Tegelikult pole ta Hansu unustanud. Jääb mulje, kui ei tuleks sõda, jääksid proua ja Hans kokku. Tõlgendamine on lavastaja õigus. Minu rahulolematuse põhjus on ilmselt selles, et tõlgendus pole olnud läbiv. Osa tegelasi (Joachim, proua Chauchat, Behrens, Naphta) on traditsioonilised, osa aga pärit lavastaja uuest nägemusest ning – nagu tavaliselt – väga head nahka sellisel korral kokku ei tule. Linnateatri lavastuses on tähtede vaatamisväärset mängu, ruumi nutikas organiseeritus ning üldjoontes jälgib töö romaani kontuure. Aga natuke olmeline on kõik, need tegelaskujud on ju palju huvitavamad! Vaimsuse temperatuuri erinevus raamatu ja etenduse vahel ei ulatu küll plussi ja miinuse poolele, ent on märgatav. Samas olen siiralt õnnelik, jälgides paljude, iseäranis nooremate kriitikute vaimustust lavastuse üle – , ehk õhutab see tervet põlvkonda toda suurteost uuesti lugema ja miks mitte ka taas lavastama. MIHKEL MUTT
|
