Oh ja Ah matkal
Berk Vaher ja Aare Pilv matkavad Valdur Mikita raamatu “Rännak impampluule riiki” radadel 

B. V.: Kui üks ajaleht juba kord on asunud kirjandust kaugushüppega mõõtma, siis oodatagu ära ka Valdur Mikita hüpe. Kujutan ette, et see võiks toimuda järgmiselt. Mikita alustab hoojooksu äratõukepakult, hüppab tagurpidi ühel jalal hoovõturaja algusse, tuleb säält saltotades pakuni tagasi, tõuseb otsejoones õhku, laugleb kuhugi kümne meetri joone kohale ja pärib siis ujeda naeratuse saatel, et kas ta peab juba alla tulema. Hää küll, see on kujund. Kuid mulle tundub Valdur Mikita eelmisest raamatust saati, et tal võivad küll ka omad piirid ja piirangud olla, kuid mitmeid “tavakirjaniku” jaoks ülimalt raskesti ületatavaid piire ületab tema mängleva kergusega.
A. P.: Kohati tundub isegi, et tegelikult ei ole Mikita tehtavas üldse seda tunnetust, et mingeid piire on vaja ületada, selles mõttes, et kohati tundub “Rännak impampluule riiki” mitte eksperimentaalluule kogumikuna, vaid sellise luule raamatuna, mis on loodud ühes hoopis teises maailmas. Jäin mõtlema, kas Mikita luule (või “luule”) on eksperimendi, katse, leiutuse mõiste kaudu seletatav, ja mulle väga meeldiks, kui poleks, seda enam, et ma suudan seda väga hästi ette kujutada. Sageli jätab see leiutamisest loomulikuma mulje. Võrdlus Mendelejeviga oleks siin vist kohane. Mendelejevi tabel ilmus Mendelejevile unes kui midagi üliloomulikku ja orgaaniliselt valmis olevat; Mendelejev ei konstrueerinud ega tuletanud seda. Mikitast jääb samasugune mulje, mis tõstab ta kunstilise eksperimendi staatusest natuke kõrgemale. Niipalju ülistust.
Üks teine asi, mis “Rännaku” puhul “Äparduse rõõmuga” võrreldes esile tuleb, on see, et päris paljud tekstid püüavad otsesemalt suhestuda eesti kirjandusega; mängu tulevad peatükid “Eesti kirjanduse imaginaarsest ajaloost”, Madis Kõivu kirjavahemärgikeel, eesti kirjanduse põhijooned jne. Kirjandusinimese jaoks võiks seesugune asi olla lähendav moment, Mikita mängud on nüüd samas ruumis Krulli või Kaplinskiga. Samas pole see Mikita mõistmiseks olemuslik, pealegi ongi siin tegu seesuguse eesti kirjandusega, mida tegelikult pole olemas.
Mikita teine raamat on niisiis esimesega võrreldes palju rohkem siinsetesse kontekstidesse sulgunud, peale eesti kirjanduse on varasemast rohkem mängimist ka näiteks eesti keele eripäradega. See tähendab, et Mikita on muutunud tavamõttes tõlkimatumaks kui varem, mõnesse võõrkeelde tõlkides peaks raamatu kommentaarium olema spetsiifilisem kui “Äparduse rõõmu” puhul. Teisalt tuleb see mõnes mõttes Mikita taotlustele kasuks, sest tegelikult ehitab ta ju üles just mingeid seesuguseid nähtusi, mis oma ehtsal kujul peakski töötama oma tõlkimatuse kaudu.
Mikita keeltel on komplitseeritud ontoloogia – ühelt poolt on nad puhtalt tõlkekeeled, teisalt seisneb nende huvitavus selles, et nad ise vajavad tõlkimist, kuid nende tõlkimine ei saa olla edukas ilma uusi sama ontoloogiaga keeli kasutusele võtmata.
B. V.: See eeldatav ontoloogiline nihe hõlmab mitte ainult keeli, vaid terveid kultuure. On lugejaid, kellele Mikita looming on niisama muhe absurdipanemine – ja eks see kihistus (hi-hii) ole ta raamatutes ka täiesti olemas. Üks tema tekstide võluvamaid aspekte ongi (pretsedenditult?) vägev “hääleulatus” mudila-ninnunännust ninnude ja nännude psühhiaatriliste diagnoosideni, infantiilsetest pissi- ja peerunaljadest hüperintellektuaalse bio-/antroposemiootilise utoopiani. Kuid tema “sõgedus” on selgelt süstemaatiline; ta nimekirjad, kategooriad, imaginaarsed teosed ei ole (ainult) asjad iseeneses, vaid tingivad ka kogu täiesti teistsugus(t)e kultuuriloogika(te) ettekujutamist. Nii kerge on ju arvata, et nii, nagu siin praegune kultuur asju näeb, on kõige õigem, kui mitte ainuõige – näiteks seetõttu, et seda toetab teadus. V. M. aga viitab esiteks sellele, et on olemas meie omast hoopiski erinevaid ilmaasjade liigitusi; vähe sellest, ta ei võimalda neid “primitiivseks” pidada, lisades neile ka akadeemilise aura; vähe sellestki, meie kultuuriruumis absurdsena tunduvate liigituste akadeemiline pühitsemine paneb mõtlema naeruväärsuse määrale meie teaduses ja liigitustes. Kui tsiteerida klassikuid, siis “see kirjatükk siin tuleb pateetiline”; aga minu meelest on V. M. (vähemalt) üks eesti kultuurimõtte radikaalsemaid avardajaid – ilma et ta esindaks mingit sapist või verist tormi&tungi või siis (eneseiroonilistki) traditsioonitruudust. Ja tõesti, “Rännakus” on too teistsuguste ilmatajumiste gamma rohkem praeguse eesti kultuuri ümber koondunud kui “Äparduse rõõmus”. “Impampluule riik” võikski niisiis olla ka lähituleviku eesti kultuuriruum – või on see liiga kitsas tõlgendus?
AP: Pigem ehk liiga lai, kui seda su küsimust nüüd päris tõsiselt võtta; aga miks mitte just tõsiselt? Lai sellessamas mõttes, millest sa ise just kõnelesid – “Rännakus” on noid kultuuriloogikaid rohkem, kui ühte ruumi (“kultuuriruumi”) ära mahub. Lisaks juba mainitud joonele, et “Rännak” ei ole üheselt uuenduslik (ses mõttes, et ühene uuenduslikkus suhtuks traditsiooni mingi ühetise nurga alt, mida aga Mikita raamatus pole), on selles raamatus sisalduva kogusummale iseloomulik ka see, et see pole üks terviklik ruum. Kui kõnelen “Mikita maailmast”, siis tegelikult pole see selles mõttes üks maailm, nagu on näiteks ühe tavalisemat laadi luulekogu või romaani maailm, pigem on see seesugune ruumipunkt, kus teised maailmad/ruumid lõikuvad. Ja samas ei pääse siin mööda ka teatud borgeslikust Paabeli raamatukogu tundest, ainult et siin pole tegu tekstide või nende kataloogidega, vaid keelte enestega. Tollest punktikujutelmast tuleb ka veel üks põhjendus sellele, miks ei saa õigupoolest ütelda, et Mikita kirjapandu oleks mingite piiride “ületaja” – sest ta ise ongi see punkt, mida tuleb ületada.
Aga kui tõsiselt me saame endid võtta, kui me midagi Mikita asjade kohta väidame? Kogu aeg kõigun ma Mikitat lugedes naljahoiaku ja ülima tõsiduse hoiaku vahel. Kui pisut liialdada (aga võib-olla pole siin liialdust ollagi), on see samasugusel piiril kõikumine, kus koomikast saab traagika ja vastupidi. Naljataju on reaktsioon nonde keeleliste ja kultuuriliste mängude ebanormaalsusele süütu ja mõnes mõttes inertse pilgu jaoks. Seejärel saabub tõsine äratundmine, et siin esitletavad keelelised maailmad võivad olla sama terviklikud kui see, milles me tavaliselt elame. Traagiline tunnetus pole ka võimatu, juhul kui tuntakse ära, kui võimatu on ühe lausungi puhul kahes või enamas keeles korraga rääkida – meie tavaline ja paratamatu seisukord. Mikita maailm on utoopia, mis kõigub selle vahel, kas meie naerame tema välja või naerab ta meid endast välja.
Üks asi on Mikita kirjutatu kui mingi erijuhtum, teine asi on siis, kui me peaksime Mikita luule(?) paigutama eesti luule horisonti. Kas Mikita saab olla väärtuslik ainult erandina või saab ta olla ka mingite luuletamishorisontide avardajana; s.t kas oleks kujuteldav “Mikita koolkond”? Minu arust oleks küll, aga siin tuleb küsimus, kas see koolkond oleks Mikita loodud väärtust kumuleeriv või lahustav? Lahustav oleks ta sel juhul, kui hakataks Mikitat jäljendama püüdega luua samasuguseid “tõlkepunkte”; Mikita poolt tehtu on juba niivõrd avar, ta sisaldab seesuguse kirjanduse mehhanismi selle täielikul kujul. Nii et otsene järgitegemispüüe ei annaks midagi juurde, vaid hakkaks sedasama Mikita poolt ehitatud masinavärki üle kulutama. Väärtust kumuleeriv järgimine oleks midagi seesugust, kus näiteks püütaks pikemalt liikuda mõnes ruumis nendest sadadest, millest ma eelpool kõnelesin, püütaks mõnda Mikita poolt välja pakutud semiootilist ruumi põhjalikumalt kaardistada.
Siit omakorda tuleb esile veel üks Mikita novaatorluse omapära – ta ei ole tühistaja või lammutaja, ta on just ehitaja. Ühelt poolt paistab, et Mikita lõhub need arusaamad, mis-kirjandus-on, mida-luuleks-peetakse, aga teisalt – ta ei hakka neid tühistama, ta ehitab tegelikult nende külge ja peale, luues mingeid konstruktsioone, mida on ehk võimalik kunagi ammendada, aga mitte väga kiiresti. See on valge maagia. See ei ole vana maja lammutamine ja selle asemele uue ehitamine, vaid vana maja kõiki võimalusi esile toov ümberehitus. Ja kui põhjalikult järgi mõelda, on see väga tervistav nähtus eesti kirjanduses, kus traditsiooni ja uuenduslikkuse konfliktist tekkinud loovad pinged hakkavad pikapeale lahtuma. Üks asi on see, et Mikita ei võta traditsiooni mingi ainukehtiva ja kivinenuna, teine asi on juba see, et Mikita ei võta ka uuendust millegi etaloniseerituna – just see on väga vabastav ja tervistav.
B. V.: Mikita on ju andnud ka otseseid juhiseid, “Kuidas kirjutada luuletusi” (lk. 28) – eks neidki tasu vaagida. “luuletada aeglaselt, inimmeelest sõltumata, nii nagu kohendab end sirguv mägi või kogub liustikujärv” – raske, aga mitte võimatu? “kiskuda riided seljast ja juuksed peast. luuletada.” – on sedagi tehtud! “armasta, keeda, õnnista endas sõjameest.” – tõepoolest, ka nii võib... Selle su mainitud “juurdeehitamise” puhul ongi kummaline see, et tema uued struktuurid ja süsteemid ja üksikobjektidki ühtaegu tugevdavad ja nõrgendavad vanu. Tugevdavad, kuna annavad neile uusi väljundeid. Nõrgendavad, kuna tõestavad, et need pole potentsiaalselt ainuvõimalikud; veel enam – et midagi teistsugust on aina eksisteerinud. Nondele luuletamismeetoditelegi võib ju eilsest ja tänasest juba viljelejaid leida.
A. P.: Nonde rebimis- ja hõõrumisluuletustega seoses tundub mulle, et seesugused luuletused on palju huvitavamad võimalusena see luuletus teha või ära teha (lugemisest ei saa siin enam rääkida) kui tegemise endana. Minu jaoks, kes ma olen ilmselt natuke liiga rikutud, on siin ikka küsimus mingis luule olemuse uute nüansside avastamises, ja mulle tundub mõnede Mikita asjade puhul, et kui need “luuletused” tõeks saaksid, siis nad ei oleks enam luuletused; nad jäävad luuletusteks ainult luuletuste võimalustena. Aga see jääb praegu liiga uduseks jutuks; et seda põhjendada, peaksin liiga pikale minema, nii et jäägu ta siin pooleli.
Ühest asjast veel, et jutt liiga heatahtlikuks ei läheks. Meie (ja mitte ainult meie kahekesi) oleme Mikitast muidugi suures vaimustuses, aga ma püüdsin ette kujutada, milline oleks meile vastanduv hoiak (kui välja arvata hoiak “ah, mingi segane jama”). See kõlaks ilmselt traditsiooniliselt: “See kõik on juba olnud.” Kui tahta, siis võib eesti luule viimasest kümnendist leida paralleelsused sajandialguse kunstivooludega, näiteks Kivisildnik kui Marinetti futurism, Rooste kui ekspressionist, ja nüüd Mikita kui dada. Kusjuures ettenägelikuna Mikita ei püüagi toda seost varjata ega vältida. “Häälutused” (lk. 77-78) on otsene dadaistide harrastatud simultaanluule jäljendus. Püüdes toda hoiakut pareerida, võiksin ma ütelda: jah, seda on varem tehtud, aga mitte eesti keeles; tegu on sellelaadse luulega, mis ei saa olla orgaaniline tõlgituna (kuigi paradoksaalselt toetub ta ise pidevale tõlkimisele), vaid igast keelest uuesti ja omaette välja kasvanuna. Või siis: jah, on tehtud, aga miks peaksime Mikitat lugedes mõtlema sellele, mis tehtud, kui niivõrd palju on veel tegemata. Selles lootuses on “impampluule” suur jõud.
B. V.: Kui sa õigustad Mikita luulet sellega, et eesti keeles pole nii varem tehtud, siis võiks ju küsida, miks sulle Väljataga sonetimasin ei meeldinud?
A. P.: Mõtlesin juba, et dixi, aga sellele küsimusele ei saa ma reageerimata jätta. Tegelikult ma tunnen, et mu tollane rünnak oli pisut ebakohane, esiteks seetõttu, et ega too sonetimasin nüüd nii saatanlik asi ei olnud, et tema vastu niimoodi loitsima hakata; teiseks seetõttu, et too rünnak jäi ühe üksikteose kallal näägutamiseks, ilma et oleks mingit toetavat tausta abiks olnud – Kivisildnik polnud enam nii aktuaalne kui paar aastat varem ning Mikita polnud veel välja ilmunud. Aga kui võrrelda sonetimasina projekti Mikita projektiga, siis siin just see erinevus minu arvates ongi, et sonetimasin oli puhtalt tõlge, import, ja mitte orgaaniliselt tekkinud, temas polnud toda eestikeelset juurt, millest asi oleks välja kasvanud. Mikita, kuigi ta liigub paljudes teistes semiootilistes süsteemides peale eesti keele, on oma “impampluule” välja kasvatanud iseenda pinnasest. Kui väljenduda müstiliselt, siis Mikita keel(t)etagune vaikus on eestikeelne, sonetimasina sees pelutav vaikus oli võõrkeelne.
B. V.: Mulle aga pole “see kõik on juba varem olnud” kunagi mingi eriti tugeva argumendina tundunud. Mikita impampluule eksperimendid võivad olla dadas olnud, aga nii literaatide kui lihtlugejate arusaamu “hääst luulest” pole need eriti suutnud kõigutada, mistõttu võib jääda mulje nende ebakohasusest, võib-olla isegi väärusest inimtaju ja maailmakogemuse kajastamisel. Mikita ise nimetab oma tekste sissejuhatuses üsna tagasihoidlikult luule soolaks, mis supi maitse välja toob. Kuid selles kogus on ju õigupoolest palju erinevaid vürtse – ja nende koostoimel “tavaluulele” võiks tulemuseks olla tugev ja krehvtine leem, nagu eksootilistes restoranides pakutakse. Lahjema lurriga harjunul võib see muidugi näärmed umbe lüüa. Kuid tasapisi mekituna arendab “Rännak” üht tänases väga unarussejäänud intelligentsuse liiki, mis luules ometi on keskne – sensoorset intelligentsust.