Eesti heliloojad I ja II

“Klassikaraadio” tegijad on Eesti Raadio firmamärgi all andnud välja kaks ilusat valikut eesti muusikast. Plaate kätte võttes tekkis loomulikult küsimus, mille järgi valik on tehtud, ja tekstivihiku sissejuhatusest ootasin lubadust, et tegemist seeriaga: esimene CD 2001, teine 2002 ja nii edasi. Isegi kui see rida katki jääks, oleks selge, et sooviti välja anda uute heade salvestuste valikut. Lõpetatud valik pealkirjaga “Eesti heliloojad” oleks väga pretensioonikas ja sisaldaks tegijate hinnangut: selline on “Klassikaraadio” pilt eesti muusikast. Kuigi jätku otsesõnu ei lubatud, pole ilmselt silmas peetud ka lõpetatud esinduslikkust. Mingil määral hinnanguline on esimese valiku alapealkiri “Eesti nüüdisklassika”, aga siingi viitab sõna “klassika” minu arvates pigem “Klassikaraadio” mängumaale kui kindlale teostekaanonile, sest ka vanematelt heliloojatelt on valitud värskemad teosed (salvestused). Kuulasin mõlemat plaati mitu korda, koduste toimingute kõrvale nagu raadiot ja ka täie tähelepanuga. Nad on mõlemat pidi kuulatavad, kuigi mulje veidi erineb. Mulle tundub, et valik ongi tehtud nagu raadiokontserdiks – mõlemal plaadil sobivad palad omavahel, on piisavalt kontrastsed ja mitte liiga erinevad, pingelise kuulamise järel tuleb lahedamat, helides hõljumise järel rütmikamat liikumist. Plaatide produtsent on “Klassikaraadio” juht Tiia Teder, küllap ka valiku ja järjestuse autor. Tekstid vihus on temalt ja Liina Fjukilt (“Klassikaraadio” toimetaja). Sooviksin, et seeria jätkuks samasuguste kuulatavate plaatidega, sest praegune valik pole mingil juhul ammendav.

Mis neil plaatidel siis on? Esimene valik, nüüdisklassika, sisaldab Ester Mäe “Vesperi” (orkestriversioon 1998, ERSO keelpillirühm Aivo Välja juhatusel, salvestatud 2000), Raimo Kangro “Display IX” (1997, Nyyd Ensemble Olari Eltsi juhatusel, salvest. 2001), Lepo Sumera “Shakespeare’i sonetid nr. 8 ja 90” (1996, Pirjo Levandi ja Mikk Mikiver, ERSO ja Eesti Poistekoor Paul Mäe juhatusel, salvest. 1998), Eino Tambergi “Desiderum concordiae” (1997, Nyyd Ensemble, salvest. 1998), Toivo Tulevi keelpillikvarteti nr. 1 (1991, Tallinna Keelpillikvartett, salvest. 1994), René Eespere “Glorificatio” (1990, Kaia Urb, TTÜ Meeskoor ja ERSO Arvo Volmeri juhatusel, salvest. 1995), Veljo Tormise “Süidi muusikast filmile “Kevade”“ (antud filmi loomisaeg 1969, süit on tegelikult 1973. aastast ja redigeerituna repertuaari tulnud suhteliselt hiljuti, salvestus 1998, ERSO Paul Mäe juhatusel). Plaadi kõrgpunkt on Sumera laulud, dramaatilised ja haaravate romantiliselt laiade kõladega lood. Kuigi esituskoosseis on väga suur, sobivad need hästi plaadi üldiselt kammerlikku õhkkonda. Mäe “Vesper” on ilus lüüriline lugu ja eelistaksin mõelda sellest lihtsalt kui õhtuloost, ilma pealkirjas sisalduva vihjeta õhtuteenistusele. Alates 1980. aastate lõpupoolest, kui religioossed allusioonid tabu alt lahti läksid, lahvatas eesti muusikas vaimuliku temaatika buum, millega Mäel minu mäletamist mööda küll pistmist pole. Samas on ta muusika hämmastavalt paindlikult ajaga kaasa tulnud ja “Vesper” kõlab just praeguse aja muusikana. Näitena omaaegsena kõlavast muusikast on selles valikus Tormise “Kevade” süit, mis eristub kõige rohkem plaadi tervikust. Kuigi mul on hea meel, et selle lõpuks riiulisse sain, pole see parim kontekst loo tutvustamiseks. Filmi- ja balletimuusika eripära on, et pildile peab ka ruumi jääma ja see muusika on mulle filmi vaadates tõesti hinge läinud. Keskendunult kuulates tundus süit eelnenud kontsertmuusikaks kirjutatud lugude järel lahja. Pealkirja all “Eesti nüüdisklassika” ootaksin ka Tormiselt mõnda uuemat ja iseloomulikumat lugu. Poleks midagi katki, kui Tormis siit välja jäänuks – puudu on ju ka Pärt ja Tüür. Mõneti ootamatu selles valikus oli Toivo Tulevi kvartett, sest muusikaellu on ta tulnud koos järgmisel plaadil esindatud põlvkonnaga (näiteks puudub ta 1990. aastal ilmunud EMBLis, kus aasta hiljem sündinud Tüür juba sees). Helikeele poolest sobiks see muusika nii siia kui sinna, aga kvartett kui traditsiooniline ansambel on ehk tõesti rohkem (nüüdis)klassika rida. Plaati kuulates on hea üleminek Tambergi (Tulevi õpetaja) rütmiliselt aktiivselt puhkpillikõladega loolt hoopis teise ajavooluga maailma. Tulevi kvartetist jääb mulje kui lõpmatust kadentsiillusioonist – kogu aeg nagu oleks kadents ja nagu laheneks, nagu oleksime pidevas kukkumises, aga maha plartsatamise asemel osutume jälle languse alguse kiirenduses olevat.
Teise valiku alapealkirjaks pole koostajad tihanud panna “Nüüdisklassika”, kuigi ju võiks. Nii see klassika koguneb ja ajaloo ees pole esimene plaat sugugi paremas positsioonis, kuigi autorid on eakamad ja nimekamad. Teise valiku autorite sünniaastad mahuvad 1967. (Mart Siimer) ja 1976. aasta vahele (Mirjam Tally ja Timo Steiner), lugude loomisaastaid pole koostajad üldse vajalikuks pidanud anda, ilmselt on kõik veel piisavalt “praegu”. Ajame siis läbi salvestusaegadega, sest selles muusikas on teose adressaadiks enamasti konkreetsed esitajad ning salvestus osa töö loomisprotsessist: plaadil on Helena Tulve “Traces” (Nyyd Ensemble Olari Eltsi juhatusel, salvest. 2001), Mirjam Tally/ Hasso Krulli “Swinburne” (Ardo Ran-Varres, Iris Oja, Alar Pintsaar, Vambola Krigul, Külli Möls, Robert Jürjendal, salvest. 2001), Tõnu Kõrvitsa “Allikas” (Virgo Veldi, Madis Metsamart, salvest. 2000), Timo Steineri “Kaini järeltulijad” (poogenklaveri ansambel autori juhatusel, salvest. 2001), Tõnis Kaumanni “Long play” (Nyyd Ensemble, salvest. 2001), Märt-Matis Lille “Le rite de passage” (Nyyd Ensemble, salvest. 1999), Mart Siimeri “Eluvesi” (Teet Järvi ja Monika Mattiesen, salvest. 1998). Midagi üldist on esitajates – kas Nyyd Ensemble või mõni sellesarnane vaba kooslus. Nyyd Ensemble mõju eesti muusika kujunemisele on märgitud juba mõnda aega. Muidugi tekkis see üsna vaba koosseisuga ansambel sellest, et kogu maailmas on möödunud sajandist palju muusikat ebastandardsetele kammeransamblitele, milles igat pilli üks või paar. Edasi aga tõi ansambli olemasolu juba uut, neile adresseeritud muusikat. Sirbi lugejatele on ansambli liikmed muidugi tuntud ja lisaks dirigendile Olari Eltsile arvestavad heliloojad kirjutades kindlate heade mängijatega, nagu näiteks flöödiga Mihkel Peäske käes. Kogu sellest plaadist jäi mulle aga eredamalt meelde Mirjam Tally/ Hasso Krulli lugu, kuigi see ei pruugi muusikateosena ehk parim olla. Mõningane materjalivalik tegi natuke nõutuks, aga samas oli lõbus. Väga meeldis deklamatsiooni põimimine rütmiga ja näitleja sulandumine muusikalisse kangasse. Kuigi lugu oli ka muu tegevuse taustaks hea kuulata, tekkis kujutlus teatud abstraktsest dramaatilisest tegevusest. Ka selles valikus olid hästi järjestatud nn. ajatud helikonstruktsioonid rütmiliselt liikuvamate lugudega, suurim kontrast selles mõttes oli Tõnis Kaumanni peaaegu jazzi ja Märt-Matis Lille üleminekuriituse vahel. See rituaalimuusika oli plaadilt raske kuulata ja selle õige kontekst tundub olevat mingi riituse sooritamine või matkimine koos vajaliku kontsentratsiooni ja pühendumusega. Isegi väga tähelepanelikult kuulates (pimedas toas silmad kinni) pidin vahepeal vaatama mängija pealt, kas asi läheb edasi või algas juba järgmine. Võimalik, et see muusika nõuaks plaadil teistsugust ümbrust, tervikuna mediteerimiseks valitud plaaditäit ja muidugi väga head aparatuuri mahamängimiseks.
Kokkuvõttes aga soovin “Klassikaraadiole” edu plaadisarja jätkamiseks, klassikalise muusika sõbrale soovitaksin neid plaate aga kuulamiseks, mitte riiulisse, et “siin on mu eesti klassika”. Nautisin selles valikus ka heliloojaid, kelle autoriplaati ma otse ostma ei tormaks.

Urve Lippus