Tänases Eestis, kus ka kirikute korrashoid neelab tohutuid summasid, eeldab uue kirikuhoone ehitus kohaliku omavalitsuse ja kiriku tihedat ja viljakat koostööd või võimsa rahvusvahelise organisatsiooni toetust. Statistika kohaselt peab iga neljas eestlane end luterlaseks, kuid ka mitte Tallinnas pole Toompea, Jaani, Kaarli, Peeteli, Püha Vaimu ja Nõmme Rahu kogudusele (pluss väikesed rootsi-, saksa- ja soomekeelsed kogudused, kes kasutavad olemasolevaid ruume) lisa oodata.
Huvipakkuvaim on samuti Tallinna praostkonda kuuluv Viimsi Püha Jaakobi kogudus. Viimsi elanikel on juba sel aastal lootus tõesti uue kiriku ehituse algust näha. Arvestades valla elanikkonna kasvuga viimasel kümnendil, on samm igati tervitatav – uute kinnisvarakülade elanikel võiks ju oma villade kõrvalt jääda aega ka vaimu ja hinge eest hoolt kanda, käia jumalateenistusel, ristida lapsi, laulatada abielu, korraldada kontserte ning noorte- ja lasteüritusi. Püha Jaakobi kirik oleks 65aastase vaheaja järel esimene pretsedent luteri kiriku ehitamisel (E. Sachariase projekteeritud Peeteli kirik valmis 1938)! Viimsi valla kingitud krunt paikneb Pringi külas poolsaare keskel ning 7 miljonit krooni maksev ehitis loodetakse realiseerida annetajate ja EELK konsistooriumi toel.
Arhitektide Erkki Ristoja ja Martin Aunini projekt (1999) näeb ette rannaolustikku sobiva, kaasaegse, laudvooderdisega kaetud fassaadiga, rohkete klaaspindade ja tipust murtud kellatorniga väheldase kirikusaali (230 istekohta), millega liituvad käärkamber ja vestibüül. Kirikusse on projekteeritud ka nurgake merel hukkunute mälestuseks. Seltsielu ruumid peab kogudus seega leidma ikkagi naabrusest, jõud ei küüni soome tüüpi seurakuntatalo või ameerikapärase fellowship-halli rajamiseks. Viimast tüüpi kirikute puhul on ruum transformeeritav, sisustus (ka altar) ümberpaigutatav (traditsioonilisi kirikupinke asendavad lahtised toolid); üksnes orel ja kooriruum on kindlas kohas. Tänapäeva kirikus avarduvad koguduseruumid, vajalikud on köök, eri generatsioonide klubiruumid, mõistagi kantselei. Ruume vajavad noortekoosolekud, palve- ja piibliõhtud ja -hommikud, pühapäevakool jne. Kuivõrd muutub kirik kohaliku kultuurielu keskpunktiks, sõltub peaaegu 100 protsenti kirikuõpetaja entusiasmist.
Uute jumalakodade tellijateks (arvestusega, et Eestis tegutseb ligi 80 erinevat kirikut ja usuliikumist) on sektantlikud kirikud. Ehitustegevus oli 1990. aastatel suhteliselt aktiivne uusapostlikul kirikul, neist parim pealinna lähistel on Keila kirik (arh. Avo Seppel, 1994). Enamasti on aga sellised kirikuhooned arhitektuurilt tagasihoidlikumad (Tallinnas ja ümbruses näiteks Kalle Rõõmuse projekteeritud Tõeliselt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik Ädala tänavas või Jaak Kuriksi Püha Esimärter Stefanose kirik Harkujärvel; küündimatud (Jehoova tunnistajate “kuningriigisaalid”) paigutuvad suisa utilitaararhitektuuri hulka; paljud kogudused (näiteks neopaganismi- või vennastekogudus) ei vajagi hoonet. Suheldakse ju usuringkondadeski virtuaalses ruumis: nii toimib võrgus näiteks ainult kristlastele mõeldud jutukas ja tutvumiskuulutuste andmebaas JeesusTreff Kosjakontor!
“Arhitektuuriauhind” tuleks siinkohal anda metodistidele. Heatasemelist arhitektuuri esindavad I. Klammeri neomodernistlik Pärnu metodisti kirik (1989 – 95) ning V. Künnapu – Ain Padriku Tallinna metodisti kirik Narva mnt. 51 (1994 – 2000). Ometi annab ka nende finantseerimisvaevadest tunnistust pikaks veninud ehitusprotsess.
Kumbagi neist ei saa pelgalt kirikuks nimetada. Narva maantee kompleksis paikneb lisaks Balti Misjonikeskusele metodistide Teoloogiline Seminar kui rakenduslik erakõrgkool koos kõige ühe kooli juurde kuuluvaga (auditooriumid, klassiruumid, raamatukogu, õpetajate ja sekretäri ruumid-kabinetid, 13-kohaline ühiselamu). Majas on kohvik, pastorite kabinetid, kooride riietus- ja harjutusruumid, 720-kohalise kirikusaali kohal stuudio ja tõlkekabiinid. Neoekspressionistlik ehitis on valge purjena mõjuv märk, mis ühendab maanteearhitektuuri dünaamika (pikkus üle 80 meetri) ja iseolemist rõhutava skulpturaalse vormikeele; püramidaalse katuse ebasümmeetrilise vildakuse ja 45-meetrise torni sihvakuse. Siseruumides dünaamika jätkub, peauksest viib hoogne kaldtee teise korruse kirikusaali või garderoobi esimesel korrusel, leidub põnevaid vaateid majas (sisekuj. A. ja K. Vaikla) ja läbi maja (katuseaknast paistev torn ja rist).
Täiuslikkuse pitserit kannab katoliiklaste Püha Birgitta keskus (Merivälja tee 18), tellijaks Pühima Lunastaja Püha Birgitta ordu (projekt: 1997-99, valmis 2001). Ega kloostri projekteerimist esimesele ettejuhtuvale arhitektile ei usaldatagi. 1997. aastal korraldati piiratud osavõtjatega konkurss, mille tulemusena asus ordu valvsa järelevalve all projekteerimist vedama arhitekt Ra Luhse.
Pirital on Jumala meelepäraseks teenimiseks olemas kõik: kadestamisväärne asukoht, postkaardivaated keskaegse kloostrikiriku 35 meetri kõrgusele lääneviilule ja varemetele, traditsiooniline 22-toaline külalistemaja kui kloostri põhiline sissetulekuallikas, vajalikud kloostriruumid (refektoorium, parlatoorium jne.), mugav elukeskkond (eraldi tubadest nunnadele ja raamatukogust kuni katuseterrassini õhu- ja päikesevannide võtmiseks), konverentsi- ja sotsiaaltöö ruumid, nägus kaasaegne kvaliteetne arhitektuur. Kloostri arhitektuuri iseloomustab minimalistliku karguse ning rõhutatud ilutaotluse, õilsate (paekivi, dolomiit) ja utilitaarsete (betoon ja plekk) materjalide vaheldumine ning üheaegne esinemine. Põhimahus kahe-, osaliselt kolmekorruselise, laugjalt tõusva katusega ehitise kontrapunktiks on ristikäik ja basseiniga siseõu. Kloostrikirik (õigem oleks seda 80-kohalist pühakoda nimetada siiski kabeliks) täidab lisaks igapäevastele teenistustele ka Pirita linnaosa katoliku kiriku funktsiooni, linnarahvale on eraldi sissepääs Merivälja tee poolt.
Luterlik kirik on olnud arvamusel, et kirik on vaid funktsionaalne ruum jumalateenistuste pidamiseks ning hoone hiilgus (resp. väljapaistev arhitektuur) ei tohigi olla eesmärk. Kogudused on aga läbi aegade olnud teisel seisukohal: liikmeid juhib püüd anda parim Jumala teenimiseks, kuid pigem domineerib soov, et oma kirik oleks paikkonna kauneim ehitis, mida uhkusega kaugemalt tulijale näidata. Kirik võib olla teistest majadest imelikum. Ta võib olla kummalise vormiga. Ta peab igal juhul välja paistma, erinema, ulatuma üle ümbritseva. Kirikuarhitektuuri keskseks teguriks peab olema ruumi modelleeruv valgus. Kirik on olnud märk läbi aegade – keskaegsed kirikuhooned on ju Eesti (arhitektuuri)maastikul iseenesestmõistetavus.
Isegi kui me ei räägi kiriku kui institutsiooni sotsiaalse tähenduse muutumisest, on selge, et tänapäeval ei suuda kiriku kellatorngi võistelda kõrgete korrusmajadega. Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku peapiiskopi Korneliuse nõutus Lasnamäele pakutavaid kirikukrunte vaagides on täiesti mõistetav, tema näeb vaimusilmas kirikule asukohta pisut kõrgemal ja teistest hoonetest eraldi... Jumalikku sõnumit kuulutavast hiigelkolossist on paraku saanud lihtsalt üks ühiskondlik ehitis, hoone teiste seas.

PIRET LINDPERE