Jahedad pühamud

Lähed raamatukokku, hulgud suursaalides ja ehkki seal pole ilmselt konditsioneeri või see töötab halvasti, on seal ikkagi jahe ja avatud aknast puhub laeni ulatuvate riiulite vahele tuuleõhku, mis isegi liigutab su raamatu lehekülgi.
Või siis lähed maasurnuaiale, möödud Vabadussõja monumendist, kus veel lõõskab päike, kuid siis jõuad laialehiste puude alla, kus hämaras jaheduses vidistab lind ja põõsastikust ulatub esile vaid üksildane linnaproua, kes kastab mingeid valgeid leinalilli.
Siis astume luteri kirikusse. On tühi ja vaikne, valgetest kiviseintest õhkub jahedust, ilmamüra siia ei kosta, halbu insekte ei lenda. Orel, pingid ja kantsel lõhnavad vana puu järele. Seinal võib juhuslikult olla isegi Jüri Arraku pannoo, mille värvid on usaldustäratavad, läbimõeldud ja kaunid.
Eks ole, tegemist on pühade paikadega. Nad pole iial tühjad (ka inimtühjadena) ja tähenduseta, vaid täis avalikke ja varjatud, reaalseid ja fantastilisi tähendusi. Kuid teisalt iseloomustab ülal loetletuid ka suletus, seega minevik. On ju öeldud, et avatud aknast paistab olevik ja tulevik. Kui aga silmapiiri ei paista, su vaatele ei avane kaugusse kaduvat maanteed, oled silmitsi oreli, raamaturiiulite ja vanade puudega, siis on su ümber minevik.
Kuid on ka avatud pühasid paiku. Neid on vähem ja meie laiuskraadil kohtab neid harva. Mõnele ehk Munamägi ja laululava. Kuid päris pühaseid ja täiesti lahtisi võib ju ette kujutada, isegi siis, kui pole seal käinud.
Näiteks meeste salaseltsi lõkkease palavas savannis, keset tuulevaikust, ümberringi mõned hobuse pealuud keppide otsas, maas vedelemas ohvrilooma jäänused, siin-seal veel maagilised esemed (maskid, noad, haamridki ehk...). Sääsed söövad, päike kõrvetab. Keegi sahistab madalas võsas, aga näole ei anna...

Või siis Austraalia kõrbed, kus kamp aborigeene joriseb oma laulujooni, nõidudes niiviisi maailma olemasolevaks. Sellele ruumile paneb piiri ainult meri või linn. Üle kõrvetava liiva aga paistab kauge Uluru (sissesõitjate jaoks muidugi Ayers Rock) nagu mingi magav hiigelloom. Niisugune hiigelruum ongi aborigeenidele teadvus, selle väljendus.


Tulevad miskipärast meelde ka Nürnbergi ja Berliini staadion. Siit lähebki mõte poolsakraalsetele ja sekulaarsetele ruumidele.
Teatud paigad on enamasti terved päevad kasutamata (erinevalt näiteks büroohoonetest ja kodudest), vähemalt linnaelanikkonnal pole sinna asja. Siis aga täituvad nad inimestega. Sellised kohad on ka staadionid ja suurhallid. Jah, need on täiesti profaansed, ehkki staadionides ja suurhallides toimuvat võib nimetada ka sekulaarse religiooniks (?). Teatrisõbrale on teater aga juba suhteliselt püha, sest laval soovitatakse proovi ajal mitte vilistada ja mütsi kanda. Teatris näeme inimesi enne algust üksteisele hardunult kõrva sosistamas. Ja mobiiltelefoni peab välja lülitama. Raamatukogus ei sobi karjuda. Isegi tuttavat psühhopaati võib seal näha kikivarvul ruttamas. Kuid kirik on päris sakraalne koht. Kes maakirikus seda veel ei mõista, taltub katedraalis.
Päris pühad paigad tunneb ka võhik ära. Kes võõras linnas näeb kirikut, saab kohe aru, milles on asi – isegi siis, kui ta vastavat konfessiooni ei tunne.
Päris pühadesse paikadesse ei tohi alati ka niisama minna. Näiteks mošeesse või hindu templisse sisenedes tuleb jalad lahti võtta. Sünagoogis tuleb kanda teatud mütsi. Katoliku kirikus ei tohi naised liiga alasti olla ja ka pea soovitatakse katta. Ka tavalised ruumid, mis hooti muutuvad pühaks (jooga-paigad, tantsukursused, workshopid), õnnistatakse enne kasutamist kuidagi sisse.
Pühas ruumis (olgu ta siis väike kirik või terve Austraalia manner) toimub siiski erinevaid asju. Richard Schechner on toonud näiteid: esteetiline teater (näiteks Bread and Puppetti etendus kirikus), sekulaarne rituaal (linnakodanike koosolek kiriku ruumides), sport (asteekide rituaalne pallimäng), sotsiaalne draama (paavsti valimine kirikus).
Kuid suvel assotsieerub püha paigaga siiski enam jahedus. Kui talvel kütab sakraalne meeli üles, siis suvel on ta meelejahutajaks.

MATI UNT