Adamson-Eric 100
XX sajandi kunsti- ja kultuurilugu ühe inimsaatuse kaudu

pilt

Näitus “adamson-eric ‘100”* Eesti Kunstimuuseumi Rüütelkonnahoones ja Adamson-Ericu muuseumis kuni 1. detsembrini. Koostajad Ülle Kruus, Kersti Koll ja Hanno Soans. Kujundajad Leonhard Lapin (Rüütelkonna hoone) ja Jaak Soans (Adamson-Ericu muuseum). Soomes Porvoo muuseumis saab väljapaneku valikut vaadata 10. IV – 8. VI 2003.

Adamson-Ericu fenomen on eesti kultuuri jätnud mitmeti tõlgendatava ja erakordselt silmatorkava jälje. Meistri tänapäevalgi vaatajat paeluva loomingu ja vastuolulise isiku puudutus hõlmab nii kujutava kui ka tarbekunsti ning disaini valdkonda. Enam kui neljakümne aasta jooksul osales ta aktiivselt mitmetes loome-organisatsioonides ja oli võtmepositsioonil kunstnike professionaalset väljaõpet ning tegutsemist korraldavates institutsioonides. Tema juhtida oli aastaid nii meie kunstnike liit kui ka Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut, praeguse Eesti Kunstiakadeemia eellane.

Ametnike arvamus Adamson-Ericu pädevusest kunstniku ja õppejõuna tegutsemise kohta erines kümnenditi. Hoiakuid oli igasuguseid, kardinaalselt eitavaid kui ka tunnustavaid. 1935. aasta kutseseaduse kriteeriumide järele võis teda autodidaktiks pidada, sest tal puudusid Berliinis ja Pariisis omandatud kunstiharidust tõendavad diplomid. Kunstnikuks registreerimata jäid ka Ants Laikmaa, Karl Pärsimägi, Kristjan Raud, Eduard Wiiralt ja mitmed teisedki. Samas oli Adamson-Eric meie kunstnikest Eduard Wiiralti kõrval ainuke, kes leidis isiknäitustega Skandinaavias kahe maailmasõja vahel laiemat esitlemist. Tema teosed jõudsid riiklike ostudega mitmete Euroopa maade kunstikogudesse. 1929. aastal osteti Helsingi Ateneumile “Siuts Barbaruse portree” (1928) ja Pariisis toimunud eesti kunsti tutvustavalt väljapanekult “Isa portree” (1928), mis praegu asub Georges Pompidou’ keskuse kogudes. Teda pärjati kahe audiplomiga vaipade ja portselanmaali ning terrakotanõude eest 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel. 1938. aastal tunnustati Berliinis ta nahatöid.
XX sajandi modernistlik paradigma väärtustas kunstis teistsuguseid ideid kui eelnenud epohh. Loovust laiemas tähenduses kilbile tõstes ning individuaalset kujundikeelt, vaatenurki ja tõlgendusvõimalusi avardades võis 1930ndatel tippu jõuda. Adamson-Ericule tagas sel perioodil edu töökus ja aktiivne, otsingutele orienteeritud karakter, mis ihales pidevalt loomingulist uuenemist.
Olles aeg-ajalt küll kaaskondlaste poolt valesti mõistetud, suutis Adamson-Eric oma säravat intellekti kasutades jääda kunstilises väljenduses intrigeerivaks. Ta järgis printsiipi, mille oli sõnastanud kui vajaduse oma puudustest teha voorused. Ta avas maali, eriti värviprobleemide kaudu oma loovuse emotsionaalsemad kanalid, tarbekunst võimendas intellektuaalset poolt. Mõlema valdkonna artistlikkus on imetletav tänapäevalgi.
Adamson-Eric, kes täitis 1940. aasta suvest kunstnike liitu organiseerivas toimkonnas sekretäri rolli, evakueeriti II maailmasõja puhkedes NSV Liitu. 1943. aastal sai temast Jaroslavlis teeneline kunstitegelane, kuid 1940ndate lõpul leidis uus re?iim Adamson-Ericu olevat “aktiivse formalisti” ning aastatel 1949 – 54 ei saanud ta kunstnikuna töötada. Aastal 1950 võeti ära aunimetus ja kõrvaldati ka partei ridadest kui “ekslikult vastuvõetu”. Sõltumatu hoiak oli toona taunitav ja kehtiv kord leidis vahendid inimeste tasalülitamiseks.
Adamson-Ericu muuseumi eesmärk on kunstniku mahuka isiknäituse kaudu tuua vaatajateni andeka kunstniku loominguline areng, tema vastuoluline loomus, mõttemaailm ja ajastu kontekst mitte ainult kunsti, vaid ka põlvkonnakaaslaste arvustuste ning meenutuste kaudu. EKM-i teadusnõukogu soostus meie kontseptsiooniga ja nii saigi käesoleva aasta suurprojekt kaasaegse muuseumi vääriline: ulatuslik näitus, illustreeritud kataloog, sisukas teaduskonverents, regulaarselt toimuvad üritused, mis sisaldavad hulgaliselt programme nii lastele kui ka täiskasvanutele. Reklaam ja regulaarne informatsiooni levitamine ongi taganud järjepideva, nädalast nädalasse kasvava huvi kogu projekti vastu. Koostamisel on 2003. aastal ilmuv paljude reproduktsioonidega illustreeritud artiklite kogumik, mis sisaldab konverentsi ettekannete kõrval pikemaid uurimusi, eakaaslaste meenutusi ning muuseumi tegevuskroonikat.
 
Maaliekspositsiooni erinevad tahud
Paraku olime näituse ettevalmistamisel seotud eksponeerimispinna kindla ruumilahendusega, mis dikteeris kujunduse. Rüütelkonnahoone tingis väljatoodud teemad. Kunstnikuna on ju Adamson-Eric suhestunud peaaegu kõigi XX sajandi modernistlike suundumustega. Ta ei lasknud end ühelgi neist vooludest siiski põhjalikumalt allutada, sest otsis järjepidevalt oma rada ja püstitas pealiinidest eristuvaid sihte.
Adamson-Ericu muuseumi põhikogusse kuuluvate tööde kõrval on väljas hulgaliselt teoseid, mille kohta olime aastaid informatsiooni kogunud. Seekordsel näitusel (770 tööd) on taas vaadata aastakümneid Eestist eemal olnud teosed. Näiteks 1924. aastal valminud kubismist mõjutatud maal “Serenad” on teos, millega Adamson-Eric astus kunstipubliku ette 1925. aastal Tallinnas ja ilmselt ka Novembergruppe ?üriivabal näitusel Berliinis. Tänu Urve Manitski annetusele jõudis teos hiljuti Rootsist taas Eestisse. Muuseumile õnnelik saatus oli ka õlimaalidel “Trubaduur” (1926 – 27) ja “Sürrealistlik motiiv” (1931). Kõik Adamson-Ericu teosed ei pea kuuluma muuseumisse, kuid meie kohus on olla informeeritud olulisematest töödest nii Eestis kui välismaal, sest vaid nii tagame võimaluse objektiivselt hinnata kunstniku kohta oma ajastu kultuurikontekstis.
Meie kollektsioon on täienenud Ameerika Ühendriikides aastakümneid rännanud teostega, mille saime tagasi vaid tänu Bruno ja Helge Laane ning Mallis Looy entusiastlikule tegutsemisele. Adamson-Ericu loomingu “prügikastipoeesia” periood oli teada vaid mõnede must-valgete fotode vahendusel. Nii palju tema 1920ndate maale, nagu on väljas praegu, pole Eestis varem eksponeeritud. Uuusasjalik rakurss on kunstniku maalides ka hilisematel aastatel, kuid kulmineerub just 1920ndate lõpul.
Praeguse näituse ajalgi oleme saanud põnevat lisateavet Ameerika Ühendriikidest, kus asub seni veel osa noil aastatel maalitud lõuendeist. Eriti huvitavaks tegi meie jaoks kogu loo tõsiasi, et seal elas 1998. aastani kunstnik Margaret Lefranc, kes oli 1931. aastal oma lähedase sõbra loomingust paremiku näituse eesmärgil Euroopast lahkudes kaasa viinud, seda keerulistel sõja-aastatel hoidnud ning siis Adamson-Ericu palvel kunstniku emigreerinud täditütarde juurde toimetanud. Meie uurimistöö sarnanes jälitustegevusega; oleme saanud jälile ligi sajale teosele väljaspool Eestit.
Mitmed kolleegid on näituse külastamise järel tajunud rahvusliku kunstiajaloo täiendamise vajadust. See on koostajatele suur tunnustus.
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist välja otsitud ja eksponaatidele lisatud Adamson-Ericu dokumentide ja kirjade digitaalkoopiad projitseerivad hetki ja sündmusi kunstniku isikliku vaatepunkti kaudu, annavad võimaluse osa saada 1920ndate lõpu ja 1930ndate kirja- ja mõtteviisist ning olustikust. Tahtsime selle materjali esitamisega luua autentset keskkonda reisidel valminud teostele ning vaatajale need kauged ajad lähemale tuua.
Muuseumi kohus on eelkõige otsida ja tuua atraktiivselt välja usaldusväärset teavet, et seda siis kommenteerida, kajastada, tõlgendada. Oleme teadlikult jätnud domineerima kunstiteose, kuid lisanud sellele hulgaliselt infoallikaid: fotosid, kirju, käsikirjalisi dokumente.
Näitus pakub loodetavasti igale külastajale elamuse, seda võib vaadata kui ilusat ekspositsiooni. Adamson-Ericu kunsti rafineeritus, suurus ja sügavus sõltub paratamatult ka vaataja eelteadmisest. Koostajatena püüdsime jääda delikaatseks

ÜLLE KRUUS

* 1930. aastal hurjutas Alfred Vaga ka noorkunstnikke Erich Adamsoni ja Kristjan Tederit, kes oma näitusele kunstikoolis Pallas saatsid kutsed, kuhu kirjutati nii nimed kui tekstid kirjutatud väikese algustähega, suurte tähtedega olid vaid Kroon ja Hind.