Kas vabadus hariduseks on ka haridus vabaduseks?
Mitmete ahistuste põhjuseks hariduses arvatakse
olevat tema vähene vabadus. Haridus peaks loomuomaselt kuuluma kultuuri
valdkonda, olema vabade vaimude looming, seda aga käsitatakse kui
ühiskonna taastootmise mehaanikat, mis kuulub range riikliku järelevalve
alla. Niisugune haridus ei saagi kasvatada vabasid inimesi. Ent kas
järelevalvest vabastatud haridus suudab seda, nagu mõnedki mõtlejad on
arvanud?
Vabadust on mõistetud nii inimolemise algupärase vajaduse kui
vältimatusena. Eksistentsialistliku arusaama alusel on inimene vabaks
mõistetud – tema olemine on saadetud vältimatusest teha valikuid. Vaid
ühest vabadusest on ta ilmselgelt ilma: jätta need valikud tegemata.
Selles vältimatus vabaduses loob ta iseend, ehitades ühtaegu neid raame
ja piiranguid, mis teda tema vabaduses seovad. Ja üritab seejärel end
jälle neist vabastada. Niisugune on üks viis mõista vabaduse
dialektikat.
Haridus ilma vabaduseta jääb poolikuks ja vabadus ilma hariduseta
illusoorseks või ohtlikuks. Anda täielik voli oma instinktidele ja
vajadustele on oma minaga tähistatud enesemääramisõiguse loovutamine
loodusjõududele. Ehk tõelisest vabadusest loobumine. Karm diktatuur
loodusliku alge üle eneses on aga vägivald elu võimalusi otsivate
meelte vastu. Tulemuseks on kompleksid. Nii on enese kohtlemine või
õiged valikud siin inimesele tõeliseks eluülesandeks.
Neid kumbagi – ei haridust ega vabadust – pole enamasti lõpuni
mõistetud ega täiel määral saavutatud, sest alati on nende lõplikku
mõistmist varjutanud ajastu moetrendid ja kollektiivsed valikud. Nii ongi
igal ajastul taas põhjust uuesti küsida vabaduse ja hariduse tähenduse
ja sisemise suhte järele. Siit edasi oskavad teadjamad aimata, kui terve
on ühiskond, kuidas käib inimese käsi ja kas tal on lootust.
Eestit ja muidki Ida-Euroopa maid võib pidada teatud mõttes
laboratooriumiks, kus on võimalik uurida vabaduse idee käekäiku ehk
kuidas käitub inimene, kui enam äkki polegi teised süüdi. Milliseid
valikuid tehakse näiteks hariduses üleöö koitnud vabaduse tagajärjel?
Kogu kirjapandud ajaloo vältel on Eesti ja eestlased vabadusepõlve
maitsta saanud vaid mõnikümmend aastat. Just alistatud seisundis leiti
keelatud vabadus üles hariduses. Haridus oli peaaegu et rahvuslik müüt,
väärika olemise metanarratiiv ja eesti poisse manitseti õppima nagu
hullud, et tõusta kõrgemale valitsevatest oludest. Hariduse enese kohta
teati täpselt, mis see on: tõotus paremaks tulevikuks, et kasvada oma
ahistajatest vaimselt suuremaks. See rahvuslik metanarratiiv oli
peategureid riikluse (s.o. vabaduse) sünnis ja aitas säilitada
väärikust okupatsiooniaastail. Kui alistatud rahvad võidavad enesele
vabadust hariduse abil, siis täna on Eesti kõigi võimaluste maa –
siin saab teha kõike, eriti veel seda, mida tsiviliseeritud Euroopa
enesele lubada ei saa. Sest täie tõsidusega ja olemasoleva harituse
tasemel on asutud oma võidetud vabadust kasutama.
Haridus on vabaduseks ja
vabadus hariduseks
Siit edasi pole enam miski lihtne. Sest juhtuma hakkab rida
ootamatusi, mis nende kummagi omavahelisele sidemele sootuks uut valgust
heidab.
HARIDUS ON VABADUSEKS. Nii nägi nende suhet valgustusajastu filosoofia,
mille helk ulatub ka tänasesse. Immanuel Kantist alates on hariduses
nähtud pääsemist vaimsest alaealisusest, inimese saamist vabaks
mõistuse kasutajaks, kes ületab nii oma instinktide tingitused kui
väliste olukordade seotud piirid. Vaba on see, kes suudab kasutada oma
mõistust teiste juhatuseta ja saada suuremaks iseendast. Hariduse
missiooniks sai varustada inimene valmidustega olemasoleva ületamiseks
– seda nii eneses kui väljaspool iseend. Valgustusajastust alates
inimkonda innustanud progressi-idee kandis nimelt eneses lootust, et oma
järeltulevat sugu harides vääristame nad võimega luua õiglasemaid ja
paremaid elamisvorme.
Selline haridus on:
• mõistmine ja mõtestamine. Euroopa kaasaegse mõtteloo
üks suurimaid esindajaid Martin Heidegger näeb inimest kui olemist,
täpsemalt siinolemist /Dasein/, kelle eksistentsiaalsus väljendub
nn. eksistentsiaalidena, algupäraste olemise teostumisvormidena. Kõige
algupärasem neist on Sorge (hool, mure), see on kohustus
kanda oma olemise eest hoolt. Ühtaegu tähendab see hoolt ka muu oleva
eest, millega ollakse suhetes. Hoolel on palju erinevaid vorme ning oma
olemise eest hoolt kanda saab eri viisil: aimates, tegutsedes,
valmistudes, hoides, käsutades, kaitstes, uurides, küsides, loobudes,
vaadeldes, määratledes, korraldades jne. Omamoodi hoole vormiks on
loetud eksimine, see on valikud, mis eksitavad Daseini tema
tõelise olemise teostumisel. Et olemine saaks tõeline, on küsimus olemise
oskamises, mis kujuneb olemise mõistmise pinnalt. Ka mõistmine on Daseini,
st. inimese olemisviis, eksistentsiaal, täpsemalt on see nii enese
olemise kui ka kõige muu oleva mõistmine. Ent olemine vajab ka
mõtestamist – kes ma olen, miks ma siin olen, kes võiksin ma olla?
Sest Dasein on lõputus ei-veel-seisundis, millekski saamise
seisundis. Mõista, et mõtestada – selleks on haridus.
• targaks saamine. Heideggeri järgi on oleval, st.
maailmal kombeks varjuda ehk maailma omadus on olla iseend kuulutamata.
Tarkus sünnib, kui Daseinil, st. inimesel, õnnestub olevat
paljastada, asjad-ilmingud-nähtused enesele tuttavaks teha, et nendest
rohkem ja paremini osata hoolida. Hariduses on alati olnud küsimus
teadmistes, nii on haridus olnud peamiseks abiks maailmaga tuttavaks
saamisel. Gadameri järgi on teadmine määrav selle määratlemisel, kes
me oleme kellekski saamise protsessis.Vanades kultuurides ongi tarkuseks
loetud tõe omamist. Oma võimalusi avastav ja äratundev mõistmine, ehk
olemisvõime lisandumine Heideggeri mõistes väljendab end tarkusena.
Tarkus väljendab suhet – nii asjadesse, olevasse kui olemisse – ja
see on valgustatud ning mõistev suhe, mis tunneb kõige mõõtu.
Vabadusega ikka koos käima määratud vastutust loeb ökofilosoof Henryk
Skolimowski tarkuse ilminguks, inimese moraalseks varustatuseks olevaga
ringikäimisel. Haridus tähendaks siis valgustatud valikuid, ja nende
eelduseks on tarkus. On omamoodi tähenduslik, et mitte väga ammu oli
Eestis kombeks nimetada koole tarkuse templiteks.
• kulgemine vaimsuse poole. Haridus nagu ka areng on
teelolemine. Selle teekonna sihiks on õhtumaises mõtteloos loetud
vaimsus. Soome filosoof Lauri Rauhala on vaimsust nimetanud inimliku
olemasolemise kõrgeimaks ilminguks. Vaimsus on võimalusena kõigi jaoks
olemas, see on inimese kohus arendada oma elupotentsiaalid elavaks ja
toimivaks. Just vaimsuses saavutatakse individuaalsus ja inimväärsust
saab kirjeldada vaevalt et vaimsust arvesse võtmata. Vaimsuse mõiste
alla kuuluvad eetilisus ja väärtustaju, reflektiivsus, eneseteadvustus
ja vastutusvõime. Ent ka ürginimlikud kvaliteedid nagu usaldus, lootus,
austus, eneseusaldus, pühaduskogemus ja armastus. Kuulus India pühamees
Sai Baba tuletab oma kõnedes ikka ja üha meelde, et haridus pole mitte
elamise, vaid elu jaoks. Mis neid eristab? Eesti suur mõtleja Uku Masing
esitab meile järelemõtlemiseks omaloodud mõiste “elusamus”, see on
järjest rohkem elus olemine, elust rikkalik osasaamine, avardunud olemise
mõõtmed. Hans Georg Gadameri jaoks on tõeline haridus see, milles
sünnib olemise lisandumine. Kui valida tuleb inimesel pidevalt ja
niikuinii, siis üksnes arenenud vaimsuse korral saadakse oma valikutes
olla vaba, rõhutab Lauri Rauhala. Vaimsusele juhtiv haridus peaks pakkuma
seesuguseid elusituatsioone, milles oleks võimalik areneda
kõrgematasandiliseks inimeseks.
Niimoodi võiks lihtsal ja üldisel kujul mõista haridust, mis on
vabaduse jaoks. Olemise oskamisena hõlmaks ta enesesse nii elu kui
elamise oskused.
Vabaduse idee sisse kuulub ilmtingimata ka VABADUS HARIDUSEKS. See on
olnud üleeuroopalise organisatsiooni European Forum for Freedom in
Education lipukirjaks ja oli üks tõotusi ka Eesti taasiseseisvumisel.
Tasub meenutada uue iseseisvusaja alguse kolme peamist haridusväärtust,
milleni üldrahvalikes kõnelustes jõuti: hariduse humaniseerimine,
hariduse demokratiseerimine ja hariduse väärtustamine tema enese pärast
ehk iseväärtusena. Väärib pikemat analüüsi, et selgitada välja, mis
on neist ideaalidest saanud. Katsed vabadusega laboratooriumis nimega
Eesti ehk kõigi võimaluste maal on vahest ära tõestanud
peamise: vabadus hariduseks ei pruugi tähendada haridust
vabaduseks.
Oleme nimelt kogenud, mida kõike võib haridus veelgi olla peale
kunagise valgustusliku idee, et ta peaks vabastama inimese vaimsest
alaealisusest. Ja kindlasti pole see üksi meie, eestlaste kogemus. Sest
Heideggeri järgi on inimese olemisele, Daseinile iseloomulik ka
põgenemine tõelise olemise eest, see on vabaduse ja valikute tegemise
eest. Langetakse umbisikulisse olemisviisi (das Man), ollakse nagu
on kõik, nagu on kombeks, nagu on ette kirjutanud aja vaim. Eestlane
tahab näiteks olla nagu eurooplane või ameeriklane ja annab enesele
hinnangu selle alusel, kui trendikate firmade kaupu ta tarbib.
Ühesõnaga, teised valitsevad minu olemist. Selline olemine ei kuulu
kellelegi ega vastuta millegi eest. Millist haridust siis oleme oma
vabaduses kogenud meie? Oleme kogenud vabadust, mis sünnitab paradokse.
Haridus on täna nimelt:
• harjumine ja uskumused. On hämmastav paradoks,
et peamist tulevikku suunatud inimelu sfääri, haridust, peetakse kõige
konservatiivsemaks valdkonnaks. Muutumise eest kaitsevad kooli visad
harjumused. Niisugused, et haridus tähendab peamiselt teadmisi, haridus
peab olema reglementeeritud riiklikult ja viimase üksikasjani, haridus
tähendab standardeid, haridus peab olema kõigile ühesugune. Harjumisest
kasvavad uskumused: kool on peamine õppimise koht ja mällu vajutatud
teadmised ongi haridus, kooliprogrammides on olemas kõik eluks vajalik,
kõik õpikutes ja programmides sisalduv saabki õpilase teadmiseks ja
õpilase väärtust mõõdab hinne ning eksam. Uskumus on olnud ka see,
nagu võiks haridusele antud vabadus üksi luua tõeliselt väärtuslikku
haridust. Aga kui inimene oma vabadust äragi pole tundnud? Sest tema
mõistmine, tarkus ja vaimsus pole teda selleni juhatanud. Kahtlema ei
pane inimest oma hämmastavalt sitketes uskumustes ja harjumustes seegi
tõsiasi, et vähemalt viimased 50 aastat on meil tulnud harjuda elama
koos globaalselt teadvustatud hariduse kriisiga.
• vahend. Haridust mõistetakse täna üldrahvalikult kui
läbilöögipääsme lunastamist parematele paikadele
sotsiaaldarwinistlikus olelusvõitluses. See on abinõu positsiooni, palga
ja hüvede saavutamiseks. Mõistagi on needki kõik inimese vabaduseks
vajalikud, et võita enesele elus suurem mänguruum. See aga on poolik
vabadus ning Adorno nimetab niisugust olemist teenivat haridust
poolhariduseks. Sest siis lõpeb haridus otsa, kui on vaja saavutatut
mõtestada: mille jaoks kõik see saavutatu? Läbilööjaid ei huvita, kas
ehk keegi ka haiget saab, vahest kõige rohkem veel tema ise. Tööandjaid
pole huvitanud inimene, vaid tema haridust tõendav dokument. Sest inimene
pole huvitanud ka kooli, õppekava tegijaid, hariduspoliitikuid. Haridust
on viljeldud nimelt mingi muu olemise, aga mitte hariduse enese nimel ehk
inimese vääristamiseks. Niisugust haridust nimetab rahvasuu
paberihariduseks.
• sooritamine. Vahendilist haridust ei huvita sisu,
vaid näitajad – hinded, punktid, läbitud kursused. Seda ei huvita
inimese kvaliteet, tema mõtlemine ja hoiakud, võime kaastundeks,
eetilisteks otsusteks, inimsuhete loomiseks. Olemise oskamine, hool,
jääb piirduma osavusega mitmesuguste näitajate kogumisel. Võib
rääkida kahest elu põhihoiakust oma tegemiste suhtes: sooritamisest ja
pühendumisest. Sooritamise sund ja surve võtavad täna koolis üha enam
aja ning ruumi pühendumiselt. Sooritaja kogub punkte kellegi teise jaoks,
ta seisab väljaspool oma tegu, vastutab kellegi muu, aga mitte iseenese
ega oma elu ees. Vaimsust ei saavuta aga sooritades, vaid üksi
pühendudes. Seal, kus sooritajad tõrjuvad pühendunuid, muutub olemine
elutuks. Nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse
vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada.
• kaup. Haridust saab osta, müüa, vahetada, tarbida,
maksujõuetu jääb haridusest (loe: paremast positsioonist eluteatris)
ilma. Et vaimsust osta, müüa ega tarbida ei saa, on ta päevakorrast
maas. Haridusturul pole vaimsusega midagi peale hakata, haridusturul on
peamiseks näitajaks saanud kliendi rahulolu.
• hirm. Miks hirm ja milline hirm? Hirm on hariduses
kannustajaks. Laps kardab õpetajat ja kontrolltööd, suured kardavad oma
koha ja karjääri pärast, institutsioonid oma maine pärast, ning kardab
ka ühiskond. Võib oletada, et ka üks riiklikke haridussüsteeme
käivitavaid jõude on hirm, hirm tuleviku pärast. Et tulevik oleks
prognoositav ja kontrollitav, on tuleviku planeerimise vahendiks haridus.
Turg peab teadma, keda tal on koolipingist oodata. Selle alateadliku hirmu
ilmekaks väljendajaks on praegune Eesti hariduse paradoks: kõigi muude
eluvaldkondade liberaliseerumise taustal on riiklik surve ja reglement
haridusele üha suurenenud. Ent tegelikult on see enesepettus, sest
nõukogudeaegne jäigalt reglementeeritud ja ideologiseeritud haridus ei
hoidnud ära d?ungliseadusi, kui kadusid raamid, ehkki nõukogude koolis
niisuguseid seadusi ei õpetatud. Ja ka see pole üksi Ida-Euroopa
probleem, sest üks postmodernistliku aja vaimu võimsamaid globaalseid
paradokse on: mida enam on inimesed lootnud oma elu ja tegelikkust
planeerida ning kontrollida, seda etteaimamatuks on kujunenud tulevik.
Hirmu põhjuseks on tavaliselt vaimne ebaküpsus ehk mõistmise alt
väljunud tegelikkus.
• institutsioonid. Ka siin leidub huvitavaid paradokse.
Kui haridus ise oma ideaalide järgi peaks teenima inimese vabastamist,
tajuvad õpilased haridusasutusi sunniasutustena. Ühiskond sallib seda ja
peab loomulikuks. Vabastaja-sümboliks koolis on koolikell: see helistab
tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Kool meenutab täna
rohkem tehast kui tehased ise. Haridust ratsionaliseeritakse,
sekulariseeritakse, instrumentaliseeritakse, standardiseeritakse,
kanaliseeritakse, evalueeritakse. Last kooli jaoks on soome filosoof Maija
Lehtovaara näinud kui programmeeritavat mehaanilist seadet. Heideggeri
järgi tehakse temast das Man, sest koolis tuleb olla nagu kõik
seda on. Nii ei tulegi enam kellelgi pähe nimetada kooli tarkusetempliks,
küllap on jõutud üldisele äratundmisele, et liikumine mööda
teadmiste treppi ei pruugi tähendada teekonda tarkuse poole.
• unustus. Unustatakse tihti see, mis on liiga ligi, see
varjub meie vaateväljalt ja peagi pole seda vaataja silmadele olemas.
Hariduses on unustatud inimene ja tema kohustus olemise oskamiseks, mis
aga vaimsuseta hästi õnnestuda ei taha. Nimetatud probleemid pole sugugi
vaid Eestile omased. Eesti on vaid laboratoorium, kus need enam tajutavaks
saanud. Hariduse paradoks on laiem: näiliselt on täna haridust ehk
rohkemgi kui kunagi varem: õpitakse eluaeg, tekste ja teadmist leiab
kõikjalt ja palju. Kvantitatiivse laienemise kõrval toimib tegelikult
hariduse tähenduslik ahenemine. Haridus on taandumas infoks ja
tehnoloogiateks. Taas on varjumas vaateväljalt kasvatus, koolist on
lahkumas pedagoogika ja ühiskond naerab selle üle, sest kasvatuse ja
selle seatud piirangutega hirmutati ju kord vabadust ihkavat inimest. On
unustatud, kuidas läbi sajandite oli kasvatus hariduse lahutamatu saatja
ja et just see haridusele tingimusi lõi. Kasvatuseta võib haridus ilma
jääda oma inimlikust mõõtmest ja ma ei tea, kas meil õnnestub praegu
kasvatust kaitsta.
Kes on siis see, kes takistab haridusel saada vabaduseks? Vahest on siin
üks põhjusi õhtumaades juurdunud meelelaad, mis eemaldab inimest
enesest, sest paneb ta hõlvama ja vallutama enesest väljaspool olevat
– mateeriat, aega ja ruumi ja maailmaruumi ning omandama järjest rohkem
teadmisi selleks, et vallutada veelgi enamat, ulatuda veelgi kaugemale.
Seda kõike iseenese ja oma olemise mõistmise hinnaga. India pühamees
Sai Baba tuletab oma kõnedes meelde sõna “education” ladinakeelset
algupärast vormi “educare” – see on millegi ilmuda laskmine, esile
toomine. Sest haridus, mis teenib elu, teenib parimal viisil ka elamist.
Esiletoomist väärivad inimese kui vaimse olendi võimalused. Täna on
need paljuski varjul või vaid ühekülgselt näha. Seda on oma
olemasolemise jooksul püüdnud paljud sõltumatud hariduspürgimused, ka
head õpetajad riigikoolides. Lootust, et sinna taas kord jõutakse,
sisaldab juba see, et hariduses jätkuvalt vabaduse järele küsitakse,
nagu teeb seda tänasesse ulatuv reformpedagoogiline traditsioon. Sest
haridus ei saa ka täna läbi ilma vabaduse mõisteta.
TIIU KUURME
|