Eesti-Soome suhete ebameeldiv peatükk

Dokumentaalfilm “Jätkusõja viimased sõdurid”. Autor Enn Säde, operaator Ago Ruus, helilooja Toomas Trass, montaa? Sirje Haagel, heli ja järeltöötlus Koit Pärna/Faama Audio. Konsultandid Heikki Roiko-Jokela ja Raul Kuutma, produtsendid Tõnu Karro ja Pertti Veijalainen. Eesti Tõsielufilm ja Illume, 2002, 75 min. 
Esilinastus 9. mail rahvusraamatukogus.

6.jpg (10770 bytes)

Soomepoiss Paul Saar, tänane vangivalvur Olavi Hakasaari ja 1947. aasta vangivalvur Nils Heikintupa Helsingi Katajanoka läänivangla õuel 21. augustil 2001. aastal.

Teise maailmasõja algeoks on küllap põhjendatult peetud Esimese maailmasõja lõpptulemusi. Soomele algas 105 päeva kestnud kangelaslik Talvesõda oma iseseisvuse eest 30. novembril 1939, kui Nõukogude Liit sõda kuulutamata talle kallale tungis, mis oli samuti omakorda Euroopa suurriikide vaheliste pretensioonide ja sobingutega seotud. Ja jätkus 25. juunil 1941 Jätkusõjaga, mille lahingutest Nõukogude Liiduga võttis osa ka ligikaudu kolm ja pool tuhat eesti vabatahtlikku.
Need olid eesti mehed, kes Nõukogude Liidu ja hiljem Saksamaa poolt Eestit okupeerinud armeedes teenimise asemel valisid Soome sõjaväe, koondudes põhiliselt Soome 200. jalaväerügementi, ning kelle hilisem saatus kujunes küllaltki traagiliseks. Põhiosa rügemendist toodi teatavasti 19. augustil 1944 Paldiski kaudu Eestisse ja osa neist pidas lahinguid Punaarmeega. Rohkem kui tuhandel mehel õnnestus lõpuks Lääne-Euroopasse ja sealt kaugemalegi pääseda, paljud ellujäänutest jäid aga taastatud Nõukogude okupatsiooni meelevalla võimusesse.
Omaette järellugu on nende soomepoiste saatus, kes otsustasid põhiliselt perekondlikel põhjustel jääda Soome ka pärast Jätkusõja-järgset Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu ja kes siiski hiljem Soomes arreteeriti ning 1948. aasta jaanuarikuu lõpus Nõukogude Liidule välja anti.
Seda ebameeldivat peatükki Soome-Eesti suhete ajaloos on nüüdsetes rahunenumates oludes rohkem kui 50 aastat hiljem üksikasjalikult ja põhjalikult taastanud Enn Säde hiljaaegu valminud dokumentaalfilm “Jätkusõja viimased sõdurid”. Lisaks nüüd kättesaadavatele arhiivimaterjalidele meenutavad tolleaegseid sündmusi ka nendest isiklikult osa võtnud arreteeritud Paul Alvre, Sven Ise, Paul Saar ja Väino Sirel ning veidi teistsuguse saatuselooga seotud Heino Mikiver, kes Tallinnast juba uuesti taastatud Nõukogude okupatsiooni ajal suuskadega salaja tagasi Soome läks ja seejärel samuti Nõukogude Liidule välja anti.
Soome tolleaegne sisepoliitiline olukord oli nendel aastatel omapärane ja kummaline. Elati üheaegselt otsekui kahesuguses riigis. President Juho Kusti Paasikivi juhitud Soomes ja samal ajal kommunistist siseministri Yrjö Leino Soomes. Talvesõjas ühiselt kommunistliku Nõukogude Liidu kallaletungi vastu võitluseks tõusnud riik oli otsekui taas punaseks ja valgeks Soomeks jagunenud. Aga nüüd hoopis teisel, kõrgemal moel ja tasemel.
Nõukogude valitsus pidas Saksamaa poolt okupeeritud Eestist tulnud Jätkusõja vabatahtlikke nõukogude kodanikeks, koguni “izmennikuteks”, ja siseminister Yrjö Leino laskis nad sel põhjusel omal algatusel arreteerida ning nad 1947. aasta alguses sõlmitud ja samal aastal jõustunud Pariisi rahulepingu 9. artikli alusel hiljem Nõukogude Liidule välja anda. Selle peale president J. K. Paasikivi urahtaski 7. jaanuaril 1948 oma päevikus: “See on hirmus: venelastel on alati teistsugune arusaamine õigusest ja seaduslikkusest kui lääne- ja põhjamaade rahvastel”.
Lõpuks said siiski Nõukogude Liit ja Yrjö Leino oma tahtmise.
Selle saatuse osalised räägivad filmis üsna üksikasjalikult oma nende aastate üleelamistest ja küllap oleks neil veel palju muudki sellest ja järgnenud kannatusaastatest pajatada. Kõnekad on ka nüüd kättesaadavad arhiividokumendid. Neist selgub muu hulgas, et Soome kaitsepolitsei VALPO vahendas soomepoiste kohta informatsiooni niihästi sakslaste Gestapole kui ka venelaste Riikliku Julgeoleku Komiteele. Soome kaitsepolitsei tegi oma kasutuses olnud materjalidest ja ülekuulamisprotokollidest koguni eestlaste kohta tõlkeid vene keelde. Seetõttu oli Väino Sireli KGB ülekuulajal Tallinnas igati õigus otsekui praalides oma ülekuulatavale teatada, et VALPO on ju tegelikult nende osakond Helsingis.
Loomulikult võib neid Soome jäänud eesti vabatahtlikke tagantjärele sinisilmseks pidada, ehkki neil esimesest Nõukogude okupatsioonist ja selle “demokraatiast” mõnesugune kogemus juba olemas oli. Aga kui see sinisilmsus oli muutunud tegelikkusele otsavaatamiseks, oli juba hilja. Peaaegu kõik arreteeritud püüdsid ühel või teisel kombel Soome vangistusest põgeneda. Ainult ühel – Alfred Karul – see õnnestuski ja tema pääses väljaandmisest.
Aga mis puutub ühte selle ettevõtmise initsiaatorisse, kommunistist siseministrisse Yrjö Leinosse, siis on temagi saatusel mõneti mainimisväärne järellugu.
27. detsembril 1947 sõitsid Yrjö Leino ja tema tookordne elukaaslane Hertta Kuusinen Yrjö Leino poja Olle Leino (1990. aastal ilmunud raamatu “Veel üks kiri” andmetel) Aerofloti lennuga Moskva lähistele sanatooriumisse. Tagasi Soome saabusid nad 11. jaanuaril 1948 vene erilennukiga.
Oma isa teadete kohaselt olid nad kutsutud mõni päev pärast uut aastat Andrei ?danovi juurde. Kohal olid ka Georgi Malenkov, tõlk ja Soome Kommunistliku Partei tollane peasekretär Ville Pessi. Pärast tõsiseid etteheiteid Soome Kommunistliku Partei viimaseaegse edutu tegevuse kohta, milles ka Y. Leinot süüdistati, olevat ?danov öelnud: “Nõukogude Liidu valitsus on arutanud teie küsimust ja otsustanud, et teie peate lahkuma siseministri kohalt” ja lisanud, et seejärel tulete Nõukogude Liitu. Niisiis nõudis Nõukogude Liit omagi poissi oma kontrolli alla – ja umbes selsamal ajal, kui eesti vabatahtlikud Yrjö Leino aktiivsel kaasaaitamisel välja anti. Seejärel kaotas Leino ka Soome KP usalduse ja oli sunnitudki 22. mail 1948 siseministri kohalt lahkuma. Nõukogude Liitu ta siiski ei läinud. Selline oli niisiis Nõukogude Liidu omapoolne tänu omameelsele mehele.

ENDEL MALLENE