Ene-Liis Semper raamistab meie kunstiaastat 2002: aasta algul oli tal edukas peaaegu täiesti uute töödega näitus Hansapanga galeriis ja nüüd aasta lõpul on tal veelgi edukam, vaid täiesti uute töödega väljapanek Tallinna Kunstihoones. Kahe piirtähise vahele aga jääb ligi paarkümmend esinemist – osalemist kõikjal kõikvõimalikel esinduslikel näitustel. Semper on vaieldamatult aasta kunstnik, kuigi Kultuurkapital tema edukat aastat vähemalt suure preemiaga pärjata ei saa, sest alles kaks aastat tagasi, kui ta oli osalenud Veneetsias nii Szeemanni kuraatoriprojektis kui meie oma rahvusväljapanekus, ta selle sai. Nii on Ene-Liis Semperist õigem kõnelda kui praeguse aja etalonkunstnikust, kes selleks, et olemas olla, peab kogu aeg ka vormis olema – ja mitte ühel, vaid mitmel rindel.
Ja veel, kui Kunstihoone peale mõelda, siis kas teadlikult või ebateadlikult, aga aasta väljapaistvaim väljapanek on jäetud aasta lõppu: mullu oli selleks Jaan Toomiku, seekord siis Semperi isikprojekt. Ning veel üks teinegi seaduspärasus kipub meie kunstielus välja kujunema – aastalõpp oli eelmisel ja on ka tänavu naiskunstnike päralt: Maile Grünberg, Tiina Tammetalu, Kai Kaljo, Inessa Josing mullu ning Ene-Liis Semper, soomlanna Hanna Weselius, norralannad Gabriella Göransson ja Hanne-May Scheen, Rosita Raud, Urve Küttner, Mare Saare tänavu. Viimane tõsiasi ei tähenda küll iseenesest veel mitte midagi, kuid just eesti naiskunstnike loomingust kiirgab viimasel ajal eriliselt veenvat, empaatilist energiat. Mõelgem või Terje Ojaveri valushella videoinstallatsiooni “Hoia mind”, Liina Siibi vaimukalt rafineeritud filmiplakatite, Mari Roosvaldi ja Tiiu Pallo-Vaigu parajalt tempereeritud Hausi ühisesinemise, Anne Parmasto plahvatusliku maalinäituse, effide isepäiste ühismängude jne. peale. Nende mõnikord vaikselt hõõguv, aga kummaliselt tugev energia tundubki meie kunsti omamoodi koos hoidvat.
Välisvaade
Laiemalt mõeldes Saksamaa kunsti suursuvi – Kasseli “Documenta”, Frankfurdi “Manifesta”, Hamburgi “Artgenda”, Linzi “Ars Electronica”, Berliinist eraldi kõnelemata – ning suurnäituste kaudu biennaalikunsti kui erilise kunstimõiste kinnistumine. Biennaalikunst on kui eriline, aga ambivalentne filter, millega eraldatakse terad sõkaldest ning mis samas toimib ka alaväärsustunnet reetva enesekaitsevahendina: “Ah, (mahakäinud) suurbiennaalidele jõuab vaid tiigistunud (institutsionaliseerunud) kunst!” Keegi ei taha biennaalikunsti teha, aga kõik tahavad kuuluda biennaalikunstnike auväärsesse perre. Ja samas tagab sündmuse järjepidevus, “biennaalsus” ka kvaliteedi. Hea näide on meie oma “KanaNahk”, mis iseenesest, kuraatorite vahelesegamiseta omandas kolmandal korral ka ideelise ühtsuse: kuraatorid tahtsid lihtsalt head kunsti näidata, kriitikud leidsid üksmeelselt lingvistilise suundumuse.
Välis- ja sisekunstisündmusi võrreldes kinnitus just tänavu veel üks kummaline paradoks: ikka veel kipume hindama välismaal kohatud inimesi, olema vaimustatud nende ettekannetest, nendega isiklikust kokkupuutest, ka siis, kui sama Suur Inimene on mõned aastad tagasi Eestis käinud, loengut pidanud ning kontakte otsinud. Parim näide on uusmeedia gurud Saskia Sassen ja Douglas Davis, aga ka tänavune interdistsiplinaarne “Koha ja paiga” konverents. Ikka veel nagu ei raatsiks oma kolleegide ettevõtmist kiita.
 
Sisevaade
2002. aasta jääb kunsti(elu)ajalukku kui kunsti(eksponeerimis)paikade tekkimise ja kadumise aasta – see on nagu Browni osakeste liikumine, mille segasest joonisest on raske mingitki seaduspära avastada.
Tänavu sai selgeks, et saame oma kunstimuuseumi: lõhkamistööd kostuvad kaugele üle Lasnamäe ning panevad sealsed kunstiteadlikud elanikud end hästi tundma. Viljandi sai endale korraliku näitusesaali ja Kondase kunstikeskuse. Pärnu uue kunsti muuseum sai juurdeehituse ning jätkab antropoloogilise kunsti edendamist. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus asus haldama Hansapanga galeriid ning tõestas vaimu ja raha ideaalset sümbioosi. Laste Maailma poe ruumes tegutseb edukalt disainigalerii. Viru keskuses näidatakse kunsti. Kunstnike liit avab Hobusepea galerii. Draakoni galerii muutub segasest salongist taas galeriiks jne.
Aga enam kui kümme aastat edukalt tegutsenud Vaala galerii pidi üle öö oma ruumest välja kolima, sest jäi kinnisvaratehingutele ning eraomanike huvidele jalgu. Hansapanga galerii Liivalaia tänava ruumes jääb Hanna Weseliuse näitus viimaseks. Mis saab edasi, pole teada. Noori soosiv Raatuse galerii pidi Õpetajate Majas oma uksed sulgema. Tartu novaatorliku kunsti Sebra galerii lõpetas tegevuse. Pärnu uue kunsti muuseumi vana hoone vajab kiiresti remonti.
Aga õnneks jääb lokaalsemalt mõeldes lõppev aasta meelde ka läbimõeldud vettpidavate pidevalt toimivate programmidega kunstiaastana: enam ei aita teoste loogiliselt kujundatud eksponeerimisest ning neile lisanduvast jututoast – seminarist, konverentsist; oma publiku kasvatamiseks on hädavajalik pidev töö. Ja seda on iseäranis hästi ellu viinud Eesti Kunstimuuseum. Mõelgem Adamson-Ericu näituse peale, kus iga nädal toimus vähemalt kaks avalikkust kaasa haaravat üritust, kõnelemata ekskursioonidest, laste workshopidest. Kuid ega väliskunsti-, tarbekunsti- või Tartu kunstimuuseumis asjad enam teisiti käi. Oma kaasaegse kunstiajaloo kirjutamise, kunsti teistsuguse tõlgendamise, aga ka publiku kasvatamise positiivseteks näideteks on Kaasaja Kunsti Eesti Keskuse korraldatud päevad – nii 1970ndate kui kunsti tõlgendamise lisandid. Kui me endale ise publikut ei kasvata, siis pole ime, kui meie kunstisaalid jäävad tühjaks ning “ekskrementidega purk” kogu uuema kunsti ekvivalendiks.

REET VARBLANE