Viieteistkümneaastane inimesehakatis avab esimest korda kaustiku ja mõtleb, mida kirjutada. Ütleme, et tema teos algab näiteks nõnda: “Ta pani kaabu pähe ja läks tööle.” Tema narratiiv kulgeb edasi ja varsti selgub, et töö ei olegi töö, vaid on näiteks bussi istmete vahuga ülelaskmine või kellegi tagaajamine kirvega.
Eesti kultuuri ilmselt kõige jõulisem, peamiselt seitsmekümnendate algupoolel sündinud põlvkond on hakkama saanud halvavõitu filmiga. Filmi nimeks on “Ferdinand”, mille skript olekski justkui pärit viieteistkümneaastase inimesehakatise sulest. Selle lühimängufilmi on lavastanud Andri Luup. Tema taipab muide hästi massimeediumi toimimismehhanisme. Ent tema mõtles küllap ka välja keerukavõitu sü¯ee, mille pöördepunktidel asub nõmedus.
Politseinik avab jalaga ukse ja laseb mitu korda lakke, ehkki ta hästi näeb, et kedagi kodus pole. Hauakõneleja räägib sellest, kui korralikult vikatimees ikka võtab. Politseinik sõimab lapsukesega vanapapit pedofiiliks. Ferdinand jälitab tänaval ühte naist, kes põgeneb matusele. Politseinik küsib Ferdinandilt saia, saanud selle, ütleb ta: “See on minu sai.” See kõik on absurdne ja järjest absurdsemaks läheb.
Asjaolus, et ühte peaosa mängib kirjanik, on nii mõndagi uudset. Ei tulegi meelde teist juhtumit kui Linnar Priimäe oma, kes mängis “Minu Leninites” Saksa saadikut Rosenbergi. Kuid Priimägi on pigem filosoof ja nii on kirjaniku osalemine siiski esmakordne.
Kaur Kender on hea kirjanik. Ta kirjutab stiilselt, mõtleb globaalselt ja tegutseb lokaalselt. Ta lemmikteemaks on raha, mis rahavaeses humanitaarmaailmas on talle paratamatult toonud paha poisi imago. Viimasel ajal on ta seda kuvandit üle ekspluateerinud, polemiseerides kõikvõimalike mõttetute tegelastega, nagu näiteks lapsnõunikud ja muud sellised. Filmis mängib Kender vaest märulipolitseinikku, kuid kõik ju teavad, et ta on tegelikult ikkagi Kender. Sellepärast on Tammsaare kõrval istumine kõnekas. Siinkirjutajale meeldis, mida on ses episoodis näha ekraaninurkades: kord Tammsaare põlv, siis tema kuuesiil, siis jälle istuvad mehed ja nii edasi kuni saiajagamiseni ja Ferdinandi lauseni, et too ongi vait nagu sukk. Niisiis, rakursi vaheldumine Tammsaare skulptuuri juures on Andri Luubil väga tugev.
Teine koht, kus näitlejatöö tagant Kenderi isik nähtavale tuleb, on arutlus rahast. Võmm kõneleb, et tal on väike palk ja ta jõuab selle eest ainult maksavorsti osta, transpordiameti tegelane aga istub kogu aja kabinetis ega tule tänavale. Siin saab Kender rääkida oma lemmikteemast – rahast.

Sellest kohast olekski mõttekas minna teise filmi juurde, kus raudse kultuurinähtuse Kenderi asemel on raudselt kultuuritu nähtus – sitt. Hendrik Toompere juunior on saanud hakkama veidra looga, milles retsidivist Borissil õnnestub vanglast põgeneda fekaaliveoauto tünnis – koos kõigega, mis seal hulbib. “Teel ootavad relvastatud kurjategijad, et Boriss tünnist välja õngitseda. Kuid täna sõidab auto teist teed. Tünni täidetakse taas ja hingamisruum tünni laes on napp – ja mida seal hingata ongi! Borissil õnnestub kurvides loksuvas mustuses raskustega pinnal püsida. Aeg venib, hais on kohutav, päästjaid pole. Lõpuks kaotab Boriss mürgiste gaaside sees teadvuse. Põgeneja siiski ei upu, sest samas auto tühjendatakse ja sibi sõidab uuele ringile,” tsiteerime filmi reklaamlauseid.
Mäletan sibisid vanast heast ajast, mil nad sõitsid oma fekaaliautoga majade juurde, mille elanikud kasutasid kuivkäimlaid. Nagu ikka, oli sibi amet austusväärne, häid sigarette aga nad sellegipoolest ei tõmmanud. Iga sibi tõmbas alati mingit suitsu, seejuures halvemat sorti. Jõudnud oma masinaga käimla ette, kasutas ta iseäralikku hallikasvalget voolikut, mille üks ots visati lörtsti kuivkäimlasse. Sel hetkel väikeses ruumis kükitada ei tohtinud. Siis algas ikka jube törtsutamine ja luristamine, just nagu oleks kohal kümme kompotti imevat naksitralli. Vahepeal algas veel niisugune soolo: urra-urra-urra... Kui ma kõike seda viimati nägin ja kuulsin, olin alles põlvpükstes poisike, ent võin siiski üht-teist meenutada. Näiteks seda, et väljaheitepaagi luugil ei olnud seespool ühtegi sanga ega käepidet. Just nagu filmiski. Sest mis mõte oleks seespidisel käepidemel – see oleks ju absurdi tipp!!
Aga vaat siin ongi konks: allakirjutanule kui kriitikule absurdi tipp meeldib, ent pisikesed absurdsusehakatised – nagu näiteks lakke tulistavad politseinikud – ei meeldi. “Ferdinand” on põlve otsas tehtud töö. Poisid, olge ikka mõistlikud: Ferdinand jälitab naist Ku-Ku (Wiiralti) kohvikust Siselinna kalmistu otsani, kuhu jõuab ka politseinik. Milline naine kannataks nii pikka jälitamist, pealegi kui politseinik varnast võtta? Teisest küljest: kui Ferdinand on nii ohutu sell, siis miks on jälitataval vaja matusele varju pugeda? Või läkski ta matusele? Ja siis tuleb veel matusekõneleja udu ajama, nagu võtaks vikatimees “korralikult”. Harilikult vikatimees just ei võta korralikult; et selles veenduda, tasub minna metanoolimüüjate protsessile, kuhu tunnistajatena kohale vajunud kari isikuid, keda vikatimees on ainult korraks ühe jalaga hauda võtnud, siis aga tagasi lükanud. Otsekui oleks nende puhul tegu praaktootega.
Filmi vaadates jääb mulje, nagu pääseks Ferdinand ühe otsa piletiga väljamaale, sest selles kaadris, kus ta aknaid sisse peksab, on igasugused väljamaised neoonkirjad. Aga siis tunneb vaataja juba kodumaised poldid ära ja kõik laheneb: see ei ole siiski välismaa. Miks jättis politseinik tüübi jälitamise pooleli ja läks Tammsaare juurde tuvisid söötma? Läinud parem raudteeülesõidukoha juurde ja küsinud, kes sel päeval tolle buss number 44ga sõitis.
Mõnel teisel korral võiks Kaur Kender ikka ise stsenaariumi kirjutada.

AARNE RUBEN